on olnud selle raamatu valmimise juures kogu aeg väga suureks abiks.
Minu assistendid Carol Copeland, Minhua Wan, Sumithra Sudhir ja nüüd ka Bonnie Blake on oma vankumatu toega aidanud mul läbi raskete aegade edasi minna. Mul on olnud õnne, et minu käsutuses on olnud nii palju suurepäraseid teadusassistente, kes mind on selle raamatu kirjutamise juures aidanud: Eric Blair, Yigit Bora Bozkurt, Peter Fabrizio, Jon Fougner, Gerardo Garcia Lopez, Michael Gousgounis, William „Drew” Haluska, Erik Hjalmarsson, Yuanfeng Hou, Murad Jivraj, Leora Kelman, Alston E. Lambert II, Anthony Ling, Luis Mancilla, Steven Pawliczek, Stefan Schneeberger ja Kinde Wubneh.
Mind on õnnistatud ka arvukate sõprade ja kolleegidega, kes lugesid käsikirja mustandeid ja jagasid põhjalikke kommentaare: Stefano Athanasoulis, John Geanakoplos, William Konigsberg, Stephen Morris, Sharon Oster, Jay Ritter, Martin Shubik ja James Tobin.
Suureks abiks on olnud minu kolleegid Yale’i ülikooli Cowlesi majandusuuringute fondist – Glena Ames, Donald Brown, Stefan Krieger, Stephen Morris ja William Nordhaus. Samuti pean juhust kasutama, et väljendada tänu meie fondi asutajale, sajandi algupoole investeeringujuhile ja matemaatilise majandusteaduse edendajale, nüüdseks meie seast lahkunud Alfred Cowles III-le, kes on koostanud tabelid dividendide ja kasumite kohta enne 1926. aastat. Neid andmeid on selles raamatus kasutatud.
Tänuväärne on olnud ka abi minu kolleegidelt Yale’i rahvusvahelise rahanduse keskusest – selle direktorilt William Goetzmannilt, samuti Zhiwu Chenilt, Roger Ibbotsonilt, Eli Levylt, Jim Snyderilt, Ivo Welchilt ja Jeffrey Wurglerilt. Roger, kes 2000. aastal esines ettekannetega „Dow 100 000” ja ennustas aktsiaturule hiilgavat tulevikku, oli nõus olema minu ideede oponent. Dow on just ületanud 17 000 piiri ja ma arvan, et lõpuks on temal ikkagi õigus.
Teine valgusallikas sellele raamatule on olnud minu uurimistöö koos Barclays Banki kolleegidega, kes on osalenud sektoripõhiste börsiindeksite dünaamika analüüsis. Oma paljude kaastöötajate hulgast mainiksin Laurence Blacki, Oliver Bunni, Kennethi Crawfordi, Anthony Lazanast, Vytautas Martinaitist, Benedict Redmondit, Richa Singhi, Arne Staali, Cenk Urali ja Ji Zhuangi.
Ülimalt tähtsat tuge on pakkunud ka mu kolleeg, professor Karl E. Case Wellesley College’ist. Kohtusin temaga, kui kuulsin tema 1986. aastal kirjutatud artiklist, milles püüti loetleda Bostoni piirkonna eluasemete hinnatõusu põhjuseid. Esmalt korraldasime 1988. aastal eluasemeostjate seas küsitluse, et välja selgitada nende hoiakuid. Sestsaadik oleme kinnisvaraturu psühholoogia mõistmise nimel järjepidevalt koos töötanud. Yale’i juhtimiskooli toel uuendame Case’iga pidevalt oma küsitluste andmeid, viimasel ajal koostöös Anne Kinsella Thompsoniga McGraw Hill Constructionist.
Olen tänulik Bracebridge Capitalile, Fuller and Thaler Asset Managementile, LSV Asset Managementile ja Russell Sage Foundationile, et nad on sponsoreerinud käitumusliku rahanduse õpiseminare, mida oleme Richard Thaleriga Üleriigilises majandusuuringute büroos korraldanud juba alates 1991. aastast, ning Russell Sage Foundationile ja Bostoni föderaalreservpangale, kes on toetanud käitumusliku makroökonoomika õpiseminare, mida pidasime koos George Akerlofiga aastatel 1994–2007. Mõiste käitumisökonoomika tähistab teadust turgude kohta, mis võtab arvesse inimeste käitumise aspekte, sealhulgas inimpsühholoogiat ja sotsioloogiat. Sellesse raamatusse on andnud mõõtmatu panuse arvukad teadlased käitumisökonoomika tärkavast valdkonnast, mis nüüd hakkab omandama kindlat kohta ülikoolide majandus- ja rahandusteaduskondades.
USA riiklik teadusfond on toetanud suurt osa mu põhilisest uurimistööst finantsturgude alal. Nende pidev toetus üle kahekümne aasta on võimaldanud mul finantssurvest sõltumatuna keskendada tähelepanu teadusprobleemidele. Whitebox Advisors on andnud Andrew Redleafi eestvedamisel stipendiumi Yale’i ülikoolile toetamaks käitumisökonoomika edendamist ning sellest stipendiumist on jätkunud ka selle raamatu teise väljaande redigeerimiseks.
