ning ta tundis, et kui ta selle käest laseks, kahetseks ta kogu ülejäänud elu. Ja talle päeva jooksul osaks saanud alandused ja pikk kodutee …
„Ee …” alustas ta, „eks ole, ega ma ei pea ju selle töö saamiseks ära surema?”
SURNUD OLEMINE EI OLE KOHUSTUSLIK.
„Ja … kondid …?”
SEDA EI OLE VAJA, KUI SA EI TAHA.
Mort hingas kergendatult. See oli hakanud tema mõtteis painama.
„Kui isa on nõus …” ütles ta.
Nad vaatasid Lezeki poole, kes mõtlikult habet sügas.
„Mis sa sellest arvad, Mort?” küsis ta palavikuhaige hapra heatujulisusega. „Mitte kõik ei pea seda heaks elukutseks. Mina ei pidanud ka just midagi säärast silmas. Aga öeldakse, et surnumatja amet olevat auväärne. See on sinu valida.”
„Surnumatja amet?” küsis Mort. Surm noogutas ja tõstis vandeseltslaslikult sõrme suule.
„See on huvitav,” lausus Mort aeglaselt. „Ma vist tahaksin proovida küll.”
„Kus see teie äri asuski?” küsis Lezek. „On see kaugel?”
VAID VARJU PAKSUSE KAUGUSEL, sõnas Surm. KUS OLI ESIMENE AINURAKNE, SEAL OLIN KA MINA. KUS ON INIMENE, SEAL OLEN MINAGI. KUI VIIMANE ELUSÄDE ROOMAB JÄISTE TÄHTEDE ALL, OLEN KA MINA SEAL.
„Aa,” ütles Lezek, „te siis käite päris palju ringi.” Ta paistis olevat segaduses nagu inimene, kes proovib kõigest väest midagi tähtsat meelde tuletada, kuid andis siis ilmselt alla.
Surm patsutas talle sõbramehelikult õlale ja pöördus siis Morti poole.
ON SUL MINGEID ASJU KAASA VÕTTA, POISS?
„Jah,” ütles Mort, ja siis talle meenus. „Ainult et ma vist jätsin need sinna poodi. Isa, me jätsime koti riidepoodi!”
„Nüüd on see kindlasti juba kinni,” arvas Lezek. „Nuumorika vahipäeval poode lahti ei tehta. Sa pead ülehomme tagasi tulema … nojah, nüüd õieti juba homme.”
SEE POLE OLULINE, lausus Surm. ME LAHKUME KOHE. KAHTLEMATA ON MUL SIIA ÕIGE PEA ASJA.
„Ma loodan, et te saate peagi meie poolt läbi astuda,” sõnas Lezek. Tundus, et ta proovis oma peas mingit mõtet maha suruda.
„Ei tea, kas see on ikka hea mõte,” lausus Mort.
„Noh, hüvasti siis, poiss,” ütles Lezek. „Sa pead tegema, mis kästakse, said aru? Ja … vabandust, härra, kas teil on mõni poeg?”
Surm tundus sellest küsimusest üsnagi jahmunud olevat.
EI, ütles ta, MUL POLE POEGA.
„Ma siis ütleksin oma poisile veel paar viimast sõna, kui teil midagi selle vastu pole.”
MA LÄHEN HOOLITSEN HOBUSE EEST, sõnas Surm tavalisest suurema taktitundega. Lezek pani käe poja õlgade ümber, seda nende kasvuvahest tulenevalt teatavate raskustega, ja juhtis ta õrnalt üle väljaku.
„Mort, sa tead, et sellest õpipoisiks võtmisest rääkis mulle sinu onu Hamesh?” küsis ta sosinal.
„Jah?”
„Noh, ta rääkis mulle veel midagi,” sõnas vana mees usalduslikult. „Ta ütles, et pole sugugi haruldane, et õpilane pärib oma peremehe äri. Mis sa sellest arvad?”
„Oh. Ei oska öelda,” lausus Mort.
„Selle üle tasub mõelda,” sõnas Lezek.
„Ma mõtlen selle üle, isa.”
„Paljud noormehed on just niimoodi alustanud,” ütles Hamesh. „Teevad ennast kasulikuks, teenivad ära peremehe usalduse ja, noh, kui majas on peretütreid … Kas härra, ee, härra … tütardest rääkis midagi?”
„Mis härra?” küsis Mort.
„Härra … sinu uus peremees.”
