Jaanuar 2020
Avaveerg
TMK toimetus Metakriitika vajalikkusest
Vastab
Toshio Hosokawa
Persona grata
Karl Koppelmaa
teater
Pille-Riin Purje
Kas teie olete ka kasvanud?
Maria Petersoni „See laps” Theatrumis
Sandra Jõgeva
Kergem kui teater
Kristina Normani „Kergem kui naine” Kanuti Gildi SAALis
Lennart Peep
Quo vadis, Eesti lavastajaõpe?
Artikkel magistritöö põhjal
Laura Kalle
Süvenemist töösse näitab oskus tehtut sõnastada
Alexanderi tehnika
Teatriankeet hooajast 2018/19
Madli Pesti, Heili Sibrits (Vt TMK 2019, nr 12)
tants
Heili Einasto
Puudutusepantomiimi poeesia
„Mina olin siin. Audio-kinesteetiline installatsioon 12-le käele”; Balti professionaalse tsirkuse showcase EPICIRQ „Showcase 2019”; Gianluca Schiavoni ballett „Alice Imedemaal”
muusika
Saale Kareda Festivali „Afekt 2019” elustav puudutus
Nüüdismuusikafestival „Afekt” 28. X — 5. XI 2019
Tiiu Levald Eesti ooperi 90 aasta galast maailmalava šedöövrini
Kontsertlavastus „Vikerlastest sündinud ooper: Eesti
ooperilugu läbi 90 aasta” Estonia kontserdisaalis
Marie-Helen Aavakivi
Professor Johannes Paulseni elust, kontserditegevusest ja tuntumatest õpilastest
kino
Filmiankeet 2019
Anneli Ahven, Raimo Jõerand, Tõnu Karjatse, Sulev Keedus, Jaak Kilmi, Annika Koppel, Kaarel Kuurmaa, Lauri Kärk, Mait Laas, Andrei Liimets, Tiina Lokk, Elen Lotman, Eeva Mägi, Liis Nimik, Ülo Pikkov, Katre Pärn, Priit Pärn, Kaie-Ene Rääk, Pille Rünk, Peeter Sauter, Peeter Simm, Mark Soosaar, Vallo Toomla, Jaan Tootsen, Liina Triškina-Vanhatalo, Salme-Riine Uibo, Hardi Volmer
Christo Burman
PÖFF anno 2019
Pimedate Ööde filmifestival 15. X — 1. XII 2019
Valle-Sten Maiste
Tallalakkujate põli ei tohiks nii mugav olla
PÖFFi kollaboratsiooniteemalised filmid
METAKRIITIKA VAJALIKKUSEST
Ajakiri alustab metakriitika sarja eesmärgiga pöörata rohkem tähelepanu teatri-, kino- ja muusikakriitikale. Alljärgnev põhjendab sellise sarja vajalikkust ja kutsub üles kõiki kriitikuid ja praktikuid kaasa lööma.
Nimetatud algatuseks andsid hea põhjuse Valle-Sten Maiste nending: „Meil ilmub ülemäära kriitikat, mille taga ei ole kriitiku otsiv vaim, sügava kordamineku vahendamise ja mõtestamise vajadus. Lehepinna saamine on ette otsustatud ega tulene sündmuse kaalu kogemisest”1 ja Ott Karulini vastulöök: „Meil pole ammu olnud nii palju oma autorikäekirjaga kriitikuid, aga see paistaks paremini välja, kui toimetajad loobuksid olelusvõitluse aegadest pärit kombest tagasisidestada võimalikult paljut.”2 Jättes praegu kõrvale toimetajate töö, püüame seda külluslikku maastikku kõigepealt kaardistada.
Kui keskenduda vaid ilmunud artiklitele, siis selgub Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse infokirjast, et kvantitatiivselt kõige produktiivsem teatrikriitik 2019. aastal oli Eesti Päevalehe kultuuritoimetuses töötav Keiu Virro. Talle järgnevad Pille-Riin Purje, Ott Karulin ja Madis Kolk. Keskel teada-tuntud professionaalid Jaak Allik, Madli Pesti, Anneli Saro, Marie Pullerits ja Heili Einasto. Ühenduse nimekirjast jäävad välja kriitikud, kes ei ole end liidu kaudu identifitseerinud, kuid on eesti teatriloos ütlemata olulised. Meelis Oidsalu võtab peaaegu iga päev sõna Vikerraadios, olgu siis teatri või laiemalt ühiskondlikel teemadel. Tema toimetab ka „Teatrivahi” saadet, mis püüab kõigest väest püsida ajakirjanduslikus žanris ja mitte laskuda turunduse jooksupoisiks. Nimetagem veel Heili Sibritsat, Veiko Märkat, Valle-Sten Maistet ja Kaja Kannu. Samuti on produktiivsed kirjanduse spetsialist Tauno Vahter, sageli tantsust kirjutav Peeter Sauter ja filmimees Andri Liimets. Mainimata ei saa jätta noort tõusvat tähte Karin Allikut ja Müürilehe toimetajat Aleksander Tsapovit. Aasta teisel poolel on Eesti Ekspressi veergudel aktiveerunud ka Eero Epner, kes ei kirjuta küll teatrist, kuid kelle tekstid on teatraalselt emotsionaalsed. Samuti on oluline teatriteaduse grand old lady Luule Epneri tegevus, kes on aasta jooksul Teater. Muusika. Kino veergudel avaldanud küll vaid ühe artikli, kuid see-eest andnud välja monograafia „Mängitud maailmad”, millega võitis ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia.