Samuti olen tänulik edasiviivate vestluste eest Brad Barberile, Scott Boormanile, David Colanderile, Robert Ellicksonile, Ray Fairile, Peter Garberile, Jeffrey Gartenile, Christian Gollierile, Sunil Gottipatile, Trevor Greethamile, Stanley Hamiltonile, Anne Laferrere’ile, Jonathan Laingile, Ricky Lamile, Xindan Lile, Yan Lile, Justin Yifu Linile, Benoit Mercereau’le, John Reyle, Colin Robertsonile, Tsur Somerville’ile, Nassim Talebile, Philippe Trainarile, Mark Warshawskyle, Oleg Zamulinile, Yong Zhangile ja Ning Zhule. Yoshiro Tsutsui Osaka ülikoolist ja Fumiko Kon-Ya Jaapani väärtpaberite uurimise instituudist on minuga koos palju aastaid töötanud ankeedi kallal, mille eesmärk on uurida investorite hoiakuid nii Jaapanis kui ka Ameerika Ühendriikides. Hindamatut abi on osutanud Josephine Rinaldi ja Walt Smietana CompuMailist. Kindlasti pean tänama ka arvukaid investoreid, kes on leidnud aega, et minu jaoks küsimustikke täita.
Minu naisele Virginia Shillerile, kes on Yale’i lasteuuringute keskuse kliiniline psühholoog, võlgnen sügavaima tänu selle eest, et minus tärkas tõeline huvi psühholoogia vastu ja ma veendusin selle tähtsuses majandusele. Ta on suurima hoolega lugenud ja arvustanud kogu mu raamatut ja aidanud mul palju paremini oma mõtteid väljendada. Samuti hoidis ta mu pikkadel tööpäevadel ja -öödel kodukollet soojas.
Üks
Aktsiaturg ajaloolises perspektiivis
Kui föderaalreservi nõukogu tolleaegne esimees Alan Greenspan kasutas aktsiainvestorite käitumist kirjeldades mõistet „arutu õhin” (irrational exuberance), siis haaras maailm neist sõnadest kohe kinni.5 Ta kõneles ühel pidulikul dineel 5. detsembril 1996 Washingtonis ja seda kõnet jälgiti televisiooni vahendusel kõikjal üle maailma. Niipea kui ta oli need sõnad lausunud, kukkusid aktsiaturud järsult. Jaapanis langes Nikkei indeks 3,2%, Hongkongis Hang Seng 2,9% ja Saksamaal DAX 4%. Londonis oli FTSE 100 päeva jooksul korra 4% madalamal ja Ameerika Ühendriikides kukkus Dow Jonesi tööstuskeskmine järgmisel hommikul kauplemise alguses 2,3%. Turgude järsk reaktsioon kogu maailmas neile kahele sõnale keset vaoshoitud ja tähelepandamatut kõnet näis absurdne. Sellest sündmusest sai lõbusa loo turgude jaburuse kohta, mida maailmas räägiti veel mõnda aega.
Ajapikku see lugu unustati, kuid meelest ei läinud sõnad „arutu õhin”, mida korrati ikka ja jälle. Greenspan ei mõelnud muidugi ise seda fraasi välja, küll aga kasutas seda esimest korda spekulatiivsete turgude ebastabiilsuse kohta. Neile sõnadele järgnenud sündmuste ahel börsil paistis selgesti näitavat nende sisulist paikapidavust. Järk-järgult sai sellest Greenspani kuulsaim tsitaat – seda hakkasid kasutama kõik, kes turgu jälgisid.
Miks kõneldakse „arutust õhinast” veel aastaid hiljem? Ma usun, et need sõnad väljendavad tabavalt teatavat ühiskondlikku nähtust, mida terased inimesed täheldasid oma silmaga juba 1990-ndatel ning mis tegelikult paistab ajaloos ikka ja jälle korduvat, kui turud on psühholoogia toimel erakordselt ja jätkusuutmatult kõrge hinnatasemeni üles ostetud.
Kui suur tõus turgudel 1990-ndatel üha jätkus, märkisid paljud terased inimesed, et õhus on midagi käegakatsutavalt irratsionaalset, aga selle irratsionaalsuse olemus jäi ometi hoomamatuks. Polnud sellist investorite eufooriat ega hullumeelsust, mida on kirjeldanud mõned jutuvestjad varasematest spekulatiivsetest liialdustest, näiteks 1920-ndate börsibuumist kõneldes. Võib olla ilustasid need jutuvestjad oma lugusid. Arutu õhin ei olegi nii jabur. Kunagised populaarsed mõisted „spekulatiivne maania” või „spekulatiivne orgia” tundusid liiga tugevad, et kirjeldada 1990-ndatel toimuvat. See oli rohkem nagu sedasorti halb otsus, mida me kõik oleme mingil hetkel oma elus liiga suure õhinasse sattudes teinud. „Arutu õhin” näib väga täpselt kirjeldavat seda, mis turgudel toimub, kui hinnatase paigast ära läheb.
Arutu õhin on spekulatiivse mulli psühholoogiline alus. Spekulatiivseks mulliks nimetan olukorda, kus uudised hinnatõusust üha enam kasvatavad investorite entusiasmi, mis levib inimeselt inimesele nagu psühholoogiline nakkus ja selle käigus võimendab lugusid, millega võiks hinnatõusu õigustada, ning veab investorite ringi aina laiemaks, sest vaatamata kahtlustele oma investeeringute reaalse väärtuse suhtes tahetakse investeerida osalt kadedusest teiste inimeste edu vastu ja osalt mänguhasardist. Mulli definitsiooni eri elemente vaatleme selles raamatus veel korduvalt.
Greenspani „arutu õhina” kõne