jänkid. Millega nad nüüd hakkama on saanud? Itaalia asjatundjad, kelle juhatasid sisse liiga napis rõivas ja liiga tugeva meigiga seksikiisud, lõugasid ja näitasid näpuga ja naersid.
Nad naersid meie üle. Nad ütlesid meile, et me peame asja rahulikumalt võtma, kui me ei taha lõpetada pearätikutes ja pikkades vormitutes seelikutes. Ühes Itaalia kanalis näidati nilbet sketši, kus puritaaniks rõivastunud mees pani taha tei-sele samamoodi riides mehele. Kas niiviisi nägidki Ameerika Ühendriigid nende silmis välja?
Ma ei tea. Ma ei ole pärast Sonia sündi Itaalias käinud ning nüüd ei ole enam mingitki võimalust minna.
Meie passid kadusid enne kui meie sõnad.
Ma peaksin täpsustama: osa meie passe.
13
Ma sain sellest teada kõige argisemal moel. Detsemb-ris märkasin ma, et Steveni ja kaksikute passid on aegunud, ning läksin netist kolme uue passi jaoks taotlusvormi alla laa-dima. Sonia jaoks, kellel ei olnud kunagi olnud ühtegi doku-menti peale sünnitunnistuse ja vaktsineerimispassi, oli vaja teistsugust vormi.
Poiste passe oli lihtne uuendada, nagu ka meil Patrickuga oli alati olnud.
Kui ma vajutasin lingile „Taotle passi esimest korda“, viis see mu leheküljele, mida ma ei olnud varem näinud ja kus oli ainult üks lühike küsimus: kas taotleja on mees või naine?
Ma heitsin kiire pilgu Soniale, kes mängis kokkuklopsitud kodukontori vaibal värviliste klotsidega, ja tegin linnukese kastikesse naine.
„Punane!“ kilkas tüdruk üles ekraanile vaadates.
„Jah, kullake,“ ütlesin mina. „Punane. Väga hea. Või?“
„Tulipunane!“
„Veel parem.“
Ilma küsimata lasi ta edasi. „Karmiinpunane! Kirsipunane!“
„Tubli, kallis. Jätka samas vaimus,“ ütlesin ma, patsutasin teda ja viskasin põrandale veel klotse. „Proovi nüüd sinistega.“
Kui olin tagasi arvuti juures, taipasin ma, et Sonial oli kohe alguses õigus olnud. Ekraan oli lihtsalt punane. Kuradi punane nagu veri.
Palun võtke ühendust järgmisel telefoninumbril. Samuti võite saata e-kirja aadressil applications.state.gov. Täname!
14
Ma üritasin tosin korda helistada, enne kui ma e-kirja kasuks otsustasin, ning siis pidin veel tosina jagu päevi ootama, enne kui ma vastuse sain. Või midagi vastuselaadset. Pool-teist nädalat hiljem juhendas teade mu postkastis, et ma pean minema kodulähedasse passitaotluskeskusse.
„Saan ma aidata?“ küsis ametnik, kui ma olin Sonia sünni-tunnistusega kohale jõudnud.
„Saate küll, kui te tegelete passitaotlustega.“ Ma litsusin paberid pleksiklaasist akna alt peenikesest pilust sisse.
Ametnik, kes ei näinud välja vanem kui üheksateist, kah-mas need pihku ja ütles, et ma ootaksin.
„Ah jaa,“ ütles ta akna juurde tagasi sibades, „mul on kor-raks teie passi vaja. Lihtsalt koopia teha.“
Sonia passiga läheb mõni nädal aega, öeldi mulle. Mida mulle ei öeldud, oli see, et minu pass oli kehtetuks muudetud.
Ma sain seda teada palju hiljem. Ja Sonia pass ei jõudnud kunagi kohale.
Alguses õnnestus mõnel vähesel välja pääseda. Osa läks üle piiri Kanadasse, teised paadiga Kuubale, Mehhikosse, saartele. Ei kulunud kuigi palju aega, kuni ametivõimud olid sisse sead-nud kontrollpunktid ning müür Lõuna-California, Arizona, New Mexico ja Texase ning Mehhiko vahel oli juba valmis ehi-tatud, nii et väljapääsud sulgusid üsna kiiresti.
„Me ei saa endale lubada, et kaotame oma kodanikke, oma perekondi, oma emasid ja isasid,“ ütles president ühes oma varajases kõnes.
