Värske Rõhk 4/2020. 4 2020

      vahel polegi tahtmist

      midagi muud teha

      viitsimist

      kui vaadata tühjusesse

      avastada sealt

      tühjus

      AUTORIST: NATALJA NEKRAMATJANA (32)

      Teed Värskes Rõhus oma trükidebüüdi. Räägi taustaks veidi endast – millega tegeled, kuidas luuletamiseni jõudsid?

      Luule juurde jõudsin varakult. Vanaema luges mulle kogu aeg luuletusi ette. Talle meeldis eriti Aleksander Blok. Mind hämmastab siiani, kuivõrd palju luuletusi ta peast ette suutis kanda. Gumoljovi, Ahmatovat, aga ka Puškinit ja Goethet. Tal olid pikad poeemidki peas. Mäletan, et ta üritas iga teksti puhul leida selle n-ö ainuõige tonaalsuse. Bloki tekste luges ta peaaegu Brodski häälega ja see mõjus väga müstiliselt. Seda olen isegi au sees hoidnud – olen õppinud luuletusi järjekindlalt pähe.

      Viimasel ajal olen hakanud lugema ennekõike ingliskeelset luulet (nt Seamus Heaney, Frank O’Hara, Elaine Feinstein, Jenny Joseph jpt).

      Eks luule lugemise kõrvalt tegin päris varakult esimesed katsetused ka ise midagi kirja panna. Alguses pigem vene keeles, hiljem mitmes keeles. Kirjutan luuletusi iga päev ja iga luuletus sünnib keeltevahelise loksutamise tulemusena. Alguses teen märkmeid eesti või vene keeles, siis tõlgin need näiteks inglise, prantsuse või saksa keelde, seejärel uuesti edasi mõnda järgmisse keelde ja lõpuks üritan leida parima versiooni eesti keele jaoks.

      Sinu luuletustes paistab silma mälu, mälestuste ja ajaloo teema. Miks need teemad sulle olulised on?

      Minu jaoks on oluline see olnu, mis on olemas. See, mida ma nähtusi lahti pakkides võin enda eest avastada. Kas või ukse eest mati alt. Olen mõelnud näiteks nii: ma näen enda vaarisasid – nad pärandasid iseseisva riigi, aga samuti ka suguvõsa läbiva närvihaiguse.

      Hea luule teeb minevikuga midagi kummalist. Ühelt poolt kannab ta minevikuhetki kaasas, toob selle olevikku, lugemisse, aga samal ajal annab võimaluse kunagi olnud sündmused, tunded ning emotsioonid siin ja praegu üha uuesti läbi elada. Kunagi mõtlesin, et kui kaugele saab sellega minna. Kas hea poeet suudab alustada luuletust fraasiga „Olen gaasikambris” ja luua teksti, mis tõesti toob selle olnu proustilikult nüüdsesse? Loomulikult kirjeldan siin väga kvaliteetseid tekste. Arvan, et mina muidugi kunagi nii heaks ei saa, aga annan endast parima.

      Mõni suurem hiljutine lugemiselamus?

      Kõige suuremad lugemiselamused on seotud tekstide ülelugemisega. Usun, et ise loen rohkem uuesti kui esimest korda. Suurim lugemiselamus on, kui luuletus, mida loen juba sajandat korda, pakub järsku midagi täiesti uut! Eesti luulest mõjub mulle väga Contra.