külastused tehtud sai; ikka seepärast, et isa ei oleks koju tulles nii mustas masenduses.“
Kümme kuud pärast krahhi, 30. augustil 1930. aastal, sündis Buffettite perre teine laps, Warren Edward, viis nädalat enne ette nähtud aega.
Murelik Howard läks oma isa jutule, lootes saada tööd perekonna toidukaupluses. Kõik Buffettid, isegi need, kellel oli mõni muu töökoht, andsid kaupluses iga päev oma panuse, kuid vaid Howardi vend Fred töötas seal täisajaga, ja sedagi tagasihoidliku palga eest. Nüüd ütles Ernest Howardile, et tal ei ole võimalik oma teisele pojale palka maksta.92 Mõnes mõttes tundis Howard kergendust. Ta oli ju „põgenenud“ kaupluses töötamise eest ega tahtnud kunagi tagasi minna.93 Kuid ta kartis, et ta pere jääb nälga. „Ära toidu pärast muretse, Howard,“ ütles Ernest talle. „Ma lihtsalt panen selle sulle raamatu peale.“ „Selline oli kord juba mu vanaisa,“ ütles Warren. „Ma lihtsalt panen selle sulle raamatu peale.“ Asi ei olnud selles, et Ernest ei armastanud oma perekonda, „ta oleks lihtsalt võinud seda sagedamini välja näidata.“
„Arvatavasti oleks sul parem tagasi koju West Pointi minna,“ ütles Howard naisele. „Vähemalt on sul seal kolm söögikorda päevas.“ Kuid Leila jäi Howardi juurde. Ta jalutas, mitte ei sõitnud trammiga Roberti piimapoodi, et tal oleks trammipileti rahaga võimalik maksta piima eest. Ta hakkas vahele jätma oma kirikuskäimisi, sest tal ei olnud võimalik lubada endale 29-sendiseid väljaminekuid, kui oli tema kord kohvi osta.94 Selle asemel, et osta perekonnale kuuluvast kauplusest toidukraami raamatu peale, jättis ta vahel ise söömata – ikka selleks, et Howard kõhu täis saaks.95
Ühel laupäeval, kaks nädalat enne Warreni üheaastaseks saamist, seisid inimesed kesklinnas järjekorras, tilkudes ligi 38-kraadises palavuses higist, oodates võimalust saada kätte oma raha kohalike pankade ebakindlatest varahoidlatest. Nad nihkusid tasapisi järjekorras edasi, varahommikust kuni õhtul kella kümneni, ning muudkui loendasid ja loendasid üha uuesti inimesi, kes järjekorras nende ees seisid, roosikrantsi käes hoides oma raha eest endamisi palveid lugedes: „Palun, armas jumal, tee nii, et minu järjekorra saabudes veel raha alles oleks.“96
Mitte kõigi palveid ei võetud kuulda. Neli riiklikku panka sulgesid tol kuul uksed, jättes oma hoiustajad tühjade pihkudega. Üks neist oli Howard Buffetti tööandja, Union State Bank.97 Warren kirjeldab seda, mis perekonna annaalides kirjas, niimoodi: „15. augustil 1931 läks ta kesklinnas asuvasse panka. Tema sünnipäevast oli möödas kaks päeva ja pank oli suletud. Tal ei olnud töökohta ja kogu ta raha oli pangas. Tal oli kaks väikest last toita.98 Ta ei teadnud, mida teha. Ühtki vaba töökohta ei olnud.“
Kuid kaks nädalat hiljem esitasid Howard ja tema kaks partnerit, Carl Falk ja George Sklenicka, dokumendid maakleriteenust pakkuva ettevõtte Buffett, Sklenicka & Co. asutamiseks.99 See oli hullumeelne idee – avada maaklerifirma ajal, mil keegi ei soovinud aktsiaid osta.
Kolm nädalat hiljem loobus Inglismaa kullastandardist.100 See tähendas seda, et pankroti vältimiseks kavatses sügavates võlgades olev riik laenude tagasimaksmiseks lihtsalt raha juurde trükkida. See oli sama hea, kui saada kõigi aegade usaldusväärseimat vääringut kasutavalt riigilt teade: „Me kavatseme kirjutada kehtetuid tšekke ja te võite need vastu võtta või siis mitte.“ See teadaanne põrmustas otsekohe usalduse varem täiesti kindlate institutsioonide vastu. Terves maailmas sööstsid finantsturud otsejoones kuristikku.
