on>
1
Laupäeva õhtu on saabunud Kõo tallu. On juba hilja. Päikene on ammu veerenud ja maas suur kaste. Lai punane hämarik lõkendab loodes ja idaski veretab taevas, sest varasuve öö ei ole pikk ning hämarikku ja koitu on raske koost lahutada.
Suveöö ebamäärases virvendavas valguses magavad talu hooned, õuele jäänud töövankri kõrval tukub talu koer ja loomad laudaeelses aias mäletsevad uniselt. Noorest pooleldisirgunud rukkist talu kopli kõrval aga kostab räägu uinutavat saagimist ja sellest suureneb rahu ning hinguse tundmus talus ning ta ümbruses. Puud aias ja kopli serval seisavad kui unenäos, kerge udu mähib nende latvu. Ning mets eemal on kui öö ise — tume, salalik, vaikne, nagu elakski temas öö hing, mis säält levib üle maa.
Paistab nagu hingaks ja magaks talus kõik sel uinutavalt vagusal suveööl. Paistab, et ka inimesed on allunud looduse rahule ja maitsevad selles oma puhkust, rahulolu ning hääd enesetunnet.
Kuid talumaja ühest aknast paistab tuli. Sääl istub talu peretütar Aliide ja loeb. Aliide on saabunud alles hiljuti linnast, kus ta oli lõpetamas õppimist. Vast paar nädalat on ta alles kodu olnud. Nüüd pikutab ta oma voodis, loeb ja unistab.
Üle õue asuva tallikambri ukse pimedast avausest aga vilgub põleva paberossi ots ja tubakasuitsu teravat lõhna seguneb säält suveöö puhtasse kastest joodetud õhku. Tallikambri lävel istub Kõo talu sulane Karla ja unistab omamoodi.
Aga ka teised taluelanikud ei maga sel vaiksel laupäeva õhtul. On tulnud uued ajad, ei enam ole taludes säärased elanikud kui vanasti. Ei ole nüüd enam talutöö see, mis vanasti, ei ole seda enam ka töö tegijad. Laupäeva õhtu vanamoelist hingust ei too enam nüüd kaasa selle päeva lõpp. Inimesed ei lähe oma asemeile mureta ja mõtteita, igatsusita ja kahtlusita või vähemalt väheste murede ja mõtetega, nagu sündis see veel hääl õndsal vanal ajal, kus puhkusele minek oli küllaldaseks ja parimaks rahuks ning tasuks kõigile vaevadele ja valudele — nii kehalisile kui ka hingelisile.
Kuna peretütar ja sulane ei saa und unistuste pärast, ei puhka ka talu noorem teenija Hilda oma aidakambris, kuhu ta kolinud suveks. Hildagi istub oma kambri lävel ning ka temal on omad mured ja igatsused.
Hilda teab väga hästi, et Karla ülal on ja ei maga, ning see piinab teda ega anna rahu. Sest Hilda teab ka, miks Karla ei maga. Karla on ju otsegu narr. On ta päris ogaraks muutunud — see poisilooder ometi, — et ta enesele üldse niisuguseid asju pähe võtab! Küll on ilm hulluks läinud, mõtleb Hilda, et niisuguseid asju juba ette tuleb! Hilda on siitsamast metsa tagant, vana popsi Tobi-Jaani tütar ja ilmas veel vähe käinud ning näinud, ta on veel ikkagi rohkem vanamoodi inimene ning sellepärast veel mitte küllalt harjunud meie aja elunähetega.
Karla on aga jumal teab kust ilmakaarest pärit ja jumal teab mis kõik läbi teinud, enne kui ta saabus kevadel siia kaugesse metsatallu. Vana peremees, Kõo Mihkli, tõi ta linnast kaasa, kus ta tema kuski sissesõidu hoovis olla kaubelnud — sulaseks — säärase looderi. Ah, Hilda ei salli õieti päris hästi veel seda Karlat, seda pikka looderit, aga siiski on see poiss juba kui uueaja kihvt tunginud Hilda värskesse maasüdamesse.
Õieti räägib Karla, et ka tema maalt pärit olevat, kustki kaugelt — perapõrgust — Harju- või Järvamaalt, aga ta olevat elu juba küllalt tundma õppinud ja polevat enam kellegi mats vaid vaba kodanik, kes vaba tööga teenib omale leiba.
Ning Karla ei tõuse hommiku enne kella viit ning õhtul peab tema juba olema hiljemalt kell kaheksa prii. Ja eine- ning lõunavahe puhkused peavad tal olema täpsed. Aga selle kõige juures saab ta kuus prii ülalpidamisega kolmkümmend krooni palka ning selle juurde täiesti vabad pühapäevad.
See kõik vihastab, kuid salaja ka vaimustab vana popsi, Tobi-Jaani, lihtsat tütart, kes üles kasvanud vaeses hütis, palju tööd teinud ja vähe süüa saanud, aga ka poistega veel vähe ümber käinud.
Ning Hildale ei meeldi see pikk harjumaalane, see looder, see ilmaime, see noorhärra Karla Kaalikaker, kuid meeldib ka siiski tahtmata kui kihvt, kui joovastus ja kisub ikka rohkem ja rohkem Hildat oma võrku. Uue ilma vaim, uue ilma armuvaim leiab Karla, pika looderi, kaudu ka Hilda vanamoelisse südamesse teed ja lõhub ning rikub sääl kõik endised mõisted sellest, mis seni lubatud oli, mis mitte.