15
Ma arvan siiani, et meil oleks õnnestunud põgeneda, kui me oleksime olnud Patrickuga ainult kahekesi. Ent nelja lapsega, kellest üks ei oleks veel suutnud ennast tagasi hoida, oma turvatoolis mitte sibeleda ja säutsatada piirivalvuritele: „Kanada!“ – mitte mingil juhul.
Nii et täna õhtul ei igatse ma midagi väga hõrku, mitte pärast seda, kui ma olen mõelnud selle peale, kui lihtne oli neil olnud meid meie oma kodumaale vangi jätta; mitte pärast seda, kui Patrick oli mu oma embusse võtnud ja öelnud, et ma üritaksin mitte klammerduda sellesse, kuidas asjad olid.
Olid.
Need asjad olid: me olime kaua üleval ja rääkisime juttu, me jäime nädalavahetuseti hommikul pikemalt voodisse, lük-kasime toimetusi edasi ja lugesime pühapäevalehte. Meil olid kokteiliõhtud ja seltskondlikud õhtusöögid ja suvised grilli-peod, kui ilm ilusaks läks. Me mängisime mänge: alguses visti ja bridži; ning kui poisid olid niipalju suured, et viiel ja kuuel vahet teha, linnade põletamist ja valetamist.
Mul – omaette – olid sõbrannad. „Kanakarja kaagutamine,“ ütles Patrick minu tüdrukute õhtute kohta linna peal, aga ma tean, et ta ei mõelnud seda pahatahtlikult. See oli lihtsalt midagi, mida mehed ütlesid. Vähemalt nii ma endale kinnitasin.
Meil olid raamatuklubid ja me lobisesime kohvitasside taga; me arutasime poliitika üle veinibaarides, hiljem keld-rites – see oli meie variant sellest, kuidas Teheranis „Lolitat“ loeti. Näis, et minu iganädalased jalgalaskmised ei valmista-nud Patrickule kordagi meelehärmi, kuigi teinekord viskas
ta meie üle nalja, kuni ei olnud enam järel midagi, mille üle nalja visata. Me olime tema sõnul hääled, mida ei olnud või-malik summutada.
Nojah. Nii palju siis Patricku eksimatusest.
17
Kolm
Kui see algas – enne kui keegi meist aru sai, mis saama hak-kab –, oli üks naine, üks neist valjuhäälsematest. Tema nimi oli Jackie Juarez.
Ma ei taha Jackie peale mõelda, ent äkitselt rändan ma poolteist aastat tagasi – üsna kohe pärast presidendi ametisse-vannutamist istun ma lastega telekaorvas ja üritan nende naeru vaigistada, et Sonia üles ei ärkaks.
See naine seal telekas on hüsteeriline, märgib Steven, kui ta kolme jäätisekausiga tagasi orva jõuab.
Hüsteeriline. Ma vihkan seda sõna. „Misasja?“ ütlen ma.
„Naistel ei ole peas kõik korras,“ jätkab ta. „See ei ole nagu uus asi, ema. Tead küll, naiste hüsteeria ja emade hullushood.“
„Misasja,“ ütlen ma uuesti, „kust sa seda kuulsid?“
„Täna koolis õppisime. Mingi Cooke või mingi sarnase nimega tüüp.“ Steven jagab magustoitu laiali. „Paganas. Üks ports jäi väiksem. Ema, kas sa tahad väiksemat või suuremat?“
18
„Väiksemat.“ Ma olen pärast oma viimast rasedust pidanud vaeva nägema, et kaalu alla saada.
Ta pööritab silmi.
„Jajah. Oota, kuni sul endal on üle neljakümnese ainevahe-tus. Ja millal sa Crooke’i lugema hakkasid? Ma ei tahaks nagu hästi uskuda, et „Inimkeha kirjeldus“ on keskkooli kohustus-liku kirjanduse hulgas.“ Ma võtan esimese suutäie küpsise-tükkidega jäätist, mida ei näi olevat rohkem kui kolme linnu-ampsu jagu. „Isegi edasijõudnute kirjandustunnis.“
„Edasijõudnute usuõpetuses, ema,“ ütleb Steven. „Cooke, Crooke, mida iganes. Mis vahet seal on?“
„R-täht, sõbrake.“ Ma pööran pilgu tagasi raevukale nai-sele telekas.
Ta on varemgi esinenud, võtnud vihaselt sõna palgalõhe ja läbitungimatute klaaslagede teemal, ja alati pikkinud sekka oma äsja ilmunud raamatu reklaami. Uusimal on reibas viimse-päevakuulutuslik pealkiri „Nad sulgevad meie suud“. Alapeal-kiri: