tuba külalisele,” ümises Aedion kulme kergitades. See pidi olema seal üks uhkemaid, kui selle juurde kuulus isiklik vannituba.
Ren tõmbas pea õlgade vahele. „See kuulus Rose’ile.”
Tema vanim õde, kes mõrvati maagiaakadeemias koos Ralleni, Allsbrookide keskmise võsuga. Adarlani piiri lähedal asunud kool jäi otse sissetungivate vägede tee peale.
Isegi enne maagia langemist oleks neil olnud vähe kaitset kümne tuhande sõduri vastu. Aedion ei lubanud endale sagedasi meenutusi tapatalgutest Devellinis – selles kuulsusrikkas koolis. Kui palju õppis seal lapsi. Kuidas keegi ei pääsenud.
Ren oli lähedane mõlema vanema õega, kuid kõige enam elurõõmsa Rose’iga.
„Rose oleks talle meeldinud,” selgitas Ren ja nõksatas lõuaga Evangeline’i suunas. Sama armistunud, taipas Aedion, nagu Ren. Lõikehaava näol teenis Ren ära siis, kui mees põgenes tapapakult. Tema vanemate elud olid selle tähelepanu kõrvalejuhtimise hind, mis päästsid tema ja Murtaugh’. Evangeline’i armid pärinesid teistsugusest pääsemisest, kui tüdruk vältis napilt põrgulikku elu, mille all kannatas tema emand.
Aedion ei lubanud endal sageli meenutada ka seda asjaolu.
Evangeline tiris muudkui Lysandrat minema ega pannud vestlust tähelegi. „Miks te mind tulles ei äratanud?”
Aedion ei kuulnud Lysandra vastust, kui too lasi end saalist minema talutada. Kuna kujumuutja pilk kohtus tema omaga.
Lysandra üritas temaga neil kahel kuul rääkida. Mitu korda. Kümneid kordi. Aedion ei teinud temast välja. Ja viimaks Terraseni rannikule jõudes naine loobus.
Ta valetas Aedionile. Pettis teda nii põhjalikult, et ükski hetk nende vahel, ükski vestlus... ta ei teadnud, milline oli ehtne. Ei tahtnudki teada. Ei tahtnud teada, kas Lysandra üldse midagi sellest päriselt mõtles, kui Aedion nii rumalal kombel kõik tema ette avali jättis.
Aedion uskus, et see oli tema viimane jaht. Et ta oleks saanud võtta Lysandra jaoks aega, näidata talle kõike, mida Terrasenil on pakkuda. Näidata talle ka seda, mida mehel endal on pakkuda.
Valelik lits, nagu ta Lysandrat kutsus. Neid sõnu talle röökis.
Ta suutis piisavalt selgineda, et piinlikkust tunda. Ent raev jäi alles.
Lysandra silmad olid kartlikud, justkui küsides temalt: „Kas me ei võiks sellel harukordsel õnnehetkel vestelda sõpradena?”
Aedion vaid pöördus tagasi tule poole, heitis kõrvale naise smaragdsilmad, oivalise näo.
Ren võis ta endale saada. Isegi kui see mõte tekitas Aedionis tahtmise midagi purustada.
Lysandra ja Evangeline haihtusid saalist, tüdruk säutsus endiselt.
Lysandra pettumuse koorem püsis tontliku puudutusena.
Ren köhatas kurgu puhtaks. „Tahad mulle rääkida, mis teie kahe vahel toimub?”
Aedion lõikas tema poole ilmetu pilguga, mis oleks pannud väheldasemad mehed punuma. „Too kaart. Tahan kurud uuesti üle vaadata.”
Reni kiituseks läkski ta seda otsima.
Aedion vahtis tuld, mis oli tema kuninganna maagiasädemeta nii kahvatu.
Kui kaua veel, kuni lossi ümber ulguv tuul asendub Erawani elajate lõugamisega?
Aedion sai vastuse järgmise päeva koidikul.
Istudes suures saalis pika laua ühes otsas sel ajal, kui teises otsas sõid Lysandra ja Evangeline vaikset hommikueinet, talitses Aedion sõrmede vabinat ning avas mõne hetke eest toodud kirja. Tema ümber istuvad Ren ja Murtaugh hoidusid vastuste nõudmisest, kuni ta luges. Korra. Kaks.
Viimaks asetas Aedion kirja lauale. Hingas pikalt sisse ja kortsutas kulmu vesise halli valguse peale, mis imbus sisse kõrgel seinal olevast akende rivist.
Laua teisest otsast rõhus teda Lysandra põrnitsus. Ometi jäi naine oma kohale.
