roogi, aga Berta suutis mõelda vaid lihale. Selle järele ta ju tuligi, kuidas ei ole? Viimaks naine alistus ja tellis sojakotletiga hamburgeri. Vähemalt meenutas idee poolest seda, millest ta ilma jäi. Kotlet maitses aga pärislihaga võrreldes äärmiselt jälgilt ning naine jättis söömise pooleli. Berta heitis pilgu aknast välja ning ta silmanurka ilmus pisar, mis veeres kiiresti mööda meigitud põske, jättes sellele laia vao.
Jõudnud koju (pärast Kuuendat rünnakut oli ta endale kodu teinud ühte mahajäetud keldripoodi), võttis Berta ühelt letilt paki peekonimaitselisi kiirnuudleid, soojendas vett ja segas nuudlid kokku pakimaitseainetega, jätkates igapäevaseid katseid leida retsepti lihaisu leevendamiseks. Tulemus ei küündinud restoranielamusele aga ligilähedalegi ega peletanud sugugi nälga ja igatsust rahulolutunde järele, mida talle oli paar nädalat tagasi pakkunud see võrratu siga. Igatsus lõhkus Berta terviklikkuse, kuid temasugune naine pidi olema täiuslik. Tal ei tulnud oma soovide täitmisel just sageli takistusi ette ja sellega oli raske leppida. Siiani oli ju raha eest kõike saanud.
Järgmisel hommikul tõusis Berta varakult ja läks linna, möödudes lootusrikkalt jälle linna ainsast restoranist. Ohoo, mis see siis on? Restorani aknal rippuva tahvlikese pealt oli Suitsutatud siga kriidiga maha tõmmatud. Selle asemel seisis uus roog. Berta tippis kontsadel lähemale, erutatud ja ootusärev. Kas tõesti… Naine kissitas kunstripsmetega looritatud silmi. Suitsutatud… koer.
Bertale meenus lapsepõlv: tol ajal kümneaastane valgete tenniste ja roosa tüllseelikuga Berta hoidmas süles kahe siidise karvapatsiga Yorkshire’i terjerit, kes sai tüdruku lemmikkuulsuse järgi nimeks Marilyn. Nad olid olnud lahutamatud seni, kuni Marilyn väärikas eas vanadusse suri. Berta vandus, et ei võta austusest Marilyni vastu enam iialgi ühtegi uut looma. Ja ta oli seda lubadust pidanud.
Kummalisel kombel ei pannud isegi Marilyni meenutamine Bertat restorani uusima roa suhtes vastikust tundma. Sellest oli liiga kaua aega möödas, lisaks polnud ta ammu ühegi koeraga lähemalt kokku puutunud. Teda valdas vaid kirjeldamatu nälg, mida ventilatsiooniavast hoovav isuäratav lihalõhn veelgi süvendas. See lõhn tähistas luksust: eksklusiivset, hinnalist, mõeldud vaid inimestele, kes ei peatu oma ihade rahuldamisel mitte millegi ees. Juba tajus Berta pehmet auru oma nägu paitamas ja nägi vaimusilma ees rasvas sillerdavat nahka.
Naine astus restorani ja kelluke uksel tilises, andes märku uue kliendi saabumisest.
Ei läinud kaua aega, kui kordus see, mis varem. Punane salvrätirull noa-kahvliga. Maitseained korvis. Mineraalvesi, jää ja sidruniviil. Ettekandjapreili. Pea taldrikul. Koledad, õhukesed ja lontis kõrvad, sootuks erinevad kadunud Marilyni omadest. Avatud suu. Kahe auguga nina, teatud nurga alt vaadates kärsaga lausa täitsa sarnane. Ja üks paar klaasjaid silmi.
Liha on liha, mõtles Berta ja hakkas noaga saagima, parema käe väike sõrm püsti.
Roog maitses vähemalt sama jumalikult nagu siga. Täiuslikult vürtsikas maitse, ideaalselt suitsutatud ja hõrk. Vahepeal meenus Bertale, et sööb koera, aga kui ta pilgu aknast välja suunas, võis kujutleda, et tegu on näiteks lambaga, kelle maitset koeraliha pisut meenutas. Iga ampsuga voolas sööja kehasse üha rohkem uut jõudu. Naine tundis end kõikvõimsana. Ükski maailmakord või katastroof ei saanud talle keelata naudinguid, mille pärast ta siia ilma sündinud oli.
Silmad jäid taldrikule alles.
*
Mõnda aega tundis Berta end peaaegu rahulolevalt – nii rahulolevalt, kui sõjaolukorras võimalik. Mälestus imelisest koeralihast püsis naisel kindlalt meeles ja pakkus raskematel hetkedel lohutust. Teda hakkas huvitama, kas ta suudaks pärast viimast lihasöömist koeri sama pilguga vaadata, kuid tervelt kolm päeva polnud Berta näinud ühtegi looma. Lisaks loomadele hakkas vähemaks jääma inimesi. Oli neid, kel õnnestus linnast põgeneda, aga ka neid, kes selle üritamise käigus tapeti. Mõned võtsid endalt lähedase, kodu või mõistuse kaotamise tõttu ise elu. Ning muidugi surid paljud saadud vigastustesse või nälga. Kõik see illustreeris Berta jaoks väga selgelt, et tal oli kohustus endale antud lubadust täita. Ta pidi nautima iga hetke, päeva, jalutuskäiku, söögikorda ja uinakut ega saanud teha mingeid järeleandmisi.
