verist lahingut ja ellujäämist jättis see hoop ta pikali maha.
Ja Urus pani mõõga kõrvale. Areenile laskus täielik vaikus. Vaikus, kui Urus sirutas verise käe langenud venna poole, et teda üles aidata.
Orda heitis peidetud pistoda Uruse südame poole.
See läks viie sentimeetriga mööda.
Ja Urus rebis pistoda röökides välja ja suskas kohe venna sisse tagasi.
Urus ei löönud mööda nii, nagu oli seda teinud vend.
Nesryn mõtiskles, kas kagaani rinda rikkus endiselt arm, kui mees sammus nüüd tema, Chaoli ja väljapandud ehete poole. Kas see ammu surnud kagaan nuttis privaatselt oma langenud poja üle, kelle tappis see, kes pidi mõne päeva pärast tema krooni üle võtma. Või polnud ta üldse lubanud endal kunagi oma lapsi armastada, teades, mis pidi neid ees ootama.
Urus, lõunamandri kagaan, peatus Nesryni ja Chaoli ees. Ta kõrgus Nesryni kohal tubli kümmekonna sentimeetri kõrgusel, õlad endiselt laiad ja selg veel sirge.
Ta kummardus vanuse tõttu vaid õige kerge pingutusega, et noppida ühest kirstust teemantide ja safiiridega kaelakeed. See sätendas elava jõena tema armidest täkitud, vääriskividega kaunistatud käes.
„Mu vanim, Arghun,” sõnas kagaan ning nõksatas lõuaga kitsanäolise printsi poole, kes kõiki jälgis, „teavitas mind hiljuti mõningasest informatsioonist kuninganna Aelin Ashryver Galathyniuse kohta.”
Nesryn ootas hoopi. Chaol vaid vastas Uruse pilgule.
Ent kagaani tumedad silmad – Sartaqi silmad, taipas ta – tantsisklesid, kui ta Chaolile ütles: „Üheksateistaastaselt kuningannaks saanu muudaks paljud ebalevaks. Dorian Havilliardi on vähemalt koolitatud sünnist peale oma krooni võtma, õukonda ja kuningriiki kontrollima. Ent Aelin Galathynius...”
Kagaan viskas kaelakee kirstu tagasi. Selle kõlksatus oli sama vali kui terase löök kivile.
„Eks mõned vist ütleks, et kümme aastat väljaõpetatud palgamõrvarina on ka kogemus.”
Taas värelesid mõminad läbi troonisaali. Hasari tuliselt kirkad silmad peaaegu kumasid. Sartaqi ilme ei muutunud üldse. Vahest oskus, mis oli õpitud vanimalt vennalt – tolle nuhid pidid olema tõesti osavad, kui nad Aelini minevikust miskit teada said. Kuigi Arghun ise näis ennasttäis muiet vaid raskustega näolt eemal hoidvat.
„Meid võib ju lahutada Kitsas meri,” poetas kagaan Chaolile, kelle näojooned ei nihkunud sugugi, „ent isegi meie oleme kuulnud Celaena Sardothienist. Toote mulle ehteid, kahtlemata tema enda kollektsioonist. Kuid need on ehted mulle, samas kui mu tütar Duva,” – pilk kena, raseda tütre poole, kes seisis kohe Hasari kõrval – „pole saanud veel mingitki pulmakinki ei teie uuelt kuningalt ega naasnud kuningannalt. Ometi saatsid kõik teised valitsejad oma kingid juba peaaegu pool aastat tagasi.”
Nesryn varjas võpatust. Tähelepanematus, mida võis selgitada nii paljude tõdedega, kuid mitte sellistega, mida nad oleks söandanud välja öelda. Seal küll mitte. Chaol ei pakkunud neist samuti ühtki ja püsis vagusi.
„Aga,” jätkas kagaan, „hoolimata nendest ehetest, mille olete nüüd mulle justkui viljakottidena jalge heitnud, kuulaksin pigem siiski tõtt. Eriti pärast seda, kui Aelin Galathynius purustas teie enda klaaslossi, mõrvas teie eelmise kuninga ja võttis üle teie pealinna.”
„Kui prints Arghunil on taolist informatsiooni,” sõnas Chaol viimaks vääramatu jahedusega, „ei pea te seda ehk kuulma minu käest.”
Nesryn surus alla tahtmise trotslikkuse ja hääletooni peale kössi tõmbuda…
„Ehk mitte,” lausus kagaan samal ajal, kui Arghuni silmad õige pisut ahenesid. „Aga ma mõtlen, et teie tahaksite minult küll mõningast tõtt.”
Chaol ei küsinud seda. Ei ilmutanud kaugeltki muud huvi peale selle, et ütles: „Ah nii?”
