on viimase viie aasta jooksul olnud kriminaalmenetluse subjektid.
3. MIKAEL
PÄRAST ÕNNETUST
Reede, 13. oktoober 2017
Kiirabi keerab õue peal ringi ja niipea kui see on jõudnud suurele teele, kaiguvad jälle sireenid.
Mina jään seisma tohutusse vaikusse, keset hiiglaslikku karstilehtrit, kus aeg ja ruum kaovad. Huilgavad sireenid viivad endaga kaasa igasuguse valguse ja taevas tumeneb ilma põhjuseta. Kõik lakkab. Näen ainult naabrite hirmust õõnsaid pilke, enne kui mind haarab paanika.
„Emme! Emme!“
Bella ja William tormavad väravast sukkpükste väel välja. Kummardun ja püüan nad enda embusse.
„Mis juhtus?“ küsib William. „Kus emme on?“
Kõik on pea peale pööratud. Ma ei tea, kuhu minna või mida teha.
„Emme jäi auto alla,“ vastan ma.
„Mida?“
Bella nutab lohutamatult.
„Ta viiakse praegu haiglasse,“ selgitan ma ja hoian oma laste ümbert kinni.
Rinnus tahab lõhkeda ja ma hingan sügavalt sisse.
Meie ees tänaval seisavad Jacqueline ja Fabian, kangestunud ja šokis. Nende tagant ligineb joostes ka Ola.
„Emme,“ nuuksub Bella. „Ma ei taha, et ta sureks.“
„Ta ju ei sure, ega, issi?“ küsib William.
Nende hirm kandub üle otse minu kehasse. See ei tohi tõsi olla.
„Miks ta rattaga kuhugi sõitis?“
„Ta pidi Icasse minema,“ vastab William. „Tal pidi kõige enam kümme minutit minema. Ma lubasin Bella järele vaadata.“
„Ma arvasin, et te juba käisite Icas.“
„Käisimegi, aga emme unustas fetajuustu osta.“
Kui ma püsti tõusen, lööb maailm kõikuma. Hoian lastel käest kinni, ise pimesi edasi taarudes.
„Sõidame kiirabile järele.“
Volvo võti on mul taskus.
„Ega sa ometi lapsi sinna kaasa võta?“ küsib Jacqueline.
Ta peaks oma lõuad pidama. Ta on just Biancale otsa sõitnud. Ma ei suuda ta poole vaadata ka.
„Jäta nad seniks siia,“ lausub Ola.
Ta on juba Bellal käest kinni võtmas, kui ma tema juurde sööstan ja oma lapsed tema käest ära rebin.
„Mitte mingil juhul.“
Bella nägu on nutust väändunud.
„Me tahame kaasa tulla,“ ütleb William.
Kõhklen. Ma olen Lundi erakorralises käinud. See on koht, kuhu minemist viimase hetkeni välditakse, ja kindlasti pole see koht väikestele lastele.
„Ma armastan teid,“ sosistan nende põse vastas. „Ma arvan, et on parem, kui te koju jääte.“
Olen kahevahel, ühest küljest tahan, et nad oleksid minu lähedal, et saaksin neid lohutada, teisest küljest saan aru, et on parem, kui nad kaasa ei sõida.
„Ma helistan Gun-Britile,“ ütlen ma. „Ta võib seni Åkega teie juures olla. Ma tulen varsti koju tagasi.“
„Okei,“ vastab William ja võtab oma väikesel õel käest kinni.
„Kas emme tuleb ka hiljem koju?“ küsib Bella murelikult.
Kallistan neid ja proovin neid rahustada.
Kui olen juhiistmele istunud, tuleb Jacqueline auto juurde. Iga ta liigutus võtab aega. Ta pilgutab silmi, neelatab, tõsta käe suu ette.
„Ma ... ma ... see käis nii kähku. Ta ilmus nagu eikusagilt.“
Tõmban autoukse kinni ja käivitan mootori. Mul pole talle midagi öelda.
