ja see vajab teistsuguseid kõrvu. Kuulates ka traditsioonilist jaapani muusikat selliste kõrvadega, mõistsin selle ilu ja hakkasin seda armastama.
Kui arutleda pisut muusika ja keele vahelise suhte üle, siis kas muusikaline keel ja verbaalne keel on teineteisega seotud? Kas saksakeelne kultuuriruum ja saksa keel on teid mingil moel mõjutanud?
Jah. Kui võrrelda saksa kunstlaulu Lied’i ja jaapani laulu, siis need on väga erinevad. Minu lähtepunkt oli jaapani vokaalmuusika uurimine, millel on hoopis teistsugune muusikaline liin ja meloodia. Ütlen alati, et mu muusika on teatud mõttes kalligraafia ajas ja ruumis. Kalligraafilised liinid tulenevad vokaalmuusikast, buda munkade laulust või gagaku-muusikast. Flöödiliin on nagu jaapani hari, millega kirjutatakse. Euroopa muusikas on vaja motiivi või gruppi, mis on nagu väike kosmos. Meie jaapani muusika seevastu on üks kõla. Ta tekib vaikusest, sünnib, areneb, kasvab ja sureb. See on üks muusikaline liin. Kui kõla sünnib, peab ta elama ja surema — vaikusest vaikusesse. Tahan, et mu muusika oleks nagu kalligraafia, nagu elujoon, see on mulle väga tähtis.
Teie mahukale ooperiloomingule mõeldes oleks huvitav kuulda teie koostööst lavastajatega. Paar aastat tagasi nägin koreograaf Sasha Waltzi lavastust teie ooperist „Mazukaze”. See oli sümbioos liikumisest, visuaalkunstist ja muusikast. Kuidas suhestub teie muusika lauljate füüsilise liikumisega lavastustes?
Jaapani traditsioonilises nō-teatris on näitleja või laulja füüsiliselt niimoodi koolitatud, et igal tema liigutusel on oma tähendus. Euroopa ooperilauljad seevastu õpivad ja keskenduvad pigem laulule. See on suur erinevus. Minu arvates peaks ka lauljatel olema mingil tasemel füüsiline väljaõpe. Liikumine on sama tähtis kui muusika.
Kas teil on olnud kogemusi teiste mittemuusikutest kunstnikega? Keda te peale Sasha Waltzi võiksite nimetada?
Mul on väga vedanud. Minu esimest ooperit „Leari nägemus” lavastas suurepärane jaapani lavastaja Tadashi Suzuki. Tema teatristiil on välja arendatud nō-teatrist ja ranged liigutused on väga tähtsad. Ooperi „Hanjo” lavastas Anne Teresa De Keersmaeker. Ta on suurepärane koreograaf. Ooperite puhul olen alati saanud töötada väga heade lavastajatega ja olen selle üle väga õnnelik.
„Püüan alati luua esmalt mikrokosmose, see on minu muusikaliseks lähtepunktiks. Ja siis seda mikrokosmost arendada suuremal tasandil…”
Foto: © Kazishikawa
Teie ooperit „Stilles Meer” on palju kiidetud. Kas on ehk kunagi võimalik seda uuesti näha?
Võib-olla mängitakse seda kahe aasta pärast Hamburgis.
Tihtipeale aitab muusikat mõista sarnaste ideede ja esteetikaga heliloojate gruppidesse rühmitamine. Kas ka teie tunnete end olevat mõningate, kas elavate või surnud nüüdisheliloojatega tihedamalt seotud ja nii-öelda rohkem kokku liidetud?
Ma nimetaksin eelkõige oma õpetajat Isang Yuni ja jaapani klassikut Tōru Takemitsut. Nemad olid pioneerid selles mõttes, et ühendasid euroopa ja aasia muusikatraditsioonid. Nimetaksin ka itaalia heliloojat Giacinto Scelsit. Enamus minu ideid tuleb Yunilt ja Takemitsult. Ka muusikateadlaste arvates võib meid pidada ühte gruppi kuuluvaks.
Olete erakordselt viljakas helilooja, keda võib nimetada nüüdismuusika elavaks klassikuks, vähemalt Euroopa muusikaskeene vaatepunktist. Tahaksin küsida, kui levinud on teie muusika väljaspool Euroopat, eelkõige just Aasia riikides. On see mõnes Aasia riigis sama oluline kui eurooplaste jaoks?
2019. aastal käisin Koreas Tongyeongi rahvusvahelisel klassikalise muusika festivalil, mis on Korea suurim festival. Palju noori heliloojaid tuli minu juurde ja mul oli väga huvitav nendega suhelda. Eelmisel aastal käisin Hongkongis.
Ka seal tulid paljud noored ja avaldasid soovi minu juures ka õppida. Üldiselt kasvab Aasias huvi minu muusika vastu, kuid pean ütlema, et Euroopas on olukord siiski parem.
