Võib-olla on tal laps, kelle eest hoolitseda. Tema tavaline väljapääsutee, et ta võib alati koha üles öelda, kui midagi valesti läheb, ei paistnud sel puhul just eriti hea lahendusena.
KOLMAPÄEV, 17. APRILL
MISCHA LINDBERG PANI vannitoaukse kinni ja läks paljajalu üle külma kivipõranda. Ta oli reedese näituse avamise eel närvis ja tal oli raske rahuneda. Rahutus ja ärevus olid teda nüüdseks juba mitu päeva vaevanud. Loomulikult oli ta ootusärevil, kuidas tema elutöö „The End“ vastu võetakse.
Aga midagi oli veel. Ta tundis, et teda jälgitakse. Niipea, kui ta väljaspool kodu liikus, poodi sõitis või lihtsalt õues toimetas, tundus talle, et keegi jälgis teda. Täna, kui ta seisis uduses aias ja riputas õunapuu külge kollaseid lihavõttesulgi, pööras ta ringi, ise veendunud, et ta selja taga on keegi. Ent ainus elusolend tema läheduses oli väike kuldnokk, kes istus katuseharjal ja vaatas alla tema poole.
Ja nüüd, õhtul, kui ta oli oma ateljeed koristanud, tabas teda sama tunne. Kostis selline heli, nagu oleks küüni tagauks paukunud ja kui ta läks vaatama, kas tuul oli selle lahti löönud, kujutas ta ette, et keegi oli jälle seal.
Võib-olla tulenes see siiski lihtsalt suurest töökoormusest ja murest selle pärast, kas ta ikka jõuab kõik enne lihavõtteid valmis.
Mischa haigutas ja kustutas köögitule.
Ees ootasid intensiivsed päevad ja nüüd vajas ta tõepoolest väga pikka ja katkematut ööund.
Ta läks magamistuppa, tõmbas suure sametpäevateki kõrvale ja puges voodisse.
Ta nägi silme ees oma kunstiteost „The End“ ja tundis teatud lahkuminemisärevust. Pärast kümmet aastat tööd pidi maal lõpuks päevavalgust nägema ja kohtuma maailmaga, kui galerii Factory suurel reedel lahti tehakse. Siiani oli teos olnud ainult tema beebi, selline kahe meetri kõrgune. Ja isegi kui keegi seda õlimaali ära ei osta, kaob maagia samal hetkel, kui ta seda teistega jagab.
Teatud mõttes oli see protsess juba alanud. Eelmisel nädalal oli ta seda mitu korda meediale näidanud, huvi olid tundnud nii televisioon kui ka ajalehed. Oma viimase menstruaalverega maaliv kunstnik paistab silma. Aga ta ei teinud seda mitte sellepärast. Reaktsioone äratas ja ebaõiglusele, või ebavõrdsusele, osutas ta hea meelega, aga üldsus ei huvitanud teda üldiselt kübetki. See oli lihtsalt tema panus heita võitluses valgust sellele suurele osale naise elust, mida üritati täielikult pimeduses ja nähtamatuna hoida.
Kahest poolest koosnev õlimaal, särav helesinine taevas ja kullakarva nõmm, mida eraldas kuivanud verega maalitud silmapiir. Tema verega. Enne ja pärast. Kas ta oli aimanud kerget kadedust eksabikaasa Andy poolt, mis puutus avatud ateljeede päevadel saadud tähelepanusse? Väikeseid torkeid selle kohta, et meedia teda üles haibib? Jah, võib-olla. Ta ei süüdistanud meest. Tänapäeval ei olnud lihtne kunstnikuna hakkama saada. Aga kunstiteos peaks mehe galeriisse kliente meelitama, nii et ta peaks rahul olema.
Ta võttis öökapil olevast raamatukuhjast pealmise. Joyce Carol Oates. Viimasel ajal polnud ta eriti palju lugenud. Ta lehitses veidi eemalolevalt murtud lehenurgani ja hakkas lugema. Pärast paari lauset valgustas magamistuba valge kuma ja ta pani raamatu kõhule. Ta vaatas akna poole, tundus, nagu tema majale oleks suunatud võimsad prožektorid.
Ta tõmbas teki eemale ja istus voodiservale. Ta nägi läbi valgete õhukeste kardinate, et valgus kaugenes ja nõrgenes. Kas tee peal tagurdas mõni auto?
Kummaline, mõtles ta, tema maja oli tee lõpus ja autodel ei olnud mingit põhjust siit mööda minna. Keegi vist sõitis valesti. Ta jäi voodiservale istuma, aga kui valgus jätkuvalt ta aknasse kiirgas, tõusis ta püsti ja läks akna juurde. Ta paotas kardinaid ja vaatas teele. Viis tugevat lampi valgustasid tema suunas teed. Mischa seisis paigal ja vaatas autot, mis seisis majast umbes viiekümne meetri kaugusel.