Ameerika Ühendriikide juba niigi peata olev majandus läks vabalangusse. Selle languse tekitatud vaakum tõmbas kaasa rea panku, mis nüüd kokku varisesid.101 Kuid keset seda keerist saatis Howardi enda ettevõtmist edu. Tema esimesed kliendid olid peamiselt perekonnasõbrad. Ta müüs neile turvalisi väärtpabereid, nagu taristuettevõtete aktsiad ja munitsipaalvõlakirjad. Ettevõtte esimesel tegevuskuul – sellal kui finantspaanika tuiskas vuhinal läbi terve maailma – teenis ta ise komisjonitasudena 400 dollarit ja nende firma oli kasumis.102 Ehkki inimeste säästud haihtusid õhku ja usk pankadesse kadus, jätkas Howard järgnevatel kuudel samasuguste konservatiivsete investeeringute tegemist, mis olid aidanud tal alguses hoo sisse saada; ta võitis tasapisi kliente juurde ja kasvatas oma äritegevust.103
Perekonna õnn oli pöördunud. Ja siis, kohe pärast Warreni teist sünnipäeva, 1932. aasta märtsis rööviti pea kaheaastane Charles Lindbergh juunior ja mõrvati. „Üksildase kotka“104 lapse röövimine oli arvamusliidri H. L. Menckeni105 sõnul „tähtsaim uudis pärast Kristuse ülestõusmist.“ Tervet riiki valdas inimrööviparanoia, milles lapsevanemad suunasid oma paanilise hirmu röövimiste pärast oma lastele ja Buffettid ei olnud seejuures mingi erand.106 Umbes sel ajal tabas Howardit mingisugune atakk, mis oli piisavalt tõsine, et Leila kutsus kiirabi. Mayo kliinikus diagnoositi tal lõppkokkuvõttes südamepuudulikkus.107 Sestpeale pidi ta järgima piiranguid: ta ei tohtinud asju tõsta, joosta, ujuda. Leila, kelle elu tiirles nüüd üksnes Howardi ümber – tema unistuste printsi ümber, kes oli päästnud ta kurvast saatusest jääda tööle linotüüptrükipressi taha – oli kindlasti väga ärevil mõttest, et mehega võiks midagi juhtuda.
Warren oli juba loomupäraselt ettevaatlik laps, kes hoidis kõndima õppimise ajal põlved lõnksus ja püsis maapinna ligidal. Kui ema teda nüüd kirikukohtumistele kaasa võttis, istus ta täiesti rahumeeli ema jalgade juures. Ema köitis ta tähelepanu improviseeritud mänguasja – hambaharjaga. Warren vaatas vaikselt kaks tundi järjest hambaharja. Mida ta küll võis mõelda neid harjaste tulpasid ja rivisid silmitsedes?108
Sel novembrikuul, kui riik oli kriisis, valiti Franklin Delano Roosevelt presidendiks.109 Howard oli kindel, et see privilegeeritud staatusega inimene, kes ei teadnud tavainimestest mitte midagi, kahjustab dollarit ja saadab selle hukatusse.110 Ta tassis pööningule suure suhkrukoti, et halvimaks valmis olla. Selleks ajaks nägi Howard välja nagu poisilik Clark Kent ülikonnas, lühinägelikud silmad traatraamidega prillide taha peidetud, tumedate juuste piir taandumas, näol tõsine naeratus ja käitumislaad sõbralik. Kuid kui päevakorda tõusis poliitika, tulid välja tormipilved; ta kuulas päevauudiseid õhtusöögi ajal maksimaalse helitugevusega. Pärast õhtusööki vaatasid Doris ja Warren oma aukartustäratavat isa taandumas punasest nahast tugitooli elutoas raadio kõrval ja kadumas tundideks oma igaõhtuste ajalehtede ja ajakirjade keskele.
Poliitika, raha ja filosoofia olid Buffettite õhtusöögilauas aktsepteeritud vestlusteemad, kuid tunded mitte.111 Isegi ajastul, mil lapsevanemad oma tundeid välja ei näidanud, paistsid Howard ja Leila silma oma jaheda loomuse poolest. Mitte keegi Buffettite kodus ei öelnud „ma armastan sind“ ja mitte keegi ei andnud õhtul lapsi magama pannes neile head-ööd-musi.
Kuid kõigile teistele väljaspool perekonda näis Leila täiusliku ema ja abikaasana. Inimesed kirjeldasid teda kui tarmukat, optimistlikku, emalikku, armsat ja isegi ülevoolavalt tundelist.112 Oma elukäigust rääkides – ja seda meeldis talle teha – ilustas ta kehvemaid kohti, kirjeldades ennast inimesena, kellel on olnud õnne kasvada imeliste usklike vanemate peres. Tema lemmiklood kirjeldasid seda, mida tema ja Howard olid pidanud ohvriks tooma: et ta jäi ilma kolmest ülikooliaastast, et õpinguteks raha teenida, ning et Howardil ei õnnestunud pärast oma ettevõtte asutamist teha mitte ühtegi müügitehingut. Leila viitas sageli nõndanimetatud närvivaluhoogudele (mida ta vahel ekslikult pidas migreeniks), mida ta seostas linotüüptrükimasina kõrval veedetud lapsepõlveaastatega.113 Sellegipoolest käitus ta nii, nagu peaks kõike üksi tegema ja piitsutas end kõvasti. Ta tegi rohkem külaskäike, küpsetas rohkem küpsiseid ja tegi rohkem märkmeid kui keegi teine. Lapseootel olles valmistas ta kord perele õhtusööki, püüdes samal ajal leevendada rasedusaegset iiveldust seebitüki nuusutamisega.114 Ennekõike oli tema suhtumine järgmine: „Kõik Howardi heaks!“ „Ta tõi end ohvriks,“ ütles Howardi vennanaine Katie Buffett Leila kohta.115 Kuid Leila kohusetundel oli ka tumedam külg: süüdistamine ja häbistamine. Pärast seda, kui Howard oli hommikul trammiga tööle läinud, oli Dorisel ja Warrenil kombeks mängida või riidesse panna, kuid siis ühtäkki sai neile osaks Leila vihahoog. Miski tema hääletoonis võis viidata sellele, et süütenöör oli põlema pandud, kuid enamasti saabusid need ilma igasuguse eelhoiatuseta.