Kui ma välja tagurdan, peab Ola kõrvale astuma. Pööran hoovil ringi ja tahavaatepeeglist näen ma oma kalleid, näost ära lapsi. Nad lehvitavad, kui Volvo hüpates elupuuheki taga olevale suurele teele keerab.
Surun gaasipedaali.
Käed värisevad, jalad tudisevad. Ainus, mida näen, on asfalt auto ees, kõik muu on udune ja moondunud. Aga peas kerkib ikka ja jälle esile see kohutav vaatepilt. Bianca suletud silmad, huulte sinine toon, haavad, paistetused.
Rooli kohale kummardunud, viskun Volvoga kiirteele. Tuututan meeleheitlikult möödasõidutaskus munevale Fiatile, enne kui sellest siseküljelt mööda kihutan.
Otsin mobiili välja ja helistan Gun-Britile. Mingil seletamatul viisil õnnestub mul juhtunut selgitada. Toru teises otsas jääb vaikseks.
„Halloo? Kas sa oled veel seal?“
„Oota,“ ütleb Gun-Britt.
Ta hüüab Åket. Ta on vist telefoni mikrofoni käega katnud, sest kõik kostab väga kaugena. Ta ütleb midagi selle kohta, et ta teadis seda.
Mida kuradit ta teadis?
„Jacqueline oli kindlasti täis,“ ütleb ta siis mulle kõrva.
„Arvad?“
„Ta pidi liiga kiiresti sõitma.“
Kõik Lärmisepa tänava elanikud sisenevad õuele roomates. Kõik peale Jacqueline’i.
„Issand jumal!“ hüüatab Gun-Britt. „Bianca!“
Ma palun tal minna meie juurde laste järele vaatama ning neid Jacqueline’ist ja Olast eemale hoidma. Luban, et helistan kohe, kui midagi teada saan.
„Ma palvetan Bianca eest,“ lausub Gun-Britt.
Sõidan Lundi sisse Nova juures oleva ringi kaudu ja jätkan mööda Põhja ringteed. Inimesed mu ümber peatuvad ja imestavad, mis toimub. Hetk põnevust, väike draamapaus nende argipäevas. Viis sekundit hiljem jätkavad nad oma tavapärast elu, samas kui minu elu seisab paigal.
Kuidas võis Jacqueline Biancat mitte näha? Meie väikesel õuel peaks olema võimatu kellelegi otsa sõita, isegi Jacqueline’il.
Hetk hiljem sõidan ise liiga kiiresti, kaotan juhitavuse ja auto põrkab vastu kõnniteeäärt. Parkimissensor piibitab ja ma vannun.
Minu ees on silt Erakorralise meditsiini osakond.
Keeran kiiresti rooli ja sõidan kogemata ühesuunalisel teel vastassuunas. Kootud mütsi ja bakenbardidega noormees hüppab kõnniteeribale, et mitte alla jääda.
Ta vehib ärritunult kätega, aga mul pole aega sellele praegu mõelda. Pitsitan Volvo ühte parkimistaskusse ja klõpsan turvavöö lahti.
Õnnetus.
See pidi olema õnnetus.
4. MIKAEL
ENNE ÕNNETUST
Suvi 2015
Unistasime Biancaga mõlemad majast. Kui Bella sündis, jäi Kungsholmeni korter peagi liiga kitsaks. Linn ei paelunud enam. See, mis varem oli ahvatlenud (rahvamassid, öö ja tempo), muutis meid nüüd närviliseks ja ärritunuks. Bianca soovis, et meie lapsed saaksid üles kasvada rahulikus maapiirkonna eramajas nagu ta ise.
Vaatasime eeslinnades ringi. Nacka, Bromma, Sundbyberg. Aga igal pool taheti sissemaksuks umbes miljonit ja pealegi ei ahvatlenud meid väljavaade kulutada seitsekümmend protsenti meie tulevasest kuueelarvest eluasemele.
Sattusime rääkima Skånest. Meist kummalgi polnud paigaga mingit seost, aga avarad väljad kõnetasid meid, lähedus ülejäänud maailmaga.