Nauding. Richard Roht

Kõo talus, kaugel ilmast. Siin on ümber vaene vald, metsad ja rabad, ja kolmekümne kilomeetri kaugusel on väike provintsilinn. Ning see on kõik. Ja lähema metsa taga on Nõreste asundus, kus elab üliõpilane Oskar Ots. Kui labane nimi! Kuid labane on ju ka Alli enese nimi — Aliide Priimägi — paremat pole ka talle saatus andnud.

      Mis saab siis nüüd? Keskkool on läbi. Kole oli see aeg oma igavese puuduse ja hädaga. Kuid ees ei ole midagi paremat. Ema on surnud. Üks vend suri juba lapsena, teine sai surma sõjas. On järele jäänud ainult isa, ja seegi haige ja vana, — kõhn, vaene metsatagune talu on ta ära kurnanud, talu, mis asutatud kord nõmmedele ja sooveertele, nagu neid vanasti nii palju asutati. Siin on tööd murdnud teha vana Mihkel Priimägi — ning lõpptulemus on, et ta nüüd lamab oma voodil, köhib, on kõhn kui keris ja kuri kui vana ilves. Uued ajad on võtnud talt viimase rõõmu oma talust. Pääle enese pole tal ühtki oma inimest tööl — pea nüüd talu niiviisi praegusel ajal. See on sunnitöö ja pankrott. Sulasele maksa kolmkümmend krooni kuus, tüdrukule kakskümmend ja sellejuures ei või neile sõnagi öelda, lase neil teha, mis nad tahavad ja niipalju kui tahavad, kohtle neid kui saksu, toida kui härraseid — muidu ütlevad üles ja lähevad ära, tee siis oma töö ise või lase talupõldudel seista kündmata ning viljata. Kui veel perenainegi oma oleks. Aga seegi on võõras — vana Ülejõemaa Ann, vana kandikoha perenaine, kelle mees hiljuti suri ja kes ka mehe kohta lastepuudusel ei suutnud edasi pidada. Paar parajaid. Sest mis hääd on Mihklilgi ta ainsast tütrest? Koolitas last, sest omal oli süda hale, et kedagi muud omastest järele polnud jäänud, pääle tütre. Ning tahtis siis seda tütartki hellitada, temale anda, mis jõud vähegi lubas, et kasvaks temast kena ja tubli inimene. Ta pandi linna kooli, paremat ju midagi ei osanud ega suutnud isa teha. Nüüd on tütar preili. Kuid õnnelik ei ole. Talu töö ja elu talle ei meeldi. Paremat midagi ei saa.

      Alli ohkab. Neid isa muresid ta tunneb. Ta on neist isaga mitugi korda kõnelnud. Ning isa ei ole tütrele kuri — ta on kuri iseendas ja matab iseendasse oma sapi ning mured. Isagi mõistab elu ning ei nõua midagi tütrelt. Ennem paistab tal lapsest hale olevat. Ta teab, et tütar alati puudusega võitles, kuna vaene talu ja rasked tööliste-olud talle midagi rohkem ei võimaldanud kui hädalise leiva ja igavese virelemise. Ta teab, et tütart ei või veedelda elu selles kurvas lagunevas ja langusele minevas üksikus kohas, kus pole ema ega ühtki omastki pääle haige toriseva vana isa. Ning ei või veedelda ka töö siin — sama raske ja mõttetu kui oli senigi. Noor, õrn ilus tütarlaps ei või ometi rakenduda kui mõni ori talutöösse, mis murdnud isegi ta isa. Ning seda ei nõuagi vana Mihkli oma tütrelt. Kuid midagi paremat talle anda ta enam ka ei suuda. Vana Mihkli on väsinud, pikk elu on seljataga ja pole sest saadud vanaduserõõmu, pääle tütre. Tütart vana armastab salaja väga. Ta hoiab teda kui silmatera ja ei lase teda kutsuda ühelegi tööle. „Sina mine ära!“ ütleb ta Allile torisevalt, kui ka Alli tuleb oma rehaga teiste juurde. „Siis lase lapsel ometi ajaviiteks tulla teiste juurde!“ julgeb vana Ann öelda. — „Pole vaja!“ vastab peremees. „Temast ka mõni töötegija, segab ainult.“ Ja kui peremees mõnikord perenaisele käskusid jagab, ütleb ta nagu muuseas: „Tee lapsele midagi paremat süüa, tal nõrk tervis, koolis ära piinatud, — kadunud ema moodi.“

      Seda kõike Alli teab ja seegi on talle raske. Millegipärast oleks tal kergem, kui saaks kedagi süüdistada oma hädas. Aga nüüd ei ole keegi muu süüdi kui elu.

      Mis saab siis nüüd? Hakata ikkagi talutööle ja katsuda kõik muu unustada? Hirmus! Siis parem juba elavalt end maha matta! Seni oli kool, oli küll ka häda ja puudust, aga oli tegevus, oli nagu mõte sees, et kooli lõpetamisele järgneb midagi — järgneb ime. Kuid kool on lõpetatud ja ime ei saabu, ei paista saabuvat kustki, ei ole lootustki selleks.

      Mis tuleb?