puudutan pilti nimetissõrmega, tõmban sõrmega sellest üle, tunnen ainult fotopaberi siledust. Pistan küüne pildi serva alla, sikutan selle ettevaatlikult kapi küljest lahti. See tuleb ilusti lahti ega rebene, ainult tagakülje ühte nurka jääb kapi puidust üks laastuke.
Lähen voodi juurde, võtan puna-musta-sinise Norra mustriga kampsuni, selle varrukasse topitud kilekott krabiseb. Tõmban kilekoti välja, see on väike kollane kott, milles on korralikult kokkuvoldituna Ema Prantsuse siidrätt, räti nurka on seotud Isa ja Ema laulatussõrmused. Ma pole neid matusest saati puutunud, nüüdki katsun neid läbi koti, mõtlen Ema lõhnaõli jasmiinilõhnale, seda peaks räti küljes veel tunda olema. Pistan pildi salli vahele, võtan koti, tunnen läbi kile ja siidi ülesvõtte jäikust.
Tahan koti varrukasse tagasi toppida, meelde tulevad Vanaema sõrmed, mis mu randmele käekella kinnitavad. Panen koti voodile ega topi seda kampsuni sisse tagasi. Avan kohvri, seal on kokku kerituna ainult kaks Isa vana püksirihma ja minu vana pinal. Võtan pinali ja sellest vana teritaja, mille tera käib välja, väikese sõrme küünega saab lahti keerata kruvi, mis seda kinni hoiab, keeran kruvi lahti, võtan tera välja, lõikan voodri kohvripõhjas lõhki, topin salli ja sõrmustega koti kohvri voodri ja kunstnahkse katte vahele, silun pinna nii seest kui väljast tasaseks, kunstnahk on hea paks, pole sugugi tunda, et selle all midagi oleks.
Võtan Isa püksirihmad välja, musta rihma pandla kinnitan pruuni rihma viimasesse auku, tõmban pandla kinni, pistan rihmaotsa pandla juurde needitud nahariba alt läbi, nii on rihm piisavalt pikk, saan selle ümber kohvri tõmmata.
Pakin ära oma riided ja kingad, võtan padja alt öösärgi, selle panen kõige peale, sulen kohvri, tõstan selle üles, pistan rihma selle alla, lükkan rihma käepideme alt läbi, tõmban kõvasti kokku ja panen pandla kinni.
Valmis, asjad on pakitud.
Ajan talvemantli selga, sikutan varrukast salli ja panen kaela, kootud mütsi veel pähe ei tõmba.
Vaatan magamistoas ringi. Ma ei jäta siia midagi maha.
Lähen veel viimast korda akna juurde, vaatan parki. Näen, et keegi seisab liikumatult kõnniteel, tema sall lehvib ja laperdab tuules, taipan, et see on Vanaema, taipan, et ta vaatab vareseid.
Astun mööda koridori edasi, mu kingad kõpsuvad betoonil. Kohvrit koos hoidvad rihmad naksuvad igal teisel sammul.
Jõuan koolitoa ukse taha, jään seisma. Ega ma peakski sisse minema, õigupoolest ei taha ma kellegagi hüvasti jätta.
Ootan hetke, seejärel tõstan ikkagi käe, koputan ja avan ukse.
Punapäine õpetaja hüppab oma laua tagant püsti, naeratab mulle, ta ei ole üllatunud, kui näeb, et mul on mantel seljas ja kohver käes. Direktriss on temaga kindlasti juba rääkinud.
Ta viipab, et astuksin lähemale. Kui ma tahvli ette jõuan, annab ta uuesti peaga märku, tüdrukud tõusevad kõik korraga püsti.
Tean, et peaksin nendega kuidagi hüvasti jätma, kuid ei taha midagi öelda. Silmitsen oma kingi ja petrooleumilõhnalist põrandat. Siis tõstan pea. Tean, mida on kombeks sellistel puhkudel öelda, ent ei suuda siiski ühtki sõna kuuldavale tuua.
Punapäine õpetaja astub mulle päris lähedale, jääb mu kõrvale seisma ja paneb mulle käe õlale. Ta ütleb, kulla tüdrukud, juhtus nii, et väike Emma läheb täna meie hulgast ära, ta tänab teid heasoovlikkuse eest ja palub, et mäletaksite temast head. Kuigi ta oli teie hulgas lühikest aega, ei unusta ta teid kunagi. Nüüd punapäise õpetaja hääl katkeb, justkui oleks teda tabanud meeleliigutus, ta ohkab, hingab sügavalt sisse, lükkab näolt kõrvale lokkis juuksesalgu, naeratab mulle veel kord ja hakkab uuesti rääkima, ta ütleb, et hüvastijätt on kõigile raske, siis palub ta tüdrukutel nende raskete hetkede leevendamiseks laulda üks ilus laul, mille kestel saan mina oma kraami kenasti kokku korjata ja ära panna.
Ta tõstab käed üles ja hakkab koori juhatama.
