ja pilgutan ennast sellest lahti, proovin seda asendada teiste vaatepiltidega. Meie Vespad rannasafaril läbi Sardiinia, kõik need ööd tähistaeva all. Kuidas ta kogu aeg näppas minu särke ja pakse pükse ja kuidas need lõhnasid, kui need tagasi sain. Sõrmused, mille ostsime, ja graveeringud, mille lasime neisse teha: igaveseks. Kui kaua kestab igavik?
6. MIKAEL
ENNE ÕNNETUST
Suvi 2015
Mitu nädalat ei sadanud. Kõrvetav päike ja Vahemere temperatuurid. Seisime Biancaga kumbki oma remondiredelil ja värvisime magamistoa seinu, samal ajal kui lapsed väljas mängisid.
„Emme, issi! Millal te valmis saate?“
Panin ette, et peaksime neile täispuhutava basseini ostma.
„Ma ei tea,“ vastas Bianca. „Lapsed upuvad enamasti madalas vees.“
Olin sunnitud seda guugeldama ja nii see tõesti oli, kuigi lapsi upub ülivähe, enamik uppujaid on seitsmekümnendates mehed.
„Te peate vett jooma. Inimene vajab palju rohkem vedelikku, kui ta arvab,“ ütles Bianca ja pani lastele nii palju päikesekreemi, et nad meenutasid väikeseid geišasid.
„Kaks tundi veel, siis sõidame randa.“
Bella ja William juubeldasid ja Bianca laksas mulle tagumikule, nii et lõin redelil kõikuma.
„Lase käia, Rembrandt. Tõsta tempot, viimane veerand.“
Ta oli värvilaigulistes tunkedes ja liiga suures särgis vastupandamatu. Mind valdas tugev tunne, et nüüd läheb kõik hästi. Kui loputasime endalt aiavooliku all lakibensiini maha, sugenes ta silmisse midagi kurblikku.
„Isale oleks see nii meeldinud. Mõtle, kui ta oleks saanud aidata.“
Ta oli oma isa kaotanud alles aasta tagasi. Isa oli viimase hetkeni, samal ajal, kui vähk aeglaselt ta keha hävitas, tegutsenud suvila aias, roninud katusel, naelutanud, kruvinud ja värvinud.
Temaga kadus terve põlvkond. Bianca ja minu vanemaid ei olnud enam ja enam ei saanud silmi kinni pigistada fakti ees, et meile ei ole lõputult aega antud.
Ühel õhtul istusime maja ees päikeseloojangus ja jahutasime ennast pärast laste magamajäämist kihisevaga, kui värav lahti läks ja vastasmaja pensionärid sisse jalutasid.
„Tervitus!“ hüüdis Gun-Britt. „Kui mõnus teil siin on.“
„Oi-oi,“ lausus Åke. „See küll hea välja ei näe.“
„Misasi?“
Ta vaatas mulle otsa, nagu teeksin nalja.
„Muru on ju surnud.“
Vaatasin kollast preerialikku murulaiku. Mul oli nii palju muudki tegemist kui muru rohelisena hoida.
„Praegu on kastmine keelatud,“ vastasin ma.
„Jaa-jaa, sa pead endale kaevu puurima,“ ütles Åke. „Ma ei tea, mitu korda ma seda Bengtile ütlesin, aga sellega oli nagu kõige muugagi. Ta ei kuulanud.“
„See peab pärastiseks jääma,“ vastas Bianca. „Sel suvel on esikohal köök ja magamistuba.“
„Saan aru,“ lausus Åke. „Teil jätkub siin mõneks ajaks tegevust. Bengt oli mitmeski mõttes hea mees, aga üks igavene laiskvorst oli ta küll.“
„Kuule nüüd,“ lausus ta naine. „Surnutest ei räägita halba.“
„Ma kuulsin, et kohtusite Jacqueline’i ja ta pojaga ka,“ ütles Åke, käies ise samal ajal ümber garaaži ja koputades fassaadilaudu. „Me ei tahtnud nende kohta midagi öelda. Parem, kui te ise neist arvamuse kujundate.“
„Jah, see on rohkem kui õige,“ pistis Gun-Britt.