Ta kuulis nõrka mootorimürinat ning otsustas jaki selga panna ja vaatama minna, kes see on.
Kui ta köögilambi süütas, märkas ta, et autotuled valgustasid ka pimedat elutuba. Mischa pani selga fliisjaki ja jalga rohelised kummikud ning keeras ukse lukust lahti. Uks kägises ja kui see lahti läks, vaatas ta otse valgesse uttu.
Lisatuledega auto paistis olevat majale jälle lähemale sõitnud.
Valgus pimestas Mischat ja ta hoidis kätt silmade ees. Õhk oli soe ja udust niiske, automootori nõrk surin oli ainus, mida ta kuulis. Läbi udu aimas ta naabertalu kahte nõrka valgust teisel pool heinamaad. Ta kaalus, kas minna auto juurde või jääda trepile.
Aga enne, kui ta jõudis otsustada, kustusid tuled ja ta vahtis pimedusse.
Ta astus paar sammu allapoole ja autotuled läksid jälle põlema, vilgutasid kaks korda kiiresti tema suunas.
Mischa peatus õuel ja vaatas autot. Misasja see teeb? Rehvid libisesid kruusal, kui auto tegi täispöörde ja teed mööda minema sõitis.
Mischa jäi seisma ja vaatas, kuidas punased tagatuled pimedusse kadusid.
NELJAPÄEV, 18. APRILL
NIISKUS LÄÄNEMERELT, KUS põrkusid Balti külmus ja ebaharilikult kõrge Skåne temperatuur, oli mähkinud Österleni üle heinamaade rulluvasse uttu.
Mischa Lindberg sõitis aeglaselt Bästekilles asuva galerii poole viivale teele.
Kell oli veidi pärast kuute hommikul. Ta oli varakult väljas, tahtis olla oma teosega enne homset näituseavamist viimast korda üksi. Ta oli sõitnud Stenshuvudis asuva kodu ja galerii vahelist lõiku lugematu arvu kordi. Tavaliselt nägi hästi tee mõlemal poolel asuvatele väljadele. Sellist udu oli ta näinud harva. Mitte aprillis, see sobis rohkem novembriga. Praegu nägi ta kõige rohkem paar meetrit enda ette.
Unepuudus andis tunda nii kehas kui peas. Pärast seda, kui auto ta maja juurest minema sõitis, oli tal olnud raske magama jääda. Ja kui ta lõpuks puhtalt kurnatusest unne suikus, ärkas ta võpatades ja vahtis akna poole, valmis selleks, et ere valgus jälle magamistuba valgustab.
Ta keskendus hingamisele ja lootis, et suudab sellest rünnakust üle olla. Mälestus eelmise nädala paanikahoost oli ikka veel alles. Ja tema oli arvanud, et oli sellest lõplikult lahti saanud. Aga ta teadis, miks see oli viimastel nädalatel tagasi tulnud. Mees oli jälle helistanud, peale käinud, ei olnud pärast Malmös kohtumist tema eitava vastusega leppinud. Miks ta aru ei saanud? Mischale ei meeldinud mehe järeleandmatud maneerid. See, kuidas mees tahtis temast midagi, mida ta ei saa talle anda, polnud kunagi saanud. Ainus viis oli olnud lõplikult selgeks teha, et ta polnud edasisest suhtlusest huvitatud. Ta tundis ennast vastu seina surutuna ja just see käivitaski ärevusemasina.
Esimest korda tabas see teda palju aastaid tagasi ühel väikesel mootorpaadil Kiviki lähedal. Tegelikult vihkas ta nii paate kui ka merd, aga ta oli otsustanud oma foobiast üle olla. Selle asemel oli haavatavus tabanud teda avamerel täie jõuga ning seltskond, kellega koos ta paadis oli, oli sunnitud paadi ümber pöörama, kui ta oli paadi põhja pikali heitnud ja õhku ahminud.
Ta proovis need mõtted minema peletada, möödus Frideni pitsarestorani sildist ja sõitis piki kitsast maanteed.
Just siis, kui ta oli kurvist läbi sõitnud, keeras üks must auto ristmikul tema taha.
Ta viskas pilgu tahavaatepeeglisse, kus ere valgus läbi tiheda halli udu tungis. Auto sõitis otse tema taga, kui ta oleks järsult pidurdanud, oleks see talle otsa sõitnud.
„No sõida siis mööda, kui tahad,“ ütles Mischa kõva häälega ja ärritunult ning vahetas käiku allapoole, ise samal ajal imestades, kuidas kellelegi võis üldse pähe tulla sellise ilmaga möödasõitu teha.
Aga selle asemel paistis ka auto pidurdavat ning tuled kadusid uuesti uttu.
Kojamehed kriuksusid esiklaasilt raskeid märgi piisku maha pühkides. Mischa vaatas kord teele, kord tahavaatepeeglisse. Mõne hetke pärast nägi ta lõpuks ümberehitatud tööstushoone halli plekk-katust ja ta keeras parkimisplatsile.