sadulas ja vaatas alla maiste kuningriikide peale.
MA EI TEA, KUIDAS SINUGA LUGU ON, lausus ta, AGA MINA VÕIKSIN PRAEGU KARRI EEST TAPPA.
Kuigi aeg oli juba kõvasti üle kesköö, kees Ankh-Morporki kaksiklinnas elu. Morti arvates oli Sheepridge siginat-saginat täis olnud, kuid võrreldes selle mölluga tema ümber siin tänaval oli see linn olnud, ütleme, nagu surnukamber.
Luuletajad on püüdnud Ankh-Morporki kirjeldada. See pole neil õnnestunud. Võib-olla on asi selle paiga puhtas särtsakas vitaalsuses või siis on asi lihtsalt selles, et linn, kus on miljon elanikku ja mitte ühtegi roiskveetoru, on liialt robustne poeetide jaoks, kes eelistavad nartsisse – ja pole ka ime. Niisiis ütleme lihtsalt, et Ankh-Morpork on niisama tulvil elu kui vana juustutükk kuumal suvepäeval, ta on niisama karjuv kui vandumine katedraalis, sama ere kui õlilaik, sama värvikirev kui sinikas silma all ja niisamuti täis tegevust, tootmist, askeldamist ja külluslikku puhtakujulist sebimist kui surnud koer termiidipesas.
Seal olid templid, uksed pärani, mis täitsid tänavad gongide ja taldrikute helidega, ning, mõnede konservatiivsemate äärmusreligioonide puhul, ohvrite lühikeste karjatustega. Olid poed, mille kummalised kaubad trügisid välja tänavasillutise peale. Paistis olevat ka päris palju noori sõbralikke daame, kes ei saanud endale eriti rohkelt riideid lubada. Olid tõrvikud ja mustkunstnikud ja igasugused kohese teispoolsusesse mineku pakkujad.
Ja Surm sammus sellest kõigest läbi. Mort oli pooleldi oodanud, et Surm läheb läbi rahvamasside nagu suits, kuid see polnud sugugi nii. Lihtne tõde oli see, et kuhu Surm iganes astus, vajusid inimesed tema teelt lihtsalt kõrvale.
Morti puhul see ei toiminud. Rahvamurd, mis tema uue peremehe ees vaikselt kaheks lõhenes, sulgus uuesti just tema nina all. Tema varvaste peal trambiti, tema ribisid muljuti, pidevalt proovis keegi talle ebameeldiva lõhnaga vürtse ja kahemõttelise kujuga juurvilju müüa ning üks vanemapoolne daam ütles talle silmanähtavaid tõendeid trotsides, et ta paistab olevat jõukas noormees, kellele meeldiks natuke lõbusalt aega veeta.
Mort tänas naist südamest ja ütles, et oma lootuste kohaselt veedabki ta juba lõbusalt aega.
Surm jõudis tänavanurgale, tõrvikuvalgus tema kolba läikivalt laelt vastu kiiskamas, ja tõmbas ninaga õhku. Üks joobnu kakerdas tema poole ja tegi, saamata isegi aru, miks, ilma igasuguse nähtava põhjuseta oma korrapäratus trajektooris kerge ringi.
SEE ON LINN, POISS, sõnas Surm. MIS SA SELLEST ARVAD?
„See on väga suur,” lausus Mort kõhklevalt. „Ei tea, miks nad kõik tahavad elada niimoodi külg külje kõrval nagu silgud pütis?”
Surm kehitas õlgu.
MULLE SEE MEELDIB, ütles ta. SEE ON TULVIL ELU.
„Härra?”
JAH?
„Mis asi on karri?”
Sinised tulukesed sügaval Surma silmades välgatasid.
KAS SA OLED KUNAGI TULIKUUMA JÄÄTÜKKI HAMMUSTANUD?
„Ei, härra,” ütles Mort.
KARRI ONGI SELLINE.
„Härra?”
JAH?
Mort neelatas vaevaliselt. „Andke andeks, härra, aga mu isa ütles, et kui ma millestki aru ei saa, pean ma küsima, härra?”
VÄGA KIIDUVÄÄRT, lausus Surm. Ta keeras kõrvaltänavale ja rahvamurd vajus tema ees kahte lehte nagu parv ekslevaid molekule.
„Noh, härra, ma ei saa sinna parata, et ma panin tähele, see tähendab, noh, et iseenesest on see ju niimoodi, härra, et …”
LAO AGA LAGEDALE, POISS.
„Kuidas te saate midagi süüa, härra?”
Surm jäi nii äkitselt seisma, et Mort jooksis talle otsa. Kui poiss tahtis rääkima hakata, andis Surm talle märku vait olla. Tundus, et ta kuulatab midagi.
TEAD, ütles ta pooleldi iseendale, VAHEL SAAN MA TÕELISELT PAHASEKS.
Ta pöördus kannal ringi ja hakkas kiiresti üht põiktänavat pidi astuma, mantel selja taga lehvimas. Kõrvaltänav, mis kujutas endast pigem looklevat lõhet kui tõelist tänavat, vonkles tumedate müüride ja magavate majade vahel.
Surm peatus suure veevaadi juures ja torkas oma käe sinna kogu pikkuses sisse, tuues lagedale väikese koti, mille külge oli seotud tellis. Ta tõmbas tupest mõõga, pimeduses virvendava sinise tulejoone, ning lõikas nööri läbi.
MA SAAN TÕESTI VÄGA VIHASEKS, sõnas ta. Ta keeras koti tagurpidi ja Mort nägi, kuidas sealt libisesid välja kolm haledat läbiligunenud karvatuusti ja jäid nende ümber kasvavas loigus tänavakividele lamama. Surm sirutas oma valge käe ja silitas neid õrnalt.
Natukese aja pärast tõusis kassipoegade juurest keereldes üles midagi halli suitsu taolist ja moodustas õhus kolm väikest kassikujulist pilvekest. Need lainetasid pisut, leidmata õiget kuju, ja pilgutasid Morti poole vaadates oma halle imestavaid silmi. Kui Mort proovis üht neist puudutada, läks tema käsi pilvekesest otse läbi ja ta tundis kihelust.
SELLE TÖÖ PEAL EI NÄE JUST INIMESTE PARIMAID KÜLGI, lausus Surm. Ta puhus ühe kassipoja peale, nii et see kergelt uperpallitas. Kassipoja kaeblik näugatus oleks kuuldunud nagu kaugelt plekktorust.
„Need on hinged, eks ole?” päris Mort. „Mismoodi inimesed siis välja näevad?”
INIMESEKUJULISED, ütles Surm. PÕHIMÕTTELISELT TAANDUB SEE KÕIK LIIKI ISELOOMUSTAVALE MORFOGENEETILISELE VÄLJALE.
Ta tõi kuuldavale ohke, mis kõlas nagu surilina kahin, võttis kassipojad õhust ja pani nad ettevaatlikult kuskile oma rüü voltide vahele varjule. Ta tõusis.
KARRIAEG, lausus ta.
Karriaed Jumala tänava ja Vere põigu nurgal oli rahvast täis kiilutud, kuid ainult ühiskonna koorekihti – või õieti seda rahvast, keda võib alati leida pinnal hulpimas ja keda seepärast on mõistlik koorekihiks kutsuda. Laudade lähedusse istutatud lõhnapõõsad varjasid peaaegu täielikult ära linna enda lõhna, mida on võrreldud udusireeni ninaga tajutava variandiga.
Mort sõi ise aplalt nagu hunt, kuid surus oma uudishimu alla ega vaadanud, kuidas Surmal on võimalik midagi süüa. Algul oli Surma toit taldrikul ja pärast seda polnud, nii et oletatavasti oli sellega vahepeal midagi juhtunud. Mortil oli tunne, et Surm ei olnud tegelikult selle kõigega harjunud, vaid tegi seda selleks, et tema, Mort, ennast vabamalt tunneks – nagu vanapoolne poissmehest onu, kelle vennapoeg on pühadeks tema juurde kupatatud ja kes ei taha, et midagi untsu läheks.
Teised einestajad neist eriti välja ei teinud, isegi siis mitte, kui Surm mugavalt seljatoele nõjatus ja oma üsnagi peene piibu läitis. Pole just kerge mitte välja teha kellestki, kelle silmakoobastest tuleb keereldes suitsu, kuid kõik said sellega hakkama.
„Kas see on nõidus?” küsis Mort.
MIS SA ISE ARVAD? küsis Surm. KAS MA OLEN TÕELISELT SIIN?
„Jah,” lausus Mort aeglaselt. „Ma … ma vaatasin inimesi. Nad vaatavad teid, kuid minu arvates ei näe teid. Te teete midagi nende mõistusega.”
Surm raputas pead.
SEDA KÕIKE TEEVAD NAD ISE, lausus ta. MINGIT NÕIDUST POLE. INIMESED EI NÄE MIND, NAD LIHTSALT EI LUBA ENDALE SEDA. ENNE ÕIGET AEGA MUIDUGI. VÕLURID NÄEVAD MIND, JA KASSID. AGA KESKMINE INIMENE … MITTE KUNAGI. Ta puhus õhku suitsurõnga ja lisas: KUMMALINE, KUID TÕSI.
Mort vaatas, kuidas suitsurõngas võbeledes taevasse tõusis ja jõe poole triivima hakkas.
„Mina näen teid,” lausus ta.
SEE ON ISEASI.
Saabus klatšialasest kelner arvega ja pani selle Surma ette. Mees oli masajas ja pruuninahaline, soenguga, mis meenutas plahvatavat kookospähklit, ja tema ümmargune nägu tõmbus hämmastunult krimpsu, kui Surm talle viisakalt noogutas. Ta raputas pead, nagu tahaks seepi silmast välja saada, ja