„Aga see poiss,“ jätkas Åke. „Temaga ei ole kõik päris korras.“
Bianca oleks äärepealt cava endale kurku tõmmanud. Åkel oli vist mittemidagi ütlemisest oma arusaam.
„Kas te Olaga olete kohtunud?“ küsis Gun-Britt hoopis. „Ta elab neljateistkümnes. Armas poiss.“
Suure tõenäosusega ei olnud ta Lexbase’ist kohtuotsust lugenud.
„Need pead sa igatahes ära vahetama,“ ütles Åke, käsi garaažilaudisel. „Kogu krempli.“
Need sõnad olid mulle mõeldud.
„Me mõtlesime need kõigepealt üle värvida,“ vastas Bianca.
Åke urises.
„See on nagu emise minkimine.“
„Aga me ei tulnud selle pärast,“ hüüatas Gun-Britt. „Me tahame teid hoopis kutsuda selle aasta hoovipeole.“
Åke unustas hoobilt garaaži. Ta astus üles terrassile.
„Saate aru, igal aastal korraldame Gun-Britiga kõigile selle hoovi elanikele väikese peo. Alati on tore tervitada Lärmisepa tänaval uusi naabreid. Me hoiame siin kokku.“
„Aitäh kutse eest,“ ütles Bianca. „Kõlab toredalt.“
„Tore on see kindlasti,“ vastas Åke.
Istusime Biancaga pahviks löödult ja lehvitasime neile järele, kui nad väravast välja kadusid.
„Naabrid on toredad,“ ütles Bianca ja täitis meie klaasid.
„Äkki võime selle peo vahele jätta?“ panin ma ette.
„Hull oled või? See oleks sotsiaalne enesetapp. Me ei saaks siis siia elama jääda.“
„Aga sa ju ütlesid ...“
„Sa tõesti ei tea, kuidas need asjad käivad, kallis,“ ütles Bianca. „Naabritega tuleb distantsi hoida, aga mitte mingil juhul ei tohi jätta endast ebasotsiaalse või tänamatu muljet. Me läheme sellele naabrite peole ja teeme näo, et meil on äraütlemata lõbus.“
Panin pea talle sülle ja naersin.
„Ma poleks ilma sinuta siin nädalatki vastu pidanud.“
Ta tõmbas mul sõrmedega läbi juuste.
„Sa poleks ilma minuta mitte kusagil vastu pidanud, kullake.“
„Kas sa kahetsed siia kolimist?“ küsisin ma.
Mu hääletoon oli naljatlev, aga ma mõtlesin seda tõsiselt.
Bianca viivitas vastusega. Ta sõrmed mu juustes peatusid.
„Muidugi mitte. Ma arvan, et me tunneme ennast siin suurepäraselt.“
Hingasin kergendatult, aga tundsin siiski oma õlgadel raskust.
Hiljem samal nädalal istusin varjus päevitustoolis ja proovisin rinnalt värviplekke maha kraapida, kui William ja Bella jooksid üle õue minu juurde.
„Issi, issi! Kas me tohime Fabianiga mängida?“
Nad hüppasid põlevi silmi minu ees üles-alla.
„Jah, jah.“
„Tal on batuut,“ ütles William.
„Batuut?“ küsis Bianca, kes oli just terrassile tulnud.
Pool aastat varem tahtis William batuudikeskusesse minna, aga see jäi ära pärast seda, kui Bianca luges, kui palju luumurde batuudiõnnetuste tagajärjel igal aastal Rootsis esineb.
Seekord ei kavatsenud William järele anda.
„See on ainult väike batuut,“ ütles ta anuvalt.
Bianca vaatas mulle otsa. Ta teadis juba, mida ma mõtlesin. Sellised otsused vaevasid teda, aga ta teadis, et peab järele andma.
„Parem,