Tuleriit. Gyorgy Dragoman

kolmanda riiuli keskel on sinine pappkarp, selle kaanele on valgega trükitud musklis meremees. Tal on piip suus, ta pingutab biitsepsit ja naeratab.

      Võtan kaane maha. Karbis on kaks läikivat puukäepidet, nende vahel kolm pikka jämedat metallvedru. Ma tean, mis see on – ekspander.

      Nii kui ma karpi puudutan, vedrud kõlksatavad ja nende kaja kumiseb justkui kaevusügavuses. Haaran puupidemest. See sobib mulle täpselt pihku.

      Tõstan selle üles, vedrud käivad üksteise vastu, tekkiva heli peale jookseb mul külm jutt üle selja.

      Vedrud kõlksuvad, teine käepide kerkib aeglaselt, justkui hoiaks keegi sellest kinni, ehkki keegi ei hoia.

      Ekspandri käepide mu peos on külm, ahmin õhku, mu sõrmed pingulduvad, vedrud tõmbuvad sirgeks, venivad, ekspander tõmbub pingule, justkui tahaks keegi seda mult käest tõmmata.

      Ma ei tea, mida teha.

      Vanaema seisab järsku minu kõrval, ma polnud tema tulekut märganudki. Ta vaatab pahaselt ekspandrit. Ütleb, et aitab nüüd küll, ekspander kukub sedamaid maha, teine ots kõlgub raskelt mul käes.

      Vanaema võtab selle mult käest, kerib kokku, paneb karpi tagasi.

      Karpi sulgedes ütleb ta, et Vanaisale ei meeldi, kui tema asjades soritakse. Muidu aga pole vaja teda karta, ta ei tee liiga, küll me õpime teineteist tundma, küll ma näen, et ta on tõesti väga-väga tore. Kui mul tahtmist on, võin pärastpoole vaadata, kuidas ta võimleb. Pean ainult Pärsia vaiba narmaid vaatama, nendest on kohe näha, kui ta pihta hakkab. Kui ma tahan päriselt näha, tuleb silmi kissitada ja natuke hinge kinni hoida.

      Päike paistab suurde tuppa, Pärsia vaiba narmad on nagu kaks pikka valget harja. Seisan ja silmitsen vaipa ja mustrisse kootud looklevaid jooni. Kuulen, et põrand nagiseb. Nagu jookseks nagin piki päikesekiirte vihku.

      Kui heli vaibaservani jõuab, näen Pärsia vaiba narmaid liikumas. Need lähevad laiali ja uuesti kokku, laiali ja kokku, nagu astuks keegi raskete sammudega üle vaiba, kuulen isegi samme, müt-müt-müt-müt-müt.

      Valgus on eredam, see paneb mind silmi kissitama. Valgusvihkudes keerleb tolm.

      Vaatan Pärsia vaipa. Narmad liiguvad ikka veel.

      Kuulen ikka veel samme, keegi käib raskelt üle narmaste.

      Äkki mõtlen, et tahaksin teda näha. Tõmban sügavalt hinge, õhk on tolmune, hoian hinge kinni. Panen isegi silmad korraks kinni, pigistan need nii kõvasti kokku, et värvid hakkavad laugude taga virvendama, ootan natuke ja teen aeglaselt silmad lahti. Pilgutan, vaatan läbi ripsmete valgusesse.

      Esialgu ei näe ma midagi, aga siis joonistub valguse käes keerlevatest tolmukübemetest üks kuju, piltide järgi tunnen ära Vanaisa. Ta oleks justkui klaasist.

      Ta marsib kiirel sammul narmaste peal, edasi-tagasi, ise samal ajal mõlema käega oma pead masseerides.

      Ta näeb naljakas välja, see toob mulle naeratuse huulile. Tahaksin teada, mida ta teeb.

      Hingan välja, Vanaisa kaob, aga kui jälle hinge kinni hoian, näen teda uuesti.

      Vanaema seisab mu kõrval ja sosistab, et see on võimlemine, juukseid tugevdav võimlemine, Vanaisa rääkis alati, et see stimuleerib peanaha vereringet, see tugevdab juuksejuuri, soovitas alati Vanaemal ka proovida, et see teeb juustele head.

      Vaatan Vanaisa tammuvaid jalgu, küsin hästi vaikselt, kas ta proovis siis mõnikord.

      Vanaema ütleb, ei, kahjuks mitte kunagi.

      Ütlen, et nüüd on paras aeg. Hingan välja, astun vaiba teisele servale narmaste peale. Hakkan tammudes astuma, surun sõrmed juustesse, hakkan peanahka hõõruma.

      Kui ma vaiba servani jõuan, keeran ümber ja alustan uuesti, näen, et Vanaema seisab vaiba teises servas, temagi tõstab käe juuste juurde. Sulen silmad, hõõrun peanahka veel tugevamalt, nahk soojeneb aeglaselt, kujutlen, kuidas soojus ronib juuksejuurtest juukseotsteni.