Ah, see Karla, et tont teda võtku! Tal on kõiksugused sõnad suus, millistest Hildal aimugi ei ole, ning niisugused viisid, vigurid ja tantsud selged, milliseid lihtsalt rumal kuulda ja näha.
Läheb Karla sõnnikukoormaga metsa, kus Hilda laotamas. Tõmbab Karla Hildale sõnnikuhunniku nina alla ja ütleb: „Olge lahke, armuline preili, kui ma paluda tohin.“
Hilda vihastub ja tahab looderile sõnnikuga vastu vahtimist tõmmata, kuid Karla põikab eest kõrvale, hüppab tühjale vankrile ja tantsib sääl kui pajats, aga hullemini, sest ta jalad käivad häbematuis liigutusis ja Hilda ei salli teda silmaotsas.
Aga õhtuti, kui töö tehtud, poeb Karla aita, laiad sinised püksid jalas, kirju kampsun seljas, ja õpetab ka Hildale tantsu. Taevas, on need aga liigutused! Ja kuidas Karla keha ümbert kinni hoiab, kuidas ta oma keha Hilda ligi litsub! Hukas on nähtavasti maailm ja Tobi-Jaani Hilda on minemas sama hukatuse teed.
Tuleb talu vanem tüdruk, Ülejõemaa Ann, perenaine, näeb neid kaht aidakambris tampivat kui uhmris — ning pistab sõimama:
„Häbi ei ole teil, kuradeil, otse jala pääl… Tõhuju, prohvused, elu on teil kerge kui kadakasakstel, et magama ei saa ja üksteist hõõrutakse nagu konnad kevadises kudus. Oota, ma lähen ütlen peremehele, et ta kord sellele kamejandile ometi lõpu teeks.“
Millele aga Karla vastab:
„Peremehel pole sellega midagi pistmist, mis ma oma vaba ajaga teen. Ega ma mõni moonakas või teopoiss ole, jumalale tänu — meil on vabariik.“
Mispääle vana Ann vihaselt nina nuuskab ja toa poole kadudes loeb:
„Taevane jumal, on ajad tulnud, on ajad tulnud! Sulane saab kolmkümmend krooni, tüdruk kakskümmend, kõik prii, ja magavad kella kuueni. Eineks anna kohvi, lõunaks liha, õhtuks rõõska piima ja võid!“
Säärased asjad on Hildale hirmsad ja armsad. Ah, seda Karlat, vaat mis ta kõik võib ja vaat mis kõik elus juba on.
Ja kui Karla laupäeva õhtul ning pühapäeva hommikul enda välja ehib, siis on Hildale uskumatu, et see on talu sulane. Millised olid nad veel Hilda lapsepõlves ja milline on nendega võrreldes Karla!
Karlal on pühapäeviti laiad püksid jalas, joon sees, ja kollased kingad otsas. Pükstel on peen nahkrihm hõbedakarvalise pandlaga. Seljas on Karlal valge särk, mille krae maha keeratud kui mõnel rattamehel, nii et kael ja rinnaesine paljas. Ning vurrud ajab Karla maha kui mõni tudeng. Nii kõnnib ta poe ja kiriku juurde, võtab restoranis topkasid, laulab, vilistab, tantsib, käib pidudel ning öösiti asunduses, kus on „peenemaid preilisid“ säärasele suurele härrale.
Viimane asjaolu ärritab Hildat eriliselt. See vander ei mõtlegi Hildale truu olla; kuigi ta midagi muud ei ole kui paljas sulane — ja Hilda siiski veel selle sõna vanaaegsest kolast lahti ei saa, — ei mõtlegi ta leppida ainult talutüdrukuga, vaid käib asunduses sepa tütre pool, piirab isegi rätsepa Leenit — kübaraga preilit — ja ei saa nina pääle. On tulnud ajad!
Kuid kõige hullem on tulnud alles nüüd hiljuti. Alli-preili saabumisega on Karla otse ogaraks muutunud ja ei näe ega kuule nüüd ilmas muud kui Alli-preilit. See on Hildale liig. Sest Alli-preili on päris preili, kõvasti koolitatud, ta on ilus kui ingel ja peen kui printsess, on elanud linnas juba peaaegu kümme aastat, ainut mõni kuu igal suvel maal viibides.
Säärast preilit julgeb tahtma ja armastama hakata üks talu-sulane! Olgu see sulane ka kui peen, olgu tal millised vigurid sees, aga ärgu ta siiski unustagu, et ta maad künnab, sõnnikut veab ja niita vehib. Ta on ikkagi mats, kui ta teeb matsi tööd, — miks ta siis muidu ei lähe ka linna ja ei mängi sääl härrat. Ja linnamehe viguritega mats on see kõige haledam olevus.
Nii mõtleb Hilda vihaga, kui ta oma aidakambri lävel istub ja näeb tuld preili toas ning polevat paberossiotsa tallikambri lävel.
Saadan niisugune! mõtleb Hilda.