Ning kuidas peaksin alustama?
.....
Kas ütlen, et olen läinud videvikus läbi kitsaste tänavate
ja vaadelnud suitsu, mis piipudest tõuseb,
kui üksikud mehed särgiväel akendel rinnutavad?...
Pidanuksin olema paar räsitud sõrgu
lidumas tasaste merede põhjas.
.....
Ja pärastlõuna, õhtu magab nii rahulikult!
Pikad sõrmed teda silumas,
magab... väsinud... või on simulant,
laiumas siin põrandal, sinu ja minuga.
Kas mul peaks, pärast kooke ja jäätist ja teed,
olema jaksu läbi suruda otsustavat pööret?
Sest kuigi olen nutnud ja paastunud, nutnud ja palvetanud,
kuigi olen näinud, kuidas mu pea (veidi kiilaks jäänud)
ette toodud on kandikul,
ma pole prohvet – ja see polegi tähtis;
olen näinud oma suurhetke sähvatamas,
ja olen näinud igavest Teenrit hoidmas mu kuube ja itsitamas,
ühesõnaga, ma kartsin.
Ja kas oleks olnud mõtet, pärast kõike,
pärast tasse, teed ja maiustusi,
keset portselani, isekeskis arutlusi,
kas oleks olnud siis mõtet
näksata olukorrast naeratades,
ilma-avarus kokku pigistada palliks,
veeretada mõne ülekaaluka küsimuse poole,
öelda: „Olen Laatsarus, surnuist tõusnu,
tõusnud, et teatada sulle kõik, ma teatan sulle kõik“ –
kui tema, pea all kohendades patju,
võinuks öelda: „Ma ei mõelnud sugugi seda,
see pole see, ei, sugugi mitte.“
Ja kas oleks olnud mõtet, pärast kõike,
kas oleks olnud siis mõtet,
pärast loojanguid ja ukse-esiseid ja kastetud tänavaid,
pärast romaane, pärast teetasse, seelikuid, jadamisi põrandal lebavaid –
ja seda ja paljut muud? –
on ju võimatu öelda, mida silmas pean!
Kuid nagu nõialatern närvimustreid sirmile visanuks:
kas oleks olnud siis mõtet,
kui tema, kohendades patju või heites salli õlgadelt
ja pöörates end akna poole, võinuks öelda:
„See pole sugugi see,
ma ei mõelnud seda, ei, sugugi mitte.“
.....
Ei! Ma pole prints Hamlet ega pidanudki olema
olen saatjaskonnast üks, kes kohane
et edendada asja, algatada mõni stseen,
nõu anda printsile; hea tööriist, pole kahtlust,
aupaklik, rõõmus, kui on kasulik,
tunneb takti, ettevaatlik, peensusteni täppis;
sõnas ilmekas ja nõtke, kuid pole teab mis tark;
aegajalt, tõepoolest, pea et naeruväärt –
vaata et, aeg-ajalt, Narr.
Ma vanaks jään... ma vanaks jään...
Kord kannan pükse, millel üles rullitud säär.
Kas kammin siis juuksed tagant lahku? Kas julgen süüa virsikut?
Siin kannan valgeid flanellpükse ja kõnnin piki rannikut.
Olen kuulnud, kuidas näkineiud laulavad, üksteisele.
Ma ei usu, et nad laulavad kord minule.
Olen näinud neid lainete turjal avamerele kappamas,
harjates valgeid juukseid lainetel, mis taanduvad,
kui tuul lööb merevee valgeks ja mustaks.
Oleme viivelnud meretubades meretütarde lähedal,
kellel punased-pruunikad meriheinad pärgadeks,
kuni inimhääled äratavad meid ja me upume.
