minaretist, silmitses hirmust kössitavaid teenreid ja valvureid ning ootas kärsitult isanda tagasitulekut.
Et Sartaq oli siin... Järelikult nad siis teadsid. Ammu enne. Et tema ja Chaol on teel.
Sartaqi ja Hasari vahel käiv teadlik pilk ütles Nesrynile piisavalt: nad vähemalt arutasid selle visiidi võimalikkuse üle.
Sartaqi pilk libises õelt Nesrynile.
Too loovutas ühe silmapilgutuse. Mehe pruun nahk näis teistest tumedam – võib-olla kogu selle taevalaotuses ja päikesevalguse käes veedetud aja tõttu –, silmad puhas eebenipuu. Põhjatud ja loetamatud. Mustad juuksed lebasid lahtiselt, ainult üks väike palmik kaardus üle kõrva. Ülejäänud juuksed langesid napilt üle lihaselise rinna ja kõikusid pisut, kui Nesryn oleks võinud vanduda, et ta kummardas talle pilkavalt.
Oli see üks rapitud, alandatud paarike, kelle Adarlan saatis. Endine vigastatud kapten ja lihtsureliku verd praegune kapten. Võib-olla olid kagaani esimesed sõnad au kohta varjatud viide sellele, et ta pidas seda solvanguks.
Nesryn tiris tähelepanu printsilt eemale, ehkki tundis, kuidas Sartaqi vahe pilk jäi püsima justkui tontlik puude.
„Oleme tulnud kingitustega Tema Majesteedilt, Adarlani kuningalt,” teatas Chaol parajasti ja käänas end toolil, et viibata nende taga seisvaid teenreid lähemale astuma.
Kuninganna Georgina ja tema õukond olid peaaegu et rüüstanud kuninglikke varakirste enne, kui nad sel kevadel mägimõisasse pagesid. Ja endine kuningas smugeldas suurema osa allesjäänust neil viimastel kuudel minema. Ent enne siia seilamist käis Dorian arvukates varakambrites lossi all. Nesryn kuulis kõrvus ikka veel tema kaikuvaid needusi. Rõvedamaid kui neid, mida oli iial kuulnud teda ütlemas, kui Dorian ei leidnud sealt eest suurt muud kui kuldmünte.
Nagu alati, oli Aelinil plaan.
Nesryn seisis uue kuninga kõrval, kui Aelin keeras lahti kambris olnud kahe kirstu kaaned. Sees sätendanud juveelid väärisid ehtima kuningannat – palgamõrvarite kuningannat.
Mul on praeguseks piisavalt vara, ütles Aelin vaid Dorianile, kui too alustas protestimist. Mine ja anna kagaanile natuke Adarlani parimat.
Möödunud nädalatel hakkas Nesryn mõtisklema, kas Aelinil polnud äkki heameel vabaneda sellest, mida ta oma vererahaga ostis. Tundus, et Adarlani vääriskivid ei pidanudki Terraseni reisima.
Ja nüüd, kui teenrid asetasid ette neli väiksemat kirstu – algsed kaks olid Aelini soovitusel jaotatud neljaks, et mõjuks rohkemana. Ja kui nad kaaned lahti keerasid, trügis endiselt vaikiv õukond vaatama.
Neid läbistas ümin, nähes läikivaid juveele ja kulda ja hõbedat.
„Kink,” kuulutas Chaol, kui kagaan ise kummardus samuti ettepoole aardeid uurima. „Adarlani kuningalt Dorian Havilliardilt ja Terraseni kuningannalt Aelin Galathyniuselt.”
Teise nime peale nähvasid printsess Hasari silmad Chaolile.
Prints Sartaq vaid kiikas isa poole. Vanim poeg Arghun kortsutas vääriskivide peale kulmu.
Arghun – see poliitik nende seas, keda armastasid siinse mandri kauplejad ja võimu üle otsustajad. Pikk ja sale mees, õpetlane, kes ei kaubelnud müntide ning luksuse, vaid teadmistega.
Nuhkide prints, nagu nad Arghuni kutsusid. Tema kaks venda said parimateks sõdalateks, Arghun ihus aga samal ajal mõistust ja vaatas nüüd isa kolmekümne kuue vesiiri järele. Nii et kortsutada sedamoodi kulmu varanduse peale...
Teemantidega ja rubiinidega kaelakeed. Kullast ja smaragdidest käevõrud. Safiiridest ja ametüstidest kõrvarõngad – pigem lausa lühtrikesed. Oivaliselt valmistatud sõrmused, millest mõnda kroonisid pääsumunasuurused juveelid. Ehiskammid ja sõled ja prossid. Verega võidetud, verega ostetud.
Noorim kohale kogunenud kuninglikest lastest kummardus kõige lähemale. Peene kondiga nägus naine – Duva. Paks hõbesõrmus peaaegu riivatu suurusega safiiriga kaunistas saledat kätt, mis surus õrnalt märgatavalt paisunud kõhule.