„See on Kyllianilt,” kähistas Aedion. „Morathi väed maabusid rannikul – Eldryses.”
Ren vandus. Murtaugh püsis vagusi. Aedion istus edasi, kuna põlved poleks tõenäoliselt teda kandnud. „Ta hävitas linna. Muutis selle rusudeks ühtki sõdurit saatmata.”
Miks tume kuningas nii kaua ootas, sai Aedion vaid oletada.
„Nõiatornid?” küsis Ren. Aedion rääkis talle kõigest, mida Manon Mustnokk Kivinõmmedest läbi rännates paljastas.
„Siin ei öelda seda.” Näis kaheldav, kas Erawan kasutas torne, kuna need olid piisavalt massiivsed, et nõuda transporti maad mööda. Pealegi oleks Aedioni piilurid kahtlemata märganud kolmekümnemeetrist torni, mida tassitakse läbi nende maade. „Aga plahvatused tegid linna maatasa.”
„Aelin?” Murtaugh’ hääl oli peaaegu sosin.
„Kombes,” valetas Aedion. „Oli tagasiteel Orynthi laagrisse sel päeval, kui see juhtus.” Muidugi polnud Kylliani kirjas sõnagi tema asukoha kohta, kuid Aedioni kõrgeim väeülem spekuleeris, et kuna laipa polnud ja vaenlane ei juubeldanud, pidi kuninganna pääsema.
Murtaugh muutus toolil vedelaks ja Välejalg asetas kuldse pea tema reiele. „Tänud Malale selle halastuse eest.”
„Ära teda veel täna.” Aedion suskas kirja paksu keebi taskusse. Ära täna teda üldse, lisas ta peaaegu. „Tagasiteel Eldrysest võttis Morath kümme Wendlyni sõjalaeva Iliumi lähistel maha ja saatis ülejäänud meie laevastiku seltsis pagema Florine’i pidi üles.”
Murtaugh hõõrus lõuga. „Miks mitte jälitada, tulla jõge mööda järele?”
„Kes teab?” Aedion kavatses sellele mõelda hiljem. „Erawani sihik oli Eldrysel ja nüüd on ta linna ära võtnud. Tundub, et ta kavatseb osa oma vägedest sealt teele lasta. Takistamata jäetuna jõuaksid nad Orynthisse nädalaga.”
„Peame laagrisse tagasi minema,” tõdes Ren tumedal ilmel. „Vaatame, kas saame laevastiku Florine’i mööda uuesti alla ja ründame Rolfe’iga merelt. Samal ajal, kui põrutame maa pealt pihta.”
Aedionil puudus soov neile meenutada, et nad polnud kuulnud Rolfe’ilt muud kui ähmaseid teateid laialipillutatud mükeenlaste ja nende legendaarse laevastiku jahtimise kohta. Tõenäosus, et Rolfe ilmus välja nende nahka päästma, oli sama napp kui see, et kuulus Hundi hõim Anascauli mägede kaugemas otsas ratsutaks ääremaalt kohale. Või et Terrasenist kümmekond aastat tagasi pagenud haldjad naaseksid sealt, kus iganes nad olid, et liituda Aedioni vägedega.
Kalkuleeriv rahu, mis juhtis Aedioni läbi lahingu ja tapatalgute, laskus temasse sama kaalukana kui see karusnahkne keep, mida ta kandis kaitseks kibekülma eest. Nüüd oleks nende liitlaseks kiirus. Kiirus ja selgus.
„Liinid peavad pidama,” andis Rowan käsu enne, kui nad lahku läksid. „Võida meile, mis iganes aega saad.”
Ta kavatses seda lubadust pidada.
Evangeline vaikis, kui Aedioni tähelepanu libises kujumuutjale laua otsas. „Kui paljusid suudad sa lohemao kujul kanda?”
F2f
Elide Lochan lootis kunagi rännata kaugele kohta, kus keegi ei teaks silpigi Adarlanist või Terrasenist. Paika, mis asuks nii kaugel, et Vernonil poleks lootustki teda leida.
Ta ei oodanud, et see võib päriselt juhtuda.
Seistes Doranelle’ist lõunas asuva kuningriigi tolmuse iidse linna sama tolmusel iidsel põiktänaval, imetles Elide üle selge taeva helisevaid pärastlõunaseid kelli, hoonete kaameid kive küpsetavat päikest, läbi kitsaste tänavate majade vahel pühkivat kuiva tuult. Ta kuulis selle linna nime juba kolmandat korda, kuid ometi ei suutnud seda välja hääldada.
Eks vist polnud ka vahet. Nad ei kavatsenud seal kaua viibida. Samamoodi,