ja mõelda suveõhtute peale, kui me istusime Patrickuga õlg õla vastas meie esimese korteri postmargisuurusel rõdul, kõneledes minu grantidest ja uurimistöödest, Patricku põrgulikust töökoormu-sest Georgetowni ülikoolihaigla residendina. Pealegi, ma kar-dan purju jääda, kardan, et ma muutun liiga uljaks ja unustan reeglid. Või vilistan nende peale.
Esimene sõõm grappa’t voolab mu kõrist alla nagu tulejuga, teine on mahedam, leevendav. Ma rüüpan kolmandat sõõmu, kui kell teadustab tänase päeva lõppu ja tuim tuksatus mu vasakul randmel annab mulle järjekordsed sada sõna.
Mida ma nendega peale hakkan?
Ma libistan ennast võreukse vahelt sisse, tatsan üle elutoa-vaiba, panen pudeli oma kohale tagasi. Sonia on voodis istukil, kui ma tema tuppa astun, tal on käes klaas piima, Patricku peopesa toetab tema selga. Poisid on tagasi oma voodisse läi-nud ning ma istun Patricku kõrvale.
„Kõik on hästi, kullake. Emme on siin.“
Sonia vaatab üles minu poole ja naeratab.
Ainult et see ei lähe nii.
Ma astun, klaas käes, murule, mööda roosidest, mida proua Ray nii suure hoolega valis ja istutas, kaugemale pimedusse, magusasti lõhnavale rohuribale, kus õitsevad sirelid. Kõnel-dakse, et taimedega peaks rääkima, et need tervemad oleksid; kui see on tõsi, siis on minu aed hukule määratud. Täna ei
46
lähe mulle õrnalt ka korda ei sirelid ega roosid. Mu mõtted on vallutanud üks hoopis teistsugune olevus.
„Kuradi värdjad!“ kisendan ma. Ja uuesti.
Kingide majas sähvab tuli põlema, ribakardin jõnksatab kahte lehte. Mind ei koti. Mulle ei lähe korda, kui ma äratan üles kogu ümbruskonna, kui nad kuulevad mind Kapitooliu-mini välja. Siis võtan ma grappa-pudelist uue klõmaka, natuke tilgub öösärgile.
„Jean!“ Hääl kostab minu selja tagant, seejärel paugatab uks. „Jean!“
„Mine perse,“ ütlen ma. „Või ma ei jäägi vait.“ Korraga ei hooli ma enam ei šokist ega valust. Kui ma suudan edasi kisen-dada, kui mu raev ei lahtu, kui ma uputan oma aistingud alko-holi ja sõnade sisse, kas elekter hoovab edasi? Kas see tõmbab mu siruli?
Tõenäoliselt mitte. Nad ei tapa meid samal põhjusel, nagu nad ei luba aborte. Meist on saanud hädatarvilik kurja juur, me olime asjad, millele taha keerata, mitte keda kuulata.
Nüüd Patrick karjub. „Jean! Kallis, lõpeta. Palun lõpeta.“
Kingide majas süttib veel üks tuli. Uks krigiseb lahti. Sam-mud. „Mis kurat siin toimub, McClellan? Inimesed üritavad magada.“ See on muidugi perepea. Evan. Olivia piilub minu südaöist etendust endiselt ribakardinate vahelt.
„Mine perse, Evan,“ ütlen mina.
Evan teatab, et ta kutsub politsei, kuigi mitte just nii viisa-kate sõnadega. Siis kustub tuli Olivia aknas.
Ma kuulen kisendamist – osalt enda oma –, siis on Patrick minu otsas, me rüseleme ja ta üritab mind niiske rohu sisse pikali suruda, ta anub ja keelitab mind ning ma tunnen tema huultel pisarate maitset, kui ta mind vaikima suudleb. Mu esimene mõte on, kas meestele õpetatakse neid võtteid, kas abielumeestele ja poegadele ja isadele ja vendadele jagati bro-šüüre, kui meid läikivatesse randmevõrudesse aheldati. Ent ma otsustan, et nii palju ei lähe me neile korda.
„Lase lahti.“ Ma olen muru peal pikali, öösärk kleepunud keha külge nagu ussinahk. Alles siis saan aru, et ma sisistan.
Ma saan ka aru, et tuksatuste vahe on lühemaks jäänud.
Patrick krabab pihku mu vasaku randme ja kontrollib numbrit. „Otsas, Jean.“
Ma üritan tema haardest välja vingerdada, see on sama tühi lootus nagu mu hing. Rohi maitseb mu suus mõru, kuni ma taipan, et ma närin pori. Ma tean, mida Patrick teeb; ma tean, et ta on otsustanud šoki koos minuga vastu võtta.
Nii et ma püsin vagusi ja lasen tal end tuppa tagasi juhtida, ning lähenevad sireenid huilgavad üha valjemini.
Patrick võib nendega rääkida. Mul ei ole enam ühtegi sõna järel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.