pärast kolmandat kutsumist vastu.
„Kas sa viisid hommikul Joeli ära?“ küsis ta.
„Ei. Tal oli ju kauem magamise hommik.“
„Kas sa nägid teda?“
„Ei. Miks sa küsid?“
„Voodi oli tühi, kui ma teda äratama läksin.“
Selle väljaütlemine andis rahutusele veelgi hoogu juurde. Rebecka nuuksatas.
„Kindlasti sõitis kellegi teisega,“ ütles Petri. „Või läks varasema bussiga.“
Mees tahtis teda rahustada, kuid ta sõnadel oli vastupidine mõju. Tühjale voodile ei olnud ühtegi mõistlikku selgitust. Joelil polnud ühtegi grupitööd, mida oleks olnud vaja ette valmistada, ega meelest läinud kodust tööd, ainult neil puhkudel sõitis ta kooli varem kui vaja.
„Kas sa proovisid talle helistada?“
„Muidugi proovisin,“ turtsatas Rebecka ja lõpetas kõne.
Kurat, mis tal viga on? Joelile helistamine polnud talle pähegi tulnud. Ta leidis numbri, kuid telefon oli välja lülitatud. Võibolla jättiski ta kohe helistamata, sest aimas, et see nii võib olla. Parem süüdistada seda kui pead, mis oli unetusest, eelmise päeva joobest ja tunnetemöllust paks. Viisteist aastat emade süütunnet oli korraga tagasi ja lõi ta vankuma. Tunne, et kui palju ta ka ei pingutaks, ei ole see kunagi piisav. Ent põdemise asemel helistas ta Joeli sõbrannale Nadine’ile.
„Millal sa Joeliga viimati rääkisid?“ küsis ta tervitamata.
„Eile. Mis siis?“
„Kas sa tead, mida ta täna teeb?“
Järgnes lühike paus, mida Rebecka tõlgendas kõhklusena.
„Ta on ilmselt koolis ju,“ vastas Nadine.
Rebecka ei jaksanud sellest suurt numbrit teha. Kõhkluse võis põhjustada mistahes. Kolm aastat tagasi kolis Nadine Gårdbyst Kalmarisse, kuid oli endiselt see, kellega poeg kõige rohkem läbi käis. Mõnikord arvas Rebecka, et nad on paar, kuid oli õppinud mitte küsima. Ta ei tahtnud, et nad oleksid. Joel ei olnud selle kohta kunagi midagi öelnud, aga Rebecka teadis, et Nadine oli püüdnud endalt vähemalt korra elu võtta. Et see oli üks põhjustest, miks ta ära oli kolinud.
„Kas sa saad paluda tal mulle helistada, kui temaga räägid?“
„Muidugi.“
Molly tuli õue, ükssarvikuga roosa ranits seljas. Tegelikult pidanuks tal ka jope seljas olema, õues ei olnud veel selleta käimiseks piisavalt soe, kuid Rebecka otsustas, et ei lähe tagasi seda tooma. Samuti jättis ta küsimata, kas Molly oli hambad pesnud. Kuuldavasti oli just see asi, mille kohta lapsed kõige rohkem valetavad. Ta võttis tütre käe ja hakkas Gårdby kooli poole astuma. Sinna oli vaid kaheksasada meetrit maad, aga ta ei usaldanud veel Mollyt liiklusesse. Tüdruku tähelepanu hajub kiiresti. Ta ei usaldanud ka mööda tuhisevaid inimesi. Kaugeltki mitte kõik neist ei pidanud kiirusepiirangutest kinni. Molly itsitas.
„Mis on?“
„Kas sa tuled tõesti nende jalatsitega?“
Rebecka vaatas oma jalgu ja mõistis, et tal olid jalas Petri puukingad. Need olid ju seitse numbrit suuremad.
„Oih,“ naeratas ta.
Ent naeratus kustus küsimusse, mis oli temasse pugenud: kus on Joel?
Nad möödusid maha põlenud garaažist. Tagumine sein oli kõik, mis sellest oli järele jäänud. Ülejäänu oli vaid mustendav hunnik, millest moondunud talad ja lauad abi järele sirutuvate kätena välja ulatusid. Suitsuhais oli ikka veel nii tugev, et ninas hakkas kipitama. Kuigi tol ööl oli olnud torm, olid paljud veendunud, et tegemist oli olnud süütamisega. Tulekahjud oli siin tundlik teema. Mõne aasta jooksul viiekümnendate lõpus möllas Ölandi idaserval üks püromaan, keda ei pandudki istuma. 2003. aasta märtsis tapeti ...bys Ester Jensen, majale pandi tuli otsa ja tema põles sisse. 2005. ja 2012. aasta vahel suri Põhja-Ölandil tulekahjudes kuus inimest. Viimane tulekahju oli alguse saanud garaažist ja varjas topeltmõrva.