TMK mulluses teatriankeedis, kuhu oli lisatud ka küsimus teatrikriitika kohta, toodi kõige olulisemana välja kooslus Juhan Ulfsak, Mart Kangro ja Eero Epner, ja seda seoses mitme eraldiseisva teemaga. Esiteks terav vaidlus lavastuse „Workshop” üle, millest tõukudes alustas Ott Karulin Sirbis artiklisarja „ÜKT” ja tehti muudatus Teatriliidu etenduskunstide auhinna statuudis. Teiseks Ulfsaki sõnavõtt teatripäeval. Kolmandaks Hedi-Liis Toome intervjuu nimetatud kolme mehega.3 Tõsi, esile tuuakse ka teatrispetsiifilisi tekste, nii Luule Epneri kogumikku kui ka Oidsalu „Teatrivahti”, kuid üldiselt jääb mulje, et olulisem on see, mis jääb teatrispetsiifikast väljapoole, mis on teatriülene. Tunda on igatsust, et teatrirahvas tuleks oma tolmustest prooviruumidest välja ja ütleks sõna sekka ka päevapoliitikas.
Metakriitika sarja eesmärk on siiski tegelda teatrit, muusikat ja kino puudutavate tekstidega, las päevapoliitika jääda päevalehe veergudele. Kuid kindlasti on oluline avatus, võrdlus ja ka koostöö teiste kunstiliste distsipliinidega, olgu selleks siis digitehnoloogia, kirjandus või visuaalkunst.
Heaks algatuseks oli detsembri algul Viljandis toimunud ETUKÜ ja EKKÜ ühiskonverents „Performatiivsed vahealad visuaal- ja etenduskunstides”. Urmas Lüüs kommenteeris konverentsimuljeid „praktiku lapsesuuga”, öeldes, et seda, mida kunstiteadlane ehitab, mässumeelne kunstnik teisest otsast lammutab. Tema pakutud positiivne programm oleks visuaalkunsti ja teatrikunsti eraldamise asemel otsida hoopis seda, mis neid ühendab.4 Enne ühendamist tuleb aga siiski eraldada. Kunstiteost on võimatu mõista ilma tehnikat tundmata. Üha rohkem tekib segadust ja müra just selles vallas. Kui teatriteadlane püüab lavastust mõista ainult teatrižanrile omaste, varem kehtestatud tunnuste kaudu, siis tundub tõesti, et teatri mõttes tegevus laval justkui seisaks. Seda ütles Anneli Saro oma konverentsiettekandes Ene-Liis Semperi lavastuse „Tüdruk, kes otsis oma vendi” kohta, väites, et etenduse esimeses osas ei toimunud laval mitte midagi ja et teater algas mitukümmend minutit hiljem, siis, kui mängu tuli tegevuslikkus. Kunstiteadlaste seast käis seda väidet kuuldes läbi protestikahin. Nemad nägid kunsti just selles esimeses kümnes minutis. Eeltoodu on hea näide sellest, kuidas uurija tungib kunstiteose sisse omaenda tööriistadega, arvestamata, millist tööriistakasti kunstnik ise on kasutanud.
Ka oli konverentsil märkimisväärne teatriteadlaste tõdemus, et õnneks pole teoreetikud ja praktikud teatris veel ühes isikus. Segunemise tendents olevat tuntav kirjanduses ja ka visuaalkunstis. Visuaalkunsti puhul mõtestavad teoseid enamjaolt kuraatorid, kes on ühe konkreetse kunstnikuga vägagi tihedalt seotud. Seda fenomeni esineb siiski ka teatris, see ilmneb, kui Oidsalu räägib Kinoteatrist, Kalev Rajangu Kadri Sirelist, Gerda Kordemets arvustab Priit Pedajast, Kaja Kann analüüsib Mart Kangrot. Ikka