aga need vesiroosid sõid koprad ära. Ma ei jätnud jonni, tõin siis kollaseid vesikuppe Veskimõisa järvest, need on mõlemas tiigis veel alles. Koprad ei ole neis tiikides ennast sisse seadnud. Vesiroosidest on mull küll kahju, aga neid ei saa kuidagimoodi kobraste eest kaitsta. Olen küll pannud juured traatvõrgu sisse, aga nemad, vainlased, söövad ära noored lehed ja varred, mis juurest välja kasvavad, ja nii saab vesiroos ikkagi hukka. Jah, mis ühele iluasi, on teisele söögikraam.
Vesiroos – mulle
õiteilu – koprale
lihtsalt söögikraam.
Для бобра бѣлый
цветокъ водяной лиліи
только лишь пища
Tiigi pealt tõuseb korraga suur lind ja lendab üle metsa minema. Haigur, või kuidas teda ühel või teisel pool kutsutakse. Meie tiikide peal igasuvine külaline, käib kalamaime püüdmas. Kui inimest näeb, lendab ära. Minu poolest püüdku, me ise kalu ei püüa, ma lapsena püüdsin, aga siis mõtlesin, et ei ole mul neid söögiks vaja, las elavad oma elu. Tiigis on kokri ja mudamaime ja vast mõni ahven ja haug ka. Väiksemad ujuvad pealpool, lasevad päikesel ennast soojendada, suuremad on kusagil sügavamal, neid ei ole enamasti näha.
Tiigid said kaevata lastud, kui ma ühe suurema raha sain, ei ole õieti meeles, kust see tuli. Kaks tiiki, nende vahel kraavikene, veesoon, kus vesi niriseb ülemisest alumisse, kui vett rohkem on, nagu sügisel ja kevadel. Põuaajal jääb alumine tiik päris madalaks, kevadel aga tõuseb vesi peaaegu üle kallaste. See on sellest, et äravool on torust, toru jäätab jällegi ära ja võtab hulga aega, enne kui ta jooksma pääseb ja vesi alla vajub. Alumisse tiiki ja saunatiiki kipuvad kasvama igasugu heinad, kõige rohkem tüli tekitab ujuv penikeel, seda on mõne koha peal nii palju, et ei lase suvel enam ujudagi. Suplemiseks ongi sellepärast too heinast puhas ülemine tiik kõige parem.
Tee metsa lähebki üle veesoone, sinna sai pandud üks vana uks, see on siis silla eest. Peaks laiem ja kõvem olema, siis saaks käruga hõlpsasti üle sõita. Veesoone taga kurakätt on hõbepaju, ta on teistest noorem ja sellepärast ehk ka paremini püsinud, ei ole veel ükski suurem oksaharu maha kukkunud. Hõbepaju kõrvale istutasin kaks punast kukerpuud, mis maja juurest tuli ära viia. Nad ei taha hästi kasvama minna, peab veel ootama, ehk ikka võtavad hoogu ja saavad neist korralikud põõsad. Mulle meeldib see, et on roheliste keskel ka midagi punast. Nii ongi saanud paari kohta punaseid sarapuid istutatud.
Tiigi ääres on soine-turbane maa, kus kasvavad sellised maa taimed nagu paiselehed, kõrkjad, angervaksad, sekka ohakad ja nõgesed, kõik hästi rammusad ja vägevad. Seakapsas, ka üks isemoodi ohakas, on juba peaaegu ära õitsenud, mõni üksik õis on veel. Kimalasekene, uimane, tosserdab veel ohakaõites, ei saa aru, kas ta mõtleb sealt veel midagi leida, või on niisama sinna tukkuma jäänud. Viimati ongi õie sisse surema läinud. Ehk ilus nii õie sees surra. Eluaeg oled lennanud õisi mööda ja siis lõpuks suredki õie sees.
Vast kimalasel
on ilus surra suve
viimases õies
послѣдняя шмель
тихо умирает на
последнемъ цвѣткѣ
Veesoonest läheb tee nõlva pidi üles kingule, kus seisab meie väike metsamaja. Tiigi taga on maa veel must, turbane, nagu ta sai välja kaevatud, edasi, üleval, on juba liivane ja kuiv maa. Madalama koha peale on mul kaevatud üks lohk, kuhu ma proovin teha rabakese. Panin lohku kile ja tõin kile peale metsast käruga turbasamblamättaid mustikate ja jõhvikavartega. Ma loodan, et kile peal jääb too mini-samblasoo püsima. Maa seest karedamat vett sinna ei tule, aga vihmavesi kastab sammalt ja hoiab pH happelisema poole peal. Saame näha, mis sellest asjast välja tuleb. Mulle samblasoo, raba, väga meeldib, vahel käin mõnes. Meie kandis on neid paari koha peal. Ühte kutsutakse veel Kogre sooks, see tähendab, et vast veel paar põlve tagasi on seal olnud mingi järvesilmakene, kus kogred elasid. Olen mõelnud, et mis neist kaladest saab, kui järv päris kinni kasvab, ehk elavad nad veel siis ka järves, kui vaba vett enam ei ole, selles vees, mis turba alla on jäänud, niikaua kui vett veel on. Tiikide kaevamisega teeme õieti maa poolenisti niisuguseks tagasi, nagu ta oli vast tuhat aastat või rohkemgi tagasi. Siis oli selle koha peal, kus praegu on tiigid ja varem soo, ikka vesi, järvekene, mis pärast kinni kasvas. Kaevamisega tuli sealt välja palju musta sooturvast, aga veidi ka päris pruuni kerget turvast. Nii et kunagi on siin ka olnud veidi rabasood.