Tüdrukud hakkavad korraga laulma, punapäine õpetaja ühes nendega, ma tean seda laulu, olen seda ise ka palju kordi laulnud, see on ilus ja kurb ja kõneleb pikast teest ja pika tee tolmust. Veidi aega seisan ja silmitsen neid vaikides, siis hakkan liikuma, lähen oma koha juurde, sulgen avatud aritmeetikaõpiku ja vihiku, võtan sahtlist ülejäänud raamatud ja vihikud, panen kohvri oma pingi peale. Ma ei tee rihmapannalt lahti, vaid sikutan katkise luku kohvri nurga juurest lahti ja topin raamatud ja vihikud pilust sisse, luku kollased metallhambad kriimustavad mu nahka, surun raamatud ja vihikud hästi sügavale riiete vahele.
Punapäise õpetaja nägu õhetab üleni, ta laulab ja juhatab samal ajal hoogsate liigutustega, justkui seisaks ta terve koori, mitte kõigest internaadis elavate tüdrukute ees.
Ta seisab täpselt tahvli keskel, tahvli kohal seinal on kolm heledat ristkülikukujulist laiku, üks suur vertikaalne ja kaks piklikku horisontaalset, vertikaalsel oli seltsimees kindrali foto, kahel horisontaalsel punaste tähtedega tekst kodumaast, rahvast, parteist ja rahust, enam neid seal ei ole, uuest aastast saati pole enam kuskil selliseid kirju ja ka seltsimees kindrali pilte pole enam kuskil väljas.
Topin pinali kohvrisse, vaatan õpetaja nägu, kuulen läbi tüdrukute häälte tema häält, see meenutab mulle tema kriiskamist, seda kiunuvat, valju kriiskamist, mille saatel ta rebis oma pioneeripluusilt sinise komandöripaguni ja trampis selle jalge alla, tõukas siis tooli jalaga seina äärde, kargas toolile ja haaras kinni seltsimees kindralit kujutavast tohutust, kolmekordses elusuuruses pildist, kiskus selle aula seinalt maha ja virutas põrandale, näen, kuidas pildi klaas puruneb ja õpetaja sülitab seltsimees kindrali pildile ja kisub selle raamist välja ja kriiskab samal ajal, et läbi, surnud, surnud, see on läbi, ja meiegi tõuseme püsti ja lükkame eemale toolid, millele olime just äsja istunud selleks, et koos vaadata seltsimees kindrali uusaastakõnet, aga nüüd tormame tõugeldes ettepoole, televiisorile lähemale, et paremini näha, ja hakkame kõik korraga hüüdma, et surnud, läbi, see on läbi, ja kisume seintelt maha lippe ja punaste tähtedega loosungeid, ma näen, et televiisorisse ilmub seltsimees kindrali nägu, ta lamab vahkjalt ja veriselt hallis poris, keegi haarab autahvlilt suure kollase pronkskarika, mille internaatkooli kasvandikud olid võitnud konkursil “Rahu eest”, karikas lendab õhus keereldes vastu ekraani ja seltsimees kindrali üleni verine nägu ekraanil läheb sädemeid pildudes kildudeks ja me kõik tormame läbi internaatkooli saalide, klasside ja tubade ning kisume seintelt maha pilte ja loosungeid, mul on siiani kõrvus raamide raksatused, klaaside klirin ja paksude papp-piltide sahisev rebenemine, ja juba oligi tuleriit valmis, aga see ei võtnud tuld enne, kui raskeid punasekaanelisi raamatuid oli piserdatud kütteõliga, millega seitsmendikud laupäeviti põrandaid õlitasid, ja kui tuli siis lõpuks lõkkele lõi, vaatas seltsimees kindral pragisevate leekide vahelt korraga saja- ja tuhandekordselt välja ja naeratas meile, meie aga seisime lõkke ääres ja laulsime, et surnud, lõpp on käes, hurraa-hurraa, ja lõkkekohale ei jäänud midagi peale nõgiste klaasikildude, mis nägid välja nagu põlenud mustad hambad. Paar päeva hiljem korjasin ühe üles ja torkasin pinalisse, see on praegugi seal pliiatsite ja sulepeade vahel.
Silmitsen punapäise õpetaja nägu, siis pööran pead ja vaatan järjest kõiki tüdrukuid, vaatan, kuidas nad laulavad, nüüd on juba uus laul, see ei räägi enam pikast teest, vaid kodumaast ja sellest, et meie kodumaa on meie kodu ja oleme talle surmani truud. Ma ei laula kaasa, vaid kujutan ette, mida nad näevad, kujutan ette, et nad näevad mind ja seda, kuidas ma kohendan oma kulunud mantlit, neile lehvitan, kohvri üles tõstan ja ukse poole suundun, seda, kuidas ma lävel veel kord seisatan ja neile viipan.
Avan suu, tahan öelda, head aega, jumalaga, aga ei ütle mitte seda, vaid sosistan väga vaikselt, et läbi, see on läbi, hurraa-hurraa, keeran siis ümber ja panen klassiukse enda järel kinni.
Lähen trepist alla, kuulen, kuidas nad ikka veel laulavad, valjult, üha valjemalt.