Pärast nädalat oli viimasest korrast möödunud liiga kaua aega ja lohutuse asemel tekitas viimasele restoranikülastusele mõtlemine vaid talumatut igatsust. Naine vajas uut jõudu ja teadis, kust seda otsida. Nüüd tuli vaid loota, et peale tema on linna jäänud veel mõni luksuslikku elustiili hindav gurmaan, kes lihata elada ei saa. Ja et linna ainus restoran teab seda ja on leidnud viisi, kuidas nendesuguste vajadused rahuldada.
Nüüdseks oli mustalt tahvlilt maha tõmmatud kolm rooga. Suitsutatud siga. Suitsutatud koer. Suitsutatud kass. Kass? Berta oli koerainimene, kassi söömine oleks tema jaoks lihtsaminigi läinud kui koera söömine. Enam kassi ei pakutud. Selle asemel seisis tahvlikesel kiri Homo sapiens special.
Inimene.
Berta seisis, analüüsis nähtut ja pidi tunnistama, et Homo sapiens special kõlab tõepoolest leebemalt kui näiteks Suitsutatud inimene. Fuih! Suitsutatud inimene kõlas tõesti kohutavalt. Aga Homo sapiens special… Ilmselt just temasuguste jaoks, kes söövad ilma suuremate emotsioonideta meeleldi nii siga kui ka koera ja nüüd siis… inimest? Kas ta sööks inimese nägu? Äkki see polegi nägu, vaid hoopis reie- või kõhutükk? Kui toidu nimi juba nii osavalt on ära maskeeritud, äkki ei meenuta roog siis ka päriselt inimest, püüdis naine end lohutada.
Vaatame, otsustas Berta lõpuks. Ta pidi vähemalt uurima, ja kelluke tilises.
Muidugi maksis see palju. Aga Berta ei hoolinud sellest, tal oli veel piisavalt raha. „Homo sapiens special? Ja jäävesi sidruniga,“ ütles Berta tuttavaks saanud tüdrukule, kes ta tellimuse vastu võttis. Näitsik noogutas julgustavalt ja kiitis: „Väga populaarne roog. Täna kolmas. Pisut läheb aega.“
Berta jäi aknast välja vaatama. Terve ooteaja jooksul möödus restoranist vaid üks inimene, mees, kes hirmsa kiiruga kuhugi tõttas. Inimene. Terve elu on Berta inimeste keskel elanud ja nüüd sööb ühe neist lõunasöögiks. Kas sööb? Nagu vastuseks sellele küsimusele tõi naise kõht kuuldavale kaebliku korina. Mis tal üle jääb? Pärast kõiki neid aastaid ei saanud ta nüüd äkki lati alt minna, parimast vähemaga leppida. Muidugi oleks hea, kui menüüs oleksid endiselt sead, mitte inimesed, aga vähemalt ei pea ta endale pettumust valmistama ja pärast kahetsema, miks ometi täiel rinnal ei elanud.
Seekord veeklaasis sidrunit polnud, need olevat otsa saanud. Mis siis. Berta ei tulnudki siia sidrunite, vaid millegi muu pärast. Kaugusest ilmuski ettekandjapreili, kes hoidis seekord käes ainult Berta toitu. Peale naise restoranis teisi külastajaid ei viibinud.
„Head isu!“ Ettekandja naeratas Bertale ja tippis tagasi köögi poole. Nojah. Taldrikul on ju ikkagi inimene, tagatipuks veel pea, aga… Taas kord kaks kõrva, mis sest, et mitte lontis. Avatud suu. Püstine, veidi isegi kärssa meenutav nina. Selle kaudu oli inimloom kunagi hinganud. Pruunid tardunud silmad. Pea taldrikul. Söögiriistad, ootamas hetke, mil saaksid tööle asuda. Punane salvrätt ja korv maitseainetega. Olukorra tuttavlikkus täitis naise rahuga. Lisaks oli toidu lõhn joovastav.
Liha on liha, mõtles Berta näljaselt ja sukeldus rooga.
Kui naise kõhtu oli maandunud viimane tükk inimliha, tundis ta end taas hästi. Berta tõusis lauast ning liikus läbi restorani tualettruumide koridori poole põit kergendama. Seda tehes möödus naine köögist, kus käis vilgas askeldamine. Ta kiikas ümmargusest uksel olevast aknast uudishimulikult sisse. Sead. Kööginurgas olid sead. Neli suurt siga üksteise otsas hunnikus, kogu oma külluses.
Seakorjustest mitte väga kaugel askeldas kokk. Ta tõstis tööpinnale ühe mehetorso ja raius sellel kiire liigutusega pea küljest.
PIRET KARRO
***
unustasin ära,
et olen kodutu
ja jäin siia elama
mõneks kuuks
siis