Madala maa peal kasvab palju paiselehte, angervaksa ja seakapsast ja nende vahel metsa pool päris palju ohakasoomukat. Ma arvan, et sain selle lille ära määratud. Sobib sellega kokku, et ta kasvab seakapsa vahel, need on ju ka ohakad. Soomuka vars õitega on täitsa orhidee moodi. Orhideesid on tiikide juures ka, need on kõik vist balti sõrmkäpad.
Siis lõpeb turbane maa ja tuleb liivaküngas, kus kasvavad hoopis teistmoodi rohud ja taimed. Ma proovisin sinna istutada kanarbikku ja karukella, kanarbikku on natuke alles ja sellel suvel ta isegi õitses. Karukellad kadusid ära, neile siis see nõlv mändide all ei sobi. Männid on juba päris kõrged ja nemad määravad enamasti, mis seal liivakünka peal kasvab. Seal on piipheina ja ristikheina, maasikaid ja sammalt, on mõni kurekell: kunagi sai sinna aiast toodud kurekella seemneid visatud. Edasi, juba päris üleval, kasvavad pohlad ja muud palumetsa taimed ja väikesed puukesed. Igale poole tükib sarapuu, neid peab päris raiuma, et metsamaja aknast midagi näha oleks. Muidu on sealt ilus alla tiigi poole ja tiigi taha vaadata.
Metsa ääres on rohkem mände, tagapool kuuski. Neid olen ma ka vähemaks raiunud, et muud puukesed ja taimekesed ruumi saaksid. Mulle meedivad kadakad, aga nemad ei jaksa varjus kasvada, nii et vanema metsa all läheb kadakas välja. Neid ma olen ikka proovinud hoida, vaadata, et neil valgust oleks. Metsas on muidki puid ja põõsaid, millega on omajagu tegemist. See tükk metsa on segamets, liivasemate kohtade peal on rohkem mände, seal, kus on niiskem, kasvavad kuused ja haavad. Varem, kui me siia tulime, oli mets veel päris noor, osalt oligi rohkem lepistik ja kõivistik. Lepad on juba suuremalt jaolt vanadusse surnud, nende tüvesid vedeleb veel mõnel pool maas. Lepp annab maale rammu, lepistik on metsa pealetuleku esimene samm, teaduslikult öeldes: suktsessiooni esimene staadium. Seda suktsessiooni suktsideerimist on mul olnud võimalus oma silmaga näha nüüd juba üle neljakümne aasta. Vanade fotode pealt on näha, kui väikesed olid veel puud, et päris metsa õieti ei olnudki, ainult võsa ja tihnik. Metsa kasvamine on ka olelusvõitlus: struggle for existence. Suurem jagu taimekestest, mis alguses kasvama hakkavad, ei kasva suureks. Suurekssaajaid on vähe. Seda võitlust on põnev vaadata. Ma ei ole küll lasknud asjadel nii minna, nagu nad oleksid läinud looduse enda seaduste järgi. Olen vahele seganud, nagu juba nimetasin. Olen aidanud kadakatel kasvada. Männid tahavad mõnikord ka aitamist. Mu metsatöö on parasjagu olnudki kaskede mändide juurest välja raiumine, see tähendab muidugi, et ma võtan nad mootorsaega maha. Ma olen tiigi äärest endise soo pealt ka kasepuukesed puha välja lõiganud. Pajupuhmad aga jätsin enamjaolt alles, nende vahele kasvavad männid, nii et kunagi tulevikus on tiikide ääres ehk harv männimets ja mändide all pajupõõsad.
Mets ja tiik.
Inimesed mingil põhjusel pajust ei hooli, mulle pajud meeldivad, ma olen nende kiituseks ühe artikligi Maalehte kirjutanud. Paju on päris Põhjamaa puu. Eesti puu. Eestis kasvab üle kahekümne liigi pajusid, osa neist annab veel hübriidegi, nii et ühtekokku on neid variante veel palju rohkem. Paju on talvel ka ilus vaadata, oksad on erksat värvi, punased, oranžid. Midagi värvilist talve ja sügise halluse sees. Ja kevadel on pajud esimesed õitsejad, siis, kui lilleilu on veel väga vähe. Urvad lähevad juba päris varakult lahti ja kui võtad kimbukese urbadega oksi ja tood tuppa vaasi, siis on omast käest õieilu juba veebruarikuus. Kevadel tulevad pajuõitele kimalased, need suured jämedad emakimalased. Kimalased on mulle ka armsad, ma vaatan neid ja olen neist fotosid ka teinud. Kimalasi peab hoidma. Pajupõõsaid ka; kus on pajusid, seal on kimalastel hea elada. Neid on ka palju vähemaks jäänud sellest