au ja kohuse asi. Eesti keele kõnelemine on ka kohuse asi. Õige eestlane ei kõnele sellepärast, et tal on midagi ütelda, tema kõneleb sellepärast, et eesti keelt peab kõnelema. Eesti keel on nagu hommiku- ja õhtupalvus. Eestlaseks olemine on usk, religioon. Minu religioon on rohkem mets, minu rituaal on metsaskäik. Minu mets ei ole Eesti mets, ei ole eestikeelne mets. Mets oli enne meid, enne Eestit ja ma loodan, et jääb ka pärast meid, pärast Eestit.
Kultuur tahab kaasa tulla, ta ei taha maha jääda. Mis ma temaga ikka teen, tülli ka ei taha minna. Tulgu siis pealegi. Ma lähen tühja käruga metsa, tulen puudega tagasi, ise kannan kultuurikoormat seljas ja peas. Päämurdmine: mismoodi seda Eesti kultuuri, Prantsuse või euro-koduõuekultuuri metsakultuuriks ümber teha, metsakeelde tõlkida.
Ma siis lähen. Kõigepealt esikust verandale, siis verandalt murule. Veranda sai omal ajal suuremaks tehtud, seal on nüüd ruumi ka istuda ja lugeda. Suveajal, kui lapsed siin on, on veranda põrand susse, kingi ja kummikuid täis. Aknalaudadel on igasugu aiatööriistu, kindaid, paar korvi ja hulk kive, mis ma olen mitmelt poolt toonud. Kive, kus sees on jälg kunagi elanud loomadest, kivistised. Korra, kui me surnud sõber Ivar siin oli, seletas ta meile ära, mis ja kes nende kivide sees õieti on. Nii see on, sõbrad kaovad üksteise järel, kivid jäävad. Meist ei jää kivide sisse vist midagi, oleme taevaste tuulte puhuda ja ära viia. Nagu puulehekesed.
Astun uksest välja, nagu ennevanasti öeldi – lää usse. Ukse taga on trepp, mis me kunagi Kaljuga tegime, kui Kalju siin oli. Varem oli trepp laudadest, aga need lauad mädanesid paari suvega ära. Kui maale elama tulin, sain aru, kui ruttu kõik hukka läheb, mädaneb, kokku vajub, ümber kukub. Muudkui paranda ja paranda. Tsemendist trepp püsib kaua, kauem kui meie ise. Muret teisega vähem. Trepi kõrvale on mutt mullahunniku ajanud, neist sunnikutest ei saa kuidagiviisi lahti. Olen ühte ja teist proovinud, halva haisuga pulbrit mutiauku ajanud, raudadega neid püüdnud, ostnud poest riistapuu, mis heli tekitab, mis peaks muti kaugemale peletama. Aga see kaugemale on vast ainult paar sülda, ei jõua nii palju neid mutipeletamise masinaid osta. Ja raudadega elajaloomakesi püüda on ka nagu rumal. Mis siis muud, kui võta raudreha ja tõmba mutihunnikud tasaseks. Ja mõtle, et tiiki on jällegi siginenud kobras, või nagu ennevanasti Võrumaal öeldi – majjai. Temale pani tuttav jahimees rauad, eks näe, kas läheb raudadesse või ei. Kolm tükki oleme saanud välja püüda, aga igal aastal tuleb jälle mõni uus. Palju on teisi Eestimaal. Kui ma laps olin, rääkis vanaisa, et kopraid on Eestis ainult ühes kohas – Orava järvedes. See oli siis, kui maailmas ei olnud rohkem inimesi, kui kaks ja pool miljardit. Seda kuulsin ka vanaisa käest. Kaks ja pool miljardit. Enam-vähem niimitu korda on mu süda löönud. Selle rehkendasin välja, kui südametohter mu südant kuulas ja kuulduga päris rahule ei jäänud…
Kahel pool ust kasvavad hortensiapuhmad. Tänavu oli sügis pikk ja soe, õied läksid ilusti lahti ja õitsesid ära. Sügis võtab neiltki värvi ja väe, lähevad pruuniks ja niruks. Praegu ongi nii, et õisi jääb vähemaks, aga selle eest on puude otsas palju värve, lehed on kollased ja punased. Mõni lilleke on ka ikka veel muru peal, paar võilille ja seanuppu. Paaril kuldvitsal on ka veel kollaseid õisi näha ja aiatara ääres õitsevad sügisastrid, need kõrged väikeste õitega. Peenral on veel õieilu üksjagu ja puukuuri ääres on iga aastaga rohkem kollaseid lilli, mille nime ma olen ära unustanud. Veranda seina ääres on mõni metsviinapuu väät. Neid oli varem palju, vana veranda ümber kasvas paksult viinapuud, aga kui me uue veranda lasime teha, said väädid ära hävitatud, neid ei ole hea puuseina peal kasvada lasta, sein jääb rõskeks ja hakkab mädanema. Niimoodi on mitmel pool talumaja veranda metsviinapuu väätide tõttu hukka läinud.
Muidu on need väädid ilusad ja sügisel lähevad neil lehed punaseks, lausa veinikarva punaseks. Kui tädi veel elas, tegime talle sünnipäevaks, kahekümne seitsmendaks septembriks, punastest viinapuulehtedest kimbukese. Tädi oli see inimene peres, kes ikka kodus ka võru keelt kõneles. Teised nagu ei tihanud linnas kõnelda. Tädi „pane lats rõivile“ või „minkas sa kirotat?“ kostavad mul ikka kõrvus, olgugi et tädi pole enam üle kolmekümne aasta elus.