Kashin kangestus. Niisiis oma isa raevukaim kaitsja. Arghun vahetas vaid ühe vesiiriga pilke ja muigas Chaoli poole nagu ründevalmis rästik.
„Kohe ütlen, miks te minu arust siia tulite, isand Westfall, Kuninga Käsi.”
Ainult kõrgel troonisaali kupli kohal tiirutavad kajakad julgesid häält teha.
Kagaan sulges üksteise järel kirstude kaaned.
„Arvan, et tulite mind veenma teie sõjaga liituma. Adarlan on lõhestatud, Terrasen on laostunud ja sellel on kahtlemata teatud raskusi, et keelitada oma allesjäänud isandaid võitlema läbiproovimata kuninganna eest, kes veetis kümme aastat Riftholdis mõnuledes ja vererahaga neid ehteid ostes. Teie liitlaste loetelu on lühike ja habras. Hertsog Perringtoni väed on kõike muud kui seda. Ülejäänud kuningriigid teie mandril on purustatud ja Perringtoni armeede tõttu teie põhjamaistelt aladelt eraldatud. Niisiis tormasite siia nii kiiresti, kui kaheksa ilmakaare tuuled teid suutsid kanda. Et anuda mind saatma oma armeesid teie rannikule. Et veenda mind valama meie verd ettekaotatud võitluse eest.”
„Mõned peaks seda õilsaks võitluseks,” vaidles Chaol vastu.
„Ma pole veel lõpetanud,” nähvas kagaan kätt tõstes.
Chaol läks turri, ent ei seganud enam vahele. Nesryni süda peksles.
„Mõned väidaks,” lausus kagaan selle tõstetud käega vesiiride Arghuni ja Hasari poole viibates, „et me peaks sellest eemal püsima. Või veel parem – liituma väega, kes võidab kindlasti, kellega kauplemine on meie jaoks nende kümne aasta jooksul tulus olnud.”
Käeviibe mõnede teiste meeste ja naiste poole kuldsetes vesiiriürpides. Sartaqi ja Kashini ja Duva poole. „Teised ütleks, et riskides liituda hertsog Perringtoniga võiksime vaid ühel päeval seista vastamisi tema armeedega meie sadamates. Et purustatud Eyllwe ja Fenharrow’ kuningriigid võiks uue võimu all muutuda taas jõukaks ja täita meie varakirste tubli kaubandusega. Mul pole kahtlustki, et lubate mulle, et see oleks nii. Te pakute mulle eksklusiivseid kaubandusleppeid, tõenäoliselt teie enda kahjuks. Aga te olete meeleheitel ja teil pole midagi, mida mul juba pole. Mida ma ei saaks ise võtta, kui ma seda soovin.”
Chaol hoidis tänuväärsel kombel suu kinni, ehkki tema pruunid silmad särisesid vaikse ähvarduse peale.
Kagaan piilus neljandasse, viimasesse kirstu. Vääriskividega ehiskammid ja harjad, peened parfüümipudelid, mille valmistasid Adarlani parimad klaasipuhujad. Need, kes ehitasid lossi, mille Aelin purustas. „Niisiis tulite keelitama mind teie võitlusega liituma. Ja ma kaalun seda sel ajal, kui te siin viibite. Kuna tulite kahtlemata ka ühel teisel põhjusel.”
Armistunud, ehetega kaetud käsi viipas tooli poole. Chaoli päevitunud põski värvis õhetus, kuid ta ei võpatanud, ei tõmbunud kössi. Nesryn sundis end tema eeskuju järgima.
„Arghun teatas mulle, et teie vigastused on värsked. Need tekkisid siis, kui klaasloss lõhkes. Näib, et Terraseni kuninganna polnud liitlaste kaitsmisel kuigi hoolikas.”
Chaoli lõuas väreles lihas, kui kõik, printsist teenrini, tema jalgu vahtisid.
„Kuna teie suhted Doranelle’iga on nüüd taas tänu Aelin Galathyniusele pingelised, eeldan ma, et ainsaks teile veel lahti olev tee paranemise juurde on siin. Torre Cesmes.”
Kagaan kehitas õlgu, ainus kord, kui ta paljastas aukartmatu noore sõdalase, kes ta kunagi oli olnud. „Mu armastatud abikaasa oleks sügavalt nördinud, kui ma keelaks ühele vigastatud mehele paranemisvõimalust” – keisrinnat polnud selles saalis kusagil näha, taipas Nesryn ehmatusega – „nii et muidugi annan ma teile loa siseneda Torresse. Kas ka selle ravitsejad nõustuvad teie kallal töötama, on juba nende teha. Isegi mina ei valitse Torre tahet.”
Torre – Torn. See domineeris Antica lõunapoolse ