Tuleriit. Gyorgy Dragoman

      Jõuame tagasi oma kupeesse, istume tagasi oma kohale.

      Vanaema ütleb, et suure tantsimisega tuli tal krunn lahti. Ta tõmbab juuksenõelad välja, asetab need aknaalusele kokku käivale lauale ja hakkab juukseid kammima.

      Tal on pikad hallid juuksed, kuulen, kuidas need tema sõrmede vahel särtsuvad, mõtlen, et kohe tahab ta minult juukseharja laenata, aga ei, ta ajab käe kotti, võtab välja kaarja kujuga luukammi ja hakkab sellega kammima.

      Vaatan juuksenõelu, rongi rappumise rütmis veerevad need edasi-tagasi, need on pikad teravad nõelad, neil on raske ümar pea, pärlitest panus kujutab kärbseid, tiivad on pärlmutrist, mida ümbritseb vasktraat, kõik on ühesugused, ainult silmad on igaühel eri värvi pärlitest. Mulle ei meeldi kärbsed, aga need juuksenõelad on ilusad.

      Sirutan käe ja puudutan üht, seda, millel on punased silmad.

      Muusikud tulevad meelde, viiulimängija irvitus, leegitsevad rahatähed, simbli helisevad keeled. Vaatan Vanaemale otsa ja küsin, kuidas ta seda tegi.

      Vanaema on kammimise lõpetanud, ta põimib juukseid palmikusse, limpsab huuli, naeratab. Ta küsib, mida ta kuidas tegi.

      Ütlen, et seda, mis täna juhtus, kuidas ta seda tegi.

      Vanaema hoiab patsiotsa, paneb sellele musta pärlitega kummi ümber ja tõmbab veel ühe tiiru peale, ütleb, et see on saladus. Seda ei tohi ta kellelegi rääkida.

      Ta hakkab patsi üles keerama, kerib selle krunniks kokku, hoiab krunni ühe käega, teise sirutab minu poole, samal ajal ütleb, et olen tema lapselaps, viipab pöidlaga juuksenõelte poole, sirutan käe ja ulatan talle ühe nõela, ta pistab selle krunni sisse, ütleb, et minu puhul võib ta erandi teha. Ta sirutab uuesti peopesa minu poole, annan talle veel ühe juuksenõela, ta pistab ka selle krunni sisse, ütleb, et ta võib erandi teha ja mulle üht-teist õpetada, aga ainult siis, kui ma väga tahan. Ta sirutab uuesti käe minu poole, panen sellele veel ühe juuksenõela ja ütlen, hea küll.

      Vanaema pistab nõela krunni sisse, ütleb, et hästi, oleme kokku leppinud. Ta sirutab peopesa minu poole, ainult üks juuksenõel on veel jäänud, punaste silmadega kärbes. Kui ma selle Vanaema peopessa panen, haarab ta mul käest kinni, võtab mu sõrmede vahelt juuksenõela ja ütleb, et lubadus tuleb pitseriga kinnitada. Ma tean, mida ta teha kavatseb, tean ka seda, et võiksin käe ära tõmmata, aga ma ei tee seda. Vanaema keerab nõela ümber ja torkab otsaga mu parema käe sõrmusesõrme, üldse pole valus, kerget torget on vaevu tunda, torkekohale immitseb tilgake verd.

      Vanaema laseb mul käest lahti, ta ei pühi nõela puhtaks, vaid pistab selle niisamuti krunni sisse, ta märkab, et silmitsen veretilka oma sõrmeotsal ja ütleb, limpsi ära, mis sa ootad.

      Veretilk on tumepunane nagu väike pärl, kui ma käe üles tõstan ja peeglis oma nägu näen, tunnen tugevat valu, justkui tungiks hõõguv tera mu sõrmeotsa, nagu torkaks see läbi sõrme, ahhetan valust, tunnen, et ühest silmast hakkavad pisarad voolama, torkan sõrme kiiresti suhu.

      See kestab vaid hetke, enam ei ole üldse valus, verd ka ei tule, torkekohta reedab ainult väike punane täpike.

      Vaatan Vanaema, ta värvib aknapeegli ees suud, ütleb, et ma enam magama ei jääks, kohe oleme kohal.

      Rong möödub suurest tehasest, selle taga künkal kerkivad paneelmajad, nende vahel seisavad veel tornkraanad, aga akende taga justkui lõõmaksid lõkked. Vanaema vaatab välja, ütleb, et see on uus metallitehase kvartal, nüüd oleme kohe kohal, võtame oma mantlid ja pagasi, pool minutit veel ja olemegi peatuses.

      Vanaema läheb esimesena maha, ta jääb trepi ette seisma, ütleb, et annaksin kohvri tema kätte. Ta võtab selle vastu ja paneb oma jalge juurde, vahepeal tulen ka mina rongist maha.

      Peale ei lähe kedagi ja rong sõidabki edasi.

      On külm, perroonil põleb üksainus lamp, jalakäijate silla juures rööbaste vahel.

      Kohvrit on raske libedast raudtrepist üles vedada, Vanaema aitab mind. Kui üles jõuame, vaatan läbi sõrestiku. Jaam on väga suur, viieteistkümnel või isegi enamal teel seisavad kaubarongid. Kui me alla läheme, libiseb kohver meil käest ja sõidab põntsudes trepist alla, hakkan muretsema, et rihm annab järele ja mu asjad pudenevad välja ära trambitud halli lumme, aga ei.

      Läheme läbi jaamahoone, väljapääsu kohal rippuval kellal pole seiereid, nii et enne kui välja läheme, vaatan oma uut kella, näen, et seitse minutit puudub keskööst.

      Väljas seisab valge takso, see nagu ootaks meid, auto veereb meie ette. Juht ei tervita, tõstab vaid korraks käe mütsi juurde, võtab mu kohvri, kuid ei pane seda taha pagasiruumi, vaid enda kõrvale istmele.

      Meie istume taha, juht teeb meile ukse lahti, ootab, kuni oleme sisse istunud, ja paneb siis ukse kinni.

      Hakkame sõitma, linn on pime, püüan aknast välja vaadata, aga ma ei näe midagi. Vanaema ütleb, et mis ma ikka vaatan, küll valges teeme tiiru peale. See on minu uus kodu, jõuan seda veel näha küll. Peaksin hoopis puhkama, mul on pikk raske päev selja taga, pole ime, et olen unine.

      Seda öeldes paneb ta käe ümber mu õlgade, tahan vastata, et ma ei ole unine, aga enne kui jõuan suu lahti teha, tunnen, et tõepoolest, silmad vajuvad kinni, toetan pea vastu Vanaema nutriakraed, sõõrmed täituvad nahalõhnaga. Meelde tuleb ema vana kasukas, mida ta kunagi ei kandnud, meelde tuleb sõna “naftaliin”. See sõna keelel, uinun.

      Kolm

      KUI ÄRKAN, ON varahommik, hall koidik. Hetkeks ei saa ma aru, kus olen, nina on täis võõraid lõhnu, tõusen kägiseval diivanil istuli.

      Olen toas üksi. Väljast kostab helisid, vaikset naginat, vaikseid mütsatusi. Tõusen diivanilt püsti, valge öösärk, mida kannan, ei ole minu oma. Tõmban käega üle riide, meelde tuleb sõit, Vanaema, kõik muu.

      Lähen uksest välja, jõuan pikka koridori. Koridori lõpus on avatud uks, teisel pool ust põleb tuli ja joonistab kaltsuvaibale valgustriipe. Valguse kätte astudes näen, kui kahvatud on mu jalad.

      Uks avaneb kööki, sealt kostabki helisid. See on Vanaema. Seisan valgusvihus ja vaatan sealt, sisse ei söanda minna.

      Vanaema seisab ümmarguse laua ääres, tema ees on tainalaud, tainalaual jahu. Ta kummardub selle kohale, joonistab parema käega midagi jahu sisse, silmitseb seda hetkeks ja silub siis vasaku käega ära. Ma ei näinud, mida ta joonistas, näen ainult seda, et Vanaema peopesa all muutus jahu täiesti siledaks. Ta silmitseb jahu, siis joonistab sinna uuesti midagi. Silmitseb veidi aega uut joonistust, siis pühib ka selle ära. Joonistab uuesti midagi, pühib uuesti ära. Uuesti ja uuesti. Joonistab ja pühib ära, joonistab ja pühib ära. Seisan ukse vahel, ja kuidas ma ka kaela ei sirutaks, ei ole näha, mida ta joonistab, näen ainult liigutuste kiirust. Kuulen, kuidas tema sõrmeots vastu lauda põntsatab ja siis sahinal jahusse jooni tõmbab, kuulen, kuidas laud kriiksatab, kui Vanaema mõlema käega lauale toetab ja joonistust uurib. Kuulen tema ohet, kui ta joonistuse siledaks tõmbab ja ära pühib. Seisan ja vaatan teda, ma ei söanda kööki astuda, ma ei söanda küsida, mida ta teeb.

      Kell lööb pooltundi, Vanaema tõstab pilgu, vaatab mulle otse silma. Ta ütleb, tere hommikust. Ta riisub jahu kiiresti mõlema peoga tainalaua äärde, seal moodustab see ainult väikese kuhja, jahu pole palju, kõige rohkem pool peotäit. Vanaema paneb tainalaua äärde kruusi, pühib jahu sinna sisse ja valab tagasi jahutünni. Ta nookab, et tuleksin kööki, paneb tünnile kaane peale, ütleb, et loodab, et magasin hästi ja et mulle meeldib kakao, sest ta tegi piima selle tarvis juba soojaks.

      Vanaema asetab mu ette aurava portselantassi, kummardun selle kohale, mu nina täitub kakao magusa, raske lõhnaga. Vanaema ütleb, see on hea kuum, joo ära, annab jõudu.

      Kakao on väga tummine, aga mitte väga magus, täidab kurku siidiselt ja kuumalt, joon, hoides tassi käte