Öölaulik. Johanna Mo

Noor tütarlaps leti taga pöördus Hanna poole ja too astus sammukese ettepoole, tellides kohvi ja juustuvõileiva. Hommikusöögiks oli ta võtnud kohvi ja kausitäie hommikusöögihelbeid piimaga, millest ta poole alles jättis, seega oli ta näljane.

      Sees olid mõned lauad, ent kuigi ruumis valitses tühjus, otsustas Hanna võtta istet märkimisväärselt avaramas välikohvikus. Tal oleks lihtsam rääkida, kui teab, et keegi ei kuule. Õues olid toolidel fliistekid, kuid Hanna lõi neile käega. Taevas oli siin selgem kui Möckelmossenis, sooja pidi olema umbes viieteistkümne kraadi ringis.

      Erik pidi Saksa turistid nende oma autos tagasi pansionaati sõidutama ja nad seal üle kuulama. Nad olid liiga vapustatud, et ise rooli istuda. Surnud poiss oli vaevalt see, mida nad oma puhkuselt oodanud olid.

      Sadama poole kõndis noortekamp. Nad naersid, ja seltskonna ainus tüdruk heitis käega ühe poisi poole. Võib-olla oleks Hanna pidanud hoopis sisse jääma. Ta hakkas juba püsti tõusma, kui nägi Ovet teisel pool tänavat parklasse keeramas. Mees astus autost välja ja tõstis tervituseks käe. Närvitsemine pani Hanna põsed õhetama.

      Ostnud tee ja maasikaviiludega martsipanilaevukese, tuli ka Ove välja ja võttis istet. Teksatagi, mida ta oli kuusteist aastat tagasi kandnud, oli vahetatud musta nahktagi vastu. Hanna hakkas andma ülevaadet, milline pilt Möckelmosseni puhkeplatsil oli avanenud. Kuulates haukas Ove martsipanilaevukesest piraka suutäie. Liivataigen pudenes talle sülle ja ta pühkis puru ära.

      „Ma tean, et sa saad imehästi hakkama,“ kinnitas mees. „Ma tahtsin pigem kontrollida, kas sulle sobis, et sind kohe juurdlusse tõmmati. Ausalt öeldes tunnen ma sinu ees teatud vastutust.“

      „Miks?“

      „Sest mina võtsin su tööle ja … sellepärast, mis su isaga juhtus. Kõigest hoolimata olin mina see, kes ta trellide taha saatis.“

      Hanna põrnitses oma võileiba, läikima tõmbuvat juustu. Võttis hoopis lonksu kohvi. Osa temast tahtnuks küsida, kas Ove kõhkles, kuid ta ei söandanud. Selle asemel ütles ta, et ainus, kes vanglakaristuse eest vastutust kandis, oli ta isa. Oli märgata, et Ove tundis kergendust, justnagu oleks ta enne tõesti arvanud, et Hanna süüdistab teda.

      „Töö enda kohta ei ole mul kuigi palju öelda,“ jätkas mees. „Seda sa ju oskad. Ja sa märkad, kuidas me siin asju teeme. Kuid ära kõhkle, kui tahad minuga millestki rääkida. Ükskõik millest.“

      „Okei,“ vastas Hanna ja kuulis ise ka, kui totralt see kõlas.

      „Kas sul oma vennaga on mingit kontakti?“ küsis Ove.

      „Väga harva. Ta elab Londonis.“

      Nagu selgitaks elukohavalik, miks nad Kristofferiga teineteisest kaugenenud olid. Ove oli ka Kristofferi üle kuulanud. Rohkem kordi kui teda, kuna vend polnud püüdnud samavõrra koostööd teha kui tema. Ove naelutas oma pilgu temasse. Lasi lahti alles siis, kui Hanna sundis end sellesse vaatama. Mees küünitas oma koti poole, võttes sealt telefoni, mille ulatas koos uksekaardi ja mingi paberiga Hannale.

      „Siin on uksekaart, töötelefon ja sisselogimiskoodid. Muuda parool kohe ära.“

      „Muidugi,“ vastas Hanna.

      Sõnavalik oli igatahes entusiastlikum kui ennist öeldud „okei“.

      „Ja teenistusrelv?“

      „Selle ajame pärastlõunal korda.“

      Ove võttis lonksu teed.

      „Ohver on kindlaks tehtud,“ jätkas ta. „Tal olid kaasas nii pangakaart kui ka raamatukogu laenutuskaart, mis kuuluvad viieteistkümneaastasele Joel Forslundile. Me võrdlesin neid hiljaaegu tehtud isikut tõendava dokumendi fotoga ja see on kindlasti tema. Ta on pärit Gårdbyst.“

      Jälle see Ove uuriv pilk.

      „Kas see on probleem?“

      Hanna raputas pead. Rohkem ta ei suutnud. Ta mõistis, et see oligi põhjus, miks Ove oli kohtuda tahtnud. Forslund polnud nimi, mille ta ära tundnuks, aga oli esimene tööpäev ja ta on sunnitud tagasi Gårdbysse sõitma. Kui ta sügisel oma lapsepõlvekodu ukse lukku keeras ja võtmed maaklerile ulatas, oli ta arvanud, et on selle paigaga lõpparve teinud.

      „Joel Forslund oli olnud surnud juba mitu tundi enne ta leidmist. Seal viibinud arst ütles, et ohvril on koolnukangestus.“

      Hanna mäletas, kuidas kriminalist oli poisi sõrmed lahti painutama pidanud, kuid ainsana kõlasid kõrvus Kristofferi sõnad:

      „Sa oled peast põrunud. Sa rikud kõik ära.“

      Ove võttis veel ühe paberi.

      „Siin on andmed ta ema kohta, kellega ta koos elas, lisaks väikesele õele ja kasuisale. Teie Erikuga peate sinna sõitma ja talle teatama, võimalik, et ta üle kuulama.“

      Alles autosse jõudes vaatas ta Joel Forslundi ema andmeid. Aadressi ja väljavõtet liiklusregistrist. Hanna vahtis pilti.

      Tumepruune juukseid, mis nüüd ulatusid vaid õlgadeni, mitte taljeni. Silmi ja tillukest ülespidi nina, mis oli täpselt samasugune nagu kuusteist aastat tagasi.

      Kõik ta ümbert kadus. Nagu oleks maa avanenud ja nii tema kui ka auto endasse neelanud.

      Rebecka.