„Ah tema. Ei. Ei, vaevalt küll,” lausus Mort aeglaselt. „Minu arvates ta ei ole abielumehe tüüpi.”
„Nii mõnigi hakkaja noormees võlgneb oma edasijõudmise eest tänu just abieluliidu sõlmimisele,” sõnas Lezek.
„Võlgneb või?”
„Mort, sa vist ei kuulagi mind.”
„Mida?”
Lezek jäi härmas tänavakividel seisma ja pööras poisi näoga enda poole.
„Sa pead ennast tõesti käsile võtma,” lausus ta. „Kas sa ei mõista, poiss? Kui sa kavatsed siin ilmas kuhugi jõuda, pead sa kuulama. Mina kui sinu isa ütlen sulle seda.”
Mort vaatas alla, oma isale näkku. Ta oleks paljutki öelda tahtnud: ta oleks tahtnud öelda, kui väga ta teda armastab, kui mures ta on; ta oleks tahtnud isalt küsida, mida too enda arvates äsja näinud ja kuulnud oli. Ta oleks tahtnud öelda, et tal on tunne, nagu oleks ta mutimullahunnikule astunud ja avastanud, et see oli tegelikult vulkaan. Ta oleks tahtnud küsida, mida tähendab „abieluliidu sõlmimine”.
Tegelikult ütles ta aga hoopis: „Jah. Aitäh. Ma hakkan nüüd parem minema. Ma proovin teile kirjutada.”
„Küll keegi ikka mööda juhtub minema, kes kirja meile ette loeb,” ütles Lezek. „Jumalaga, Mort.” Ta nuuskas häälekalt.
„Jumalaga, isa. Ma tulen kunagi külla,” sõnas Mort.
Surm köhatas viisakalt, kuigi see kõlas, nagu oleks mõni igivana tooneseppadest näritud laepalk katki raksatanud.
HAKKAME VAST MINEMA, sõnas Surm. HÜPPA PEALE, MORT.
Kuni Mort ennast Surma hõbedaste kaunistustega sadula taha vinnas, kummardus too allapoole ja surus Lezeki kätt.
TÄNAN TEID, ütles ta.
„Ta on hea südamega poiss,” lausus Lezek. „Väheke unistav ainult. Eks me kõik ole kunagi noored olnud.”
Surm mõtles selle üle natuke aega.
EI, lausus ta, EI USU.
Ta võttis valjad kätte ja pööras hobuse Servatee poole. Oma kõrgelt istmelt Surma tagant lehvitas Mort isale meeleheitlikult.
Lezek lehvitas vastu. Seejärel, kui hobune oma kahe ratsanikuga oli kadunud, laskis ta käe alla ja silmitses seda. See käepigistus … see oli kuidagi kummaline tundunud. Aga miskipärast ei suutnud ta meelde tuletada, miks just.
Mort kuulas, kuidas hobuse kabjad kividel plagisesid. Seejärel, kui nad teele jõudsid, oli kuulda kapjade mütsumist kõvaks tambitud maal, siis aga ei olnud enam midagi kuulda.
Ta vaatas alla ja nägi kuu hõbedasest paistest söövitatud maastikku enda all lahti rullumas. Kui ta maha kukuks, tabaks ta ainult õhku.
Ta kahekordistas haaret sadula ümber.
Siis küsis Surm: ON SUL KÕHT TÜHI, POISS?
„Jah, härra.” Sõnad tulid otse kõhust, ilma et aju oleks sekkunud.
Surm noogutas ja tõmbas valjastest. Hobune jäi õhus seisma, Kettamaailma suur ringikujuline panoraam nende all sädelemas. Siin-seal oli mõni oranžilt hõõguv linn, soojades meredes Serva lähedal oli märgata kerget fosforestseerivat kuma. Mõnes sügavas orus aurustus hõbedase suitsuna aeglaselt Ketta lõksu püütud päevavalgus, mis on aeglane ja pisut raskevõitu.2
Kuid sellest tugevamini säras valgus, mis tõusis tähtede poole Servast endast. Öös hiilgasid ja särasid määratu suured valgusvihud. Maailma ümbritsesid hunnitud kuldsed vood.
„Küll on ilus,” sõnas Mort tasa. „Mis see on?”
PÄIKE ON KETTAMAAILMA ALL, vastas Surm.
„Kas see on igal öösel niimoodi?”
IGAL ÖÖL,