Molly ei vaadanud garaaži poolegi. Kogu koolitee jutustas ta, mida nad esimesel vahetunnil mängivad. Mingi sõjasulaste ja talumeeste mäng. Molly jalgratta kummi oli nädalavahetusel tekkinud auk, aga ta ei käinud peale, et see tuleks ära parandada. Rebecka ühmas midagi piisavalt tihti, et poleks aru saada, et ta ei kuula. Põgus kallistus, ja Molly kadus kollasesse koolimajja, kus ka Rebecka kolmkümmend aastat tagasi õppinud oli. Toona oli seal vähem lapsi, kuid paljugi oli samamoodi. Rebecka seisis mõne aja paigal. Ta ei teadnud, mida ette võtta.
„Tere.“
Ta pöördus hääle suunas. See oli Ulrika, kes tõi Eliast kooli. Poiss saab sügisel üheksa ja ta ei väljendanud kuigi ülevoolavat rõõmu selle üle, et ema kaasa oli tulnud. Vaid sunnitud kallistus enne teelesaatmist.
„Aitäh eilse eest,“ ütles Rebecka. „Nii tore oli.“
Ulrika nägi välja palju erksam, kui tema end tundis. Olgugi et ka Ulrika oli grilliõhtul omajagu joonud. Äsja duši all käinud ja kerge meik peal, silme all vaid üks vari, millest aluskreem jagu polnud saanud. Ta oli nad veel samal päeval üle heki külla kutsunud, sosistanud, et sellest tuleb Gabrielile sünnipäevaüllatus. Ulrika oli lootusetu planeerija. Peale Eliase oli neil ka Linnea, kes oli Joelist aasta noorem. Umbes ühevanuste laste tõttu olid nad hakanud suhtlema, kui neist seitsme aasta eest naabrid said. Rebecka, Petri ja Joel olid oma majja kolinud mõned kuud enne Molly sündi.
Kuidas Joel eile tundus? Vast pisut kehvemas meeleolus, kuid nad olid Linneaga koos joonistanud. Tüdruk oli tahtnud portreede joonistamist õppida. Pilt oli ootamatult hästi välja kukkunud, kuigi Joeli tasemeni ei küündi ta kunagi.
Ulrika võttis oma mündirohelise jalgratta käekõrvale, et nad võiksid koos tagasi jalutada. Ta töötas Almérsi kassas ja oli oma tööajad laste järgi seadnud. Argipäeviti alustas ta alles kella üheksa ajal. Mõnikord tegi ta nädalalõpul lisavahetusi, et töötunde rohkem tuleks.
„Kas Linnea on koolis?“ küsis Rebecka.
„Ma tõesti loodan.“
Ulrika vaatas talle murelikult otsa ja Rebecka valas oma vaevavad mõtted välja.
„Kindlasti asus lihtsalt varakult teele,“ pakkus Ulrika. „Ole nüüd. Me räägime ju Joelist.“
Enda teismeliseaastate järgi oli Rebecka arvanud, et Joeli omad tulevad hullemad. Aga ta polnud poissi kunagi tabanud ei valelt ega alkoholi pruukimast.
Rebecka heitis Ulrikale vargsi pilgu. Eilne grilliõhtu oli olnud tore. Viimastel kuudel oli neljakesi suhtlemine üllatavalt lihtne. Võib-olla sellepärast, et neil oli varem olnud nii palju selletaolisi õhtuid. Aga Ulrika ja Gabrieliga omavahele jääda poleks enam võimalik, enam mitte, pärast seda, mida mees talle tegi. Rebecka kahtles kõvasti, kas Gabriel sellest Ulrikale räägib. Ta oli selleks liiga arg. Ise ei kavatsenud ta Petrile midagi öelda.
„Näeme,“ ütles Ulrika ja läks oma maja poole.
Rebeckalt oli tellitud puuviljavaagen, ta peaks ateljeesse minema. Ta vireles keraamikuna. Maalis veidi õlivärvidega ka, kuid maale müüs ta harva. Samas teadis ta, et ei suudaks tööle keskenduda. Selle asemel suundus ta kööki ja valas endale välja ülejäänud kohvi. Joel vihastaks ta peale, aga midagi muud ei jäänud üle. Ta helistas Skansenskolanisse ja ta ühendati õppealajuhatajaga.
„Kas Joel Forslund on koolis?“ küsis ta.
„Nii hea, et te helistate,“ ütles naine, kellele ta kunagi oli müünud teetasside komplekti. „Ma just mõtlesin teiega ühendust võtta. Joel ei käinud eile ka koolis. Kas midagi on juhtunud?”
3. peatükk
Politseimajaesine parkla oli täis, seega parkis Hanna auto Giraffeni kaubanduskeskuse juurde