Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Ilmub alates 1986. a juulist. 35. aastakäik.
ISSN 2228-0936
Juuni, 2020. Nr 6
SISUKORD
T. S. Eliot J. Alfred Prufrocki armulaul
Jüri Kolk Ton
Mari-Liis Müürsepp Jäävad ainult silmad
Piret Karro Luulet
Riste Lehari Särav linn
Triin Soomets Luulet
Katrin Pauts Mägedes
Ingrid Ruudi Eluruum soosuhete mõjutaja ja peegeldajana
Andres Kurg Maksimaalne suhtlus koos maksimaalse eraldatusega: Nõukogude massehituse aparaat
Andres Sevtšuk Elu ja äri Londonis ja Annelinnas
Eik Hermann Pühamud ja argimud
Miloš Jovanović Luksus ja progress Belgradis pärast Osmaneid ja pärast sotsialismi
Benjamin H. Bradlow Eluasemepoliitika hoovad
Saija Turunen, Juha Kaakinen Igaüks vajab kodu
KUNSTILUGU
Sirja-Liisa Eelma Karussell – tühi töö ja täidetud aeg
VAATENURK
Keiu Virro Koroonaelud ees- ja tagaliinil
Maia Tammjärv Kõigil on õigus ehk Kuidas (mitte) teotada pühadust
Brita Melts Vanaisa heitlus ajakirjanikuga
Vilja Kiisler Loll isane kurg
Kaisa Ling Me ju ei nõuagi kontrapunkti
Indrek Mesikepp Selle asja nimi on nuss
Ave Taavet Joonistused
Ave Taavet Joonistused
Kujundus: Jüri Kaarma ja Eve Kask
Esikaanel: SIRJA-LIISA EELMA.
S10. Õli, lõuend. 50×55 cm. 2020.
Tagakaanel: SIRJA-LIISA EELMA.
Lootos sureb viimasena I. Õli, lõuend. 90×100 cm. 2019.
Fotod: Stanislav Stepaško.
Maaliseeriad „Kirjutada oma / sinu nime“ ja „Lootos sureb viimasena“ on valminud näitusele, mis pidi toimuma k.a aprillis Tallinna Kunstihoone galeriis, kuid ülemaailmse pandeemia tõttu lükkus edasi jaanuari 2021.
T. S. ELIOT
J. Alfred Prufrocki armulaul
Inglise keelest tõlkinud Juhan Aru
S’io credesse che mia risposta fosse
A persona che mai tornasse al mondo,
Questa fiamma staria senza piu scosse.
Ma percioche giammai di questo fondo
Non torno vivo alcun, s’i’odo il vero,
Senza tema d’infamia ti rispondo.
Lähme, käime siis, sina ja mina,
kui õhtu on laotunud vastu taevasina
nagu eeternarkoosis patsient lõikuslaual;
lähme, käime, läbi neid pooltühje tänavaid,
kus pomiseb üks-teine pelgupaik
unetutest öödest odavates ühe-öö-hotellides
ja rämpslokaalidest, milles kleepjad põrandad:
tänavaid, mis venivad nagu üksluine argument
täis reetlikku kavatsust, et
juhtida sind ülekaaluka küsimuseni...
Oh, ära küsi „Mis see on?“
Lähme, käime ja külastame.
Toast naised sisse-välja tõtlevad,
Michelangelost jutlevad.
Kollane udu, mis hõõrub selga vastu aknaklaase,
kollane suits, mis hõõrub koonu vastu aknaklaase,
limpsas keeleotsaga õhtunurkades,
viivles lompidel üle kanalisatsiooniaukude,
lubas oma seljale langeda korstnatetahmal,
lipsas mööda terrassist, tegi järsu hüppe
ja nähes, et on mahe oktoobriõhtu,
keerdus korra ümber maja ning vajus unne.
Ja tõepoolest kord tuleb aeg
kollasele suitsule, mis libiseb piki tänavat,
hõõrudes selga vastu aknaklaase;
kord tuleb aeg, kord tuleb aeg
ette teha nägu, vastu nägudele, mis tulevad vastu;
kord tuleb aeg mõrvata ja luua,
ja aeg kõigiks töödeks ning päevadeks kätele,
mis küsimuse tõstatavad ning pillavad su taldrikule;
sinule aeg ja minule aeg
ja aeg veel sajaks kõhklemiseks,
ja sajaks nägemuseks ja ümbertegemiseks
enne tee ja leivaviilu võtmist.
Toast naised sisse-välja tõtlevad,
Michelangelost jutlevad.
Ja tõepoolest kord tuleb aeg,
et küsida „Kas julgen?“ ja „Kas julgen?“,
aeg tagasi pöörata ja treppidest laskuda,
kiilas peanahk juba keset juukseid –
(nad ütlevad: „Küll ta juus on hõre!“)
mu sabakuub, mu krae, mis lõuani kõrge,
mu lips, peen ning tagasihoidlik, mida hoiab lihtne nõel –
(nad ütlevad: „Küll on kõhnad ta jalad ja käed!“)
kas ma julgen
ilma-avarust tülitada?
Ühes minutis on aeg
otsusteks ja ümbertegemisteks, mis kehtetud minutiga.
Sest olen tundnud neid kõiki juba, tundnud neid kõiki –
olen tundnud õhtuid, hommikuid ja pärastlõunaid,
kohvilusikate kaupa oma elu olen mõõtnud;
ma tunnen neid raugevaid hääli, mis on raugemas
ühest kaugemast toast kanduva muusika tõttu.
Siis kuidas söandaksin?
Ja olen tundnud neid silmi juba, tundnud neid kõiki –
silmi, mis nabivad sind viimistletud sõnades,
ja kui olen nabitud, nõela küljes ripakil,
kui olen nõelutatud ja seinal siplen, siis
kuidas peaksingi alustama
oma teede ja tegude põhjapaksu välja puristamist?
Ning kuidas söandaksin?
Ja olen tundnud neid käsi juba, tundnud neid kõiki –
käsi, mis võrudes ja valged ja siidised
(kuid lambitule viirus näha helepruunid udemed!).
On see mõne kleidi lõhnast,
et