Heliloojatel on tavaliselt ka teisi sotsiaalseid rolle: nad õpetavad, kuuluvad akadeemilistesse ühingutesse ja organisatsioonidesse. Kui tähtis on teile ühiskonnas kaasa rääkida?
Loodus ja selle hoidmine on teemad, mis on mul väga südamel, ja see oli ka minu kahe viimase ooperi aineks. „Stilles Meer” ja mitu teist minu teost kõnelevad Fukushima tsunamikatastroofist. Minu eesmärk heliloojana on saada loodusega üheks. Kui me looduse hävitame, ei saa me temaga üks olla. Traditsioonilises jaapani religioonis mõeldakse vahel, et pärast surma saame merre naasta. Kui meri on reostatud, kuidas me siis sinna tagasi saame minna? Otseselt võttes on tegemist poliitilise probleemiga, aga kaudselt saab ka helilooja oma muusikas sel teemal sõna võtta.
Toshio Hosokawa, Monika Mattiesen, Ingrid Roose ja Märt-Matis Lill festivali
„Afekt 2019” ajal.
Mart Laulu foto
Festival „Afekt” esitles teie teoste tsüklit „Ferne Landschaft” („Kauge maastik”). „Ferne Landschaft” 1, 2 ja 3 kõlasid „Afekti” kontserdil koos, kuigi need on loodud eraldi lugudena, tellitud ja esiettekandele toodud vastavalt 1987, 1994 ja 1996. Mainisite, et Tallinnas ongi üldse esimene kord, mil neid kolme teost esitatakse koos ühe tervikuna ja et teile meeldib see idee väga. Kas saaksite
meid natuke valgustada kompositsiooniliste elementide ja muusikaliste ideede osas, mis neid lugusid ühendavad?
Teose pealkiri viitab loodusele. Minu muusika on looduse heli. Jaapanlaste arusaamas kuuluvad inimesed ja loodus ühte. Inimesed on osa loodusest ja muusika on looduse hääl. Kuigi tegemist on kolme eraldi teosega ja kolme erineva maastikuga, kostub siiski kõigist neist seesama looduse hääl.
Ma armastan hiina ja jaapani kalligraafiat. Esimeses teoses on tegemist just niisuguste pintslitõmmetega maalitud maastikuga. Euroopa maalidel ja aedades on tähtis tervik, kuna ilu seisneb suurelt osalt sümmeetrias. Jaapani aedades seevastu võib igal sammul näha uut maastikku. Ka minu muusikas on iga heli ja paus, iga detail oluline. Seda muusikat võib kuulata ja nautida nagu jaapani kalligraafiat, pintslitõmmetega. Võite aeglaselt jalutada ja leida uusi muusikalisi maastikke.
Esimene teos on maastik, teises kujutatakse merevaadet. Kuigi tegemist on ühe merevaatega, on seal palju värve, millest siiski kõlab kogu teose ajal välja fis-noot. See kõla sümboliseerib mere udust silmapiiri. Värvid muutuvad, aga tegu on ikka rahulike merevaadetega. Idee pärineb minu kodulinnast Hiroshimast, kus on väga kaunid merevaated, kuid selle linnaga seostub ka kunagine katastroof ning meenutus katastroofist on ka selles teoses olemas. Kolmandas teoses on taeva- ja pilvevaade. Orkestrikoosseis on seal väga suur ja lisaks sellele on lava taga veel kaks muusikut. Kõik kolm teost on minu jaoks justkui looduse, universumi hääl.
Nagu juba mainitud, olete te nii ooperi- kui kammermuusikahelilooja.
Oopereid, sümfoonilisi ja kammermuusikateoseid tellitakse pidevalt ja publik ootab neid. Tihti on heliloojad seotud mõne muusikavormiga rohkem kui teisega. Kuidas te ise tunnete, kas olete pigem ooperi ja sümfoonia looja või hoopis kammermuusikahelilooja?
Armastan kammermuusikat. Mulle meeldivad väga lühikesed teosed. Püüan alati luua esmalt mikrokosmose, see on minu muusikaliseks lähtepunktiks, ja arendada seda mikrokosmost siis suuremal tasandil. Aga ise ma pean ennast kammermuusikaheliloojaks.
Olen nõus!
Võib-olla on mu muusika ooperipärane. Vokaalmuusika on nagu mu hääl, kammermuusika nagu häälepikendus. Äkki oleksin ma hoopis hea laulukirjutaja! (Naerab)
Ma tänan teid väga, et nõustusite osalema festivalil „Afekt” peaheliloojana.
Suur tänu, et kutsusite mind sellele festivalile.
Vestelnud MONIKA MATTIESEN
Viide:
1 Vt festivali „Afekt” kavaleht.