Võib-olla kuus kuud, kuigi voogavad riided – ta eelistas purpurit ning roosivärve – ja õbluke kehaehitus võisid seda moonutada. Kindlasti tema esimene laps sobitatud abielust printsiga, kes pärines kaugelt idast. Üle mere asuvast riigist ehk Doranelle’i lõunanaabrist, mis märkas haldjakuninganna urinat ja soovis endale teisel pool ookeani oleva lõunaimpeeriumi kaitset tagada. Nesryn mõtiskles koos teistega, et vahest oli see esimene katse, millega kaganaat kavatses suurel määral oma niigi märkimisväärset ala laiendada.
Nesryn ei lubanud endal liiga kaua silmitseda elu, mis kasvas selle vääriskividega ehitud käe all.
Sest kui mõni Duva õdedest või vendadest oleks kroonitud kagaaniks, oli uue valitseja esimene ülesanne – pärast endale sobivate võsukeste hankimist – hävitada kõik ülejäänud nõudlused troonile. Alustades lihaste õdede või vendade võsukestega, kui need kavatsesid kinnitada oma õigust valitseda.
Ta imestas, kui kaua Duva suudab seda taluda. Kas ta oli hakanud armastama üsas kasvavat last või jagus temas piisavalt tarkust, et sellist tunnet mitte lubada. Kas lapse isa kavatses teha kõike, mida vajadusel teha selleks, et last ohutusse kohta toimetada.
Viimaks nõjatus kagaan taas troonile. Tema lapsed ajasid end uuesti sirgu, Duva käsi langes tagasi küljele.
„Need ehted on valmistanud parimad Adarlani käsitöölised,” selgitas Chaol.
Kagaan mängis tsitriinsõrmusega oma käel. „Kui need pärinevad Aelin Galathyniuse varakambrist, siis pole mul selles kahtlustki.”
Vaikusetakt Nesryni ja Chaoli vahel. Nad teadsid – eeldasid –, et kagaanil oli nuhke igal maal, igal merel. Et Aelini minevikust oleks võib-olla tsipa raske mööda pääseda.
„Sest te pole ju ainult Adarlani Käsi,” jätkas kagaan, „vaid ka Terraseni saadik, eks ole?”
„Nii see on,” lausus Chaol pelgalt.
Kagaan tõusis vaid kõige väiksemat kehakangust ilmutades ja lapsed astusid kohe kõrvale, et teha talle teed kuldselt poodiumilt maha astumiseks.
Kõige pikem neist – võimas ja vahest kontrollimatum kui Sartaq oma vaikse intensiivsusega – silmitses rahvast justkui sisemisi ohtusid hinnates. Kashin. Neljandana sündinu.
Kui Sartaq valitses rukke põhja- ja kesktaevas, siis Kashin juhtis maaväge. Peamiselt jalaväelasi ja aadlisoost ratsanikke. Arghuni käsutada olid vesiirid ja Hasari ees kummardasid armaadad – nii rääkis kuulujutt. Ent Kashini juures peitus siiski midagi vähem lihvitut, tema tumedad juuksed olid laia näo eest kuklasse põimitud. Nägus, jaa – ent elu sõdurite keskel oleks justkui teda puudutanud ja mitte tingimata halvas mõttes.
Kagaan laskus poodiumilt alla, koobaltrüü ääred põrandal sosistamas. Ja iga sammuga üle rohelise marmori taipas Nesryn, et see mees ei valitsenud tõesti kord ainult rukke taevas, vaid ka ratsa-aadlikke ja lisaks mõjutas armaadasid nendega liituma. Ja siis läksid Urus ning tema vanem vend kättpidi kokku lihase ema palvel, kui too hääbus surivoodil haigusesse, mida ei suutnud ravida isegi Torre. Poeg, kes liivalt minema kõndis, pidi saama kagaaniks.
Eelmisel kagaanil oli kalduvus vaatemängudeks. Ja selle lõpliku võitluse jaoks oma kahe valitud võsukese vahel seadis ta nad suurde amfiteatrisse otse linnasüdames. Uksed avati kõigile, kes suutsid küünte abiga sisse pressida, et endale istekohta leida. Rahvas istus võlvkaartel ja treppidel, tuhanded litsusid end tänavatele, mis voogasid valgetest kividest hoone poole. Rukid ja nende ratsanikud kõõlusid ülemist korrust kroonivatel sammastel ja rukiine tiirutas ka taevas.
Kaks võimalikku pärijat võitlesid kuus tundi.
Mitte ainult üksteise vastu, vaid ka nende jubedustega, mida nende ema proovilepanekuks lahti lasi: suured kaslased kargasid välja liivase põranda alla peidetud puuridest, tunnelite sissepääsude hämarustest tormasid nende poole raudogadega kaarikud, peal odaviskajad, et neid alla ajada.
Nesryni