JÜRI KOLK
Ton
Alguses nõudis karantiin pisut harjumist. Ton häbenes, et oli sõbrale Itaalia kohta kirjutanud, et seal on, jah, paras paanika. Mõtles, et peaks saatma uue kirja. Tunnistama, et alahindas viirust. Samas, nad ei olnud liiga head sõbrad. Mõjuks punnitamisena. Nagu ta püüaks iga hinna eest suhteid klattida. Ta ei kirjutanud, aga see tuli ikka teinekord meelde.
Eriolukorra esimestel päevadel oli ta paari sõbraga palli pildumas käinud. Mõni päev hiljem täitis see ta õudusega – kuidas ta siis ikka veel aru ei saanud? Kindad, jah, aga ikkagi. Ei võidelnud palli pärast, ei takistanud teisel viskamist, aga ikkagi. Kui ta nägi punti kogunenud inimesi, mõtles ta: kuidas nad ikka veel aru ei saa? Ja siis: varsti saavad, mina ka oleks võinud varem. Ta hõõrus nägu. Jumal tänatud, kui sa kogu aeg kodus oled ja poekraami korralikult ära desod, riided paariks päevaks esikusse jätad, siis võid vähemalt nägu näppida. Võid ju?
Ton otsustas, et see on mäng. Otsustas sellest mõelda kui mängust. Ta oli kuulnud mehest, kes istus nädala (kaks?) kellegi keldris, puhastus. Ongi selline spetsiaalne kelder rikastele lollpeadele. Pimedus, tagasihoidlik toit kord päevas. Pang nurgas. Väljaheidete jaoks. Ei mingit tegevust. Millegipärast maksis keegi selle eest. Ton otsustas, et kasutab karantiini ära. Võtab sellest viimast. Ta võimles, tegi endale korralikumalt süüa, planeeris nädalamenüü. Ta isegi sorteeris asju. Piisab, kui laual, käeulatuses, on kaks pastakat. Jah, kaks võiks ikka olla. Samuti, milleks siia ID-kaardi lugeja, tibatilluke taskunuga, tühjaks saanud patareiga käekell. Ta pani need karpi ja karbi riiulisse. Ta tõstis pooleliolevate ja lugemist ootavate raamatute hunniku riiulile. Laud oli nüüd puhtam, pea selgem. Ta oli mängus punkti võitnud. Ta võitis neid päris mitu. Ta viskas palju asju ära või pakkis äraviskamist ootama. Vanad, liimitud raamidega lugemisprillid. Ta sorteeris kappe. Kui ta enne oli arvanud, et tal polegi ülearuseid asju, siis nüüd, olles hulga asju ära visanud, teadis ta, et liigset kolu on veel. Näiteks asjad, mis ta praegu laualt karpi pani – kell ja nuga ja mis need olid. Käsi lihtsalt ei tõusnud. Ehk edaspidi.
Ta käis poes harva. Nädalate jooksul õppisid inimesed distantsi hoidma, just nagu soovitati. Tänavad jäid tühjemaks. Küllap tekkis vilumus asjatust sebimisest hoiduda. Leppimine?
Ühel kolmapäeval, kui ta poodi läks, ostunimekiri peas, ees prillid, mask, käes kindad, tuli talle vastu üks nooruk, noorem mees – lilla kuub, kolmepäevane habe, kulunud kingad, päikeseprillid. Põlved käies kummaliselt laiali, nagu laseks uisusammu. Kergelt taarudes, aga kindlasti mitte purjus. Noh, ei teagi. Igatahes ei jätnud ta Tonile ruumi, tuias temast lähedalt mööda. Vahkviha. Ton hoidis ennast suurivaevu vaos, oleks tahtnud noorukile vastu pead virutada. Nagu mind ei olekski, mõtles Ton tigedalt. Temal ei olnud seekord võimalust teise teelt pageda. Oleks pidanud kodu poole tagasi jooksma.
Ton ei kurtnud. Ta võimles. Füüsiline vorm paranes. Ton hakkas paremini magama. Ta ei joonud enam üldse alkoholi. Milleks. Igatsus teiste inimeste kehade, kontakti järele leevenes. Vahepeal