Veranda ääres kasvab igihali, vinka, tema tunneb meil ennast hästi, läheb muudkui laiemaks, nii et olen teist mujale ka viinud. Metsa alla ka, seal on vinkat päris palju juba. Seda pole ehk karta, et temast tüli võiks tulla, ta läheb oksakeste kaudu laiemaks, ta ei kasva seemnetest. Maja ääres oli suur plats vinkat täis, suuremalt jaolt sai ta sealt puukuuri taha tassitud, seal on selline varjuline koht, vinka kannatab varju väga hästi. Vinka-mätastega koos on kuuri taga sirelipõõsaid ja vahtrapuude vahel ka sedasama metsviinapuud. Seal on tal hea kasvada ja puude otsa ronida.
Hortensiad.
Selle koha peal, kus enne palju vinkat kasvas, on nüüd istumisekoht. Sinna sai toodud kive ja liiva, muld pealt ära kaevatud, nii et sündis justkui sillutatud platsikene. Munakivide vahel on liiva ja natuke muru; praegu, sügisel, hakkab liiva ja kivide peale ka sammal kasvama. Seda Tiia tahtiski, sammal on sellistes kohtades parem, kui rohi. Platsikesele sai viidud paar tooli, laud ja pingid, nii et ilusa ilmaga on seal hea istuda ja lugeda. Või niisama istuda, kuidas keegi tahab. Sometimes I sits and thinks, sometimes I only sits, olevat üks indiaanipealik kunagi valgele mehele öelnud, kui too küsis, mida ta harilikult teeb. Nõnda meiegi. Sutsukese ka indiaanlased või nii. Seal istumisekoha juures on majal kahekordne sein. Kunagi oli see rehetare ja rehetarel, nagu enamasti ikka, oli laiem kaartealune, kus sein jääb rohkem tahapoole, see oli vanasti istumise koht. Vastu lõunat, nii et juba märtsikuus oleks seal päikese käes ilusa ilmaga hea istuda. Aga rehetaredega on niisugune häda, et nende ülemised palgid kippusid ära mädanema, nii et nad ei jõudnud enam sarikaid ja katust kanda. Pole ka ime: rehetares kuivatati ju vilja, rõskus läks palkidesse, sinna tükkisid igasugu sitikad ja satikad ja lõpuks olid palgid seest nagu ussipuru. Siis ei kandnud vana sein enam katusesarikaid ja tehti teine sein väljapoole, vana seina ette, ja sarikad ning talad toetati selle seina peale. Kahe seina vahel on selline kumku, kus seisavad laste kelgud, suusad ja igasugu muud kraami.
Kui kuuri poole lähed, siis vasakut kätt jäävad lillepeenrad ja paar suurt puud. Pseudotsuuga, keda millegipärast kutsutakse ebatsuugaks. Kunagi sai neid puukesi Räpinast toodud. Paar ebaküpressi või libaküpressi on ka, üks kuuse nõialuud ja üks suur elupuu, selline kollaste oksaotstega. Tal on mingi sordinimi ka, mis mul meeles ei püsi. Kui vasakut kätt edasi lähed, elupuust mööda ja siis veel vasakut kätt, on maja nurga taga peldik. Sinna suurt asja pole; kui metsa lähed, siis saad metsas ka sital käia. Enne oli sellel kohal, kus praegu on sitamaja, rehealune (alusmüüridest on veel kive näha), kunagise hobusetalli koha peal on nüüd puukuur. Rehealusele on puid, põõsaid ja lilli istutatud, aga nad ei taha seal hästi kasvada. Vanast rehealuse savipõrandast vist ikka head maad ei saa, lilled jäävad kehvaks. Suur jugapuu kasvab seal küll, viimase talve külm ja päikesepaiste tegid talle jälle liiga, sai külmavõetud oksi kõvasti lõigutud, aga jugapuu kannatab lõikamist hästi, tänaseks päevaks on tihedam ja ilusam kui mineval aastal oligi. Kunagi istutasin selle vana rehealuse koha peale ka pukspuupõõsakese, aga temast ei saanud elulooma, külm näpistas teise ära. Oleks vist pidanud midagi ümber panema. Eks talvekülmad on mu puuaias oma valiku teinud: mis kasvab, see kasvab, mis kiratsema jääb, see kaob. Elupuu ja ebatsuuga-tuglas kasvavad hästi. Mõlemad küündivad juba üle majakatuse ja tuglase sisse tegi kunagi harakas pesa. Harakaid ma hästi ei salli, nad tükivad väikeste lindude pesi lõhkuma ja poegi sööma. Ma olen paar korda oma õue pealt harakapesa ka ära hävitanud. Inimene juba on selline murdjaloom, et tahab nagu teised murdjad endast kaugemal hoida. Konkurendid või kuis. Tegelikult on ju väikesed linnukesed ka enamjaolt murdjad, nad söövad ju putukaid ja ussikesi. Need ka elajaloomakesed. Aga nii see inimene ükskord on tehtud, et mõned loomad on talle armsad ja teised hirmsad. Sigu peetakse kitsas pahas või puuris, tapetakse ja süüakse, aga penide jaoks on juuksurid ja rätsepad, neid viiakse näitustele ja riputatakse neile aurahad rinda. Ja jumal hoidku, kui keegi on koera või kassi tapnud ja ära söönud. Need on meil poolenisti nagu pühad loomad. Nagu Indias lehmad. Räägitakse küll, et siga ei ole sugugi rumalam loom, kui koer, aga kes seda kuulda võtab. Korealased, vainlased, söövad koeri, selle pärast on palju pahandamist ja tänitamist olnud. Kui mõnel rahval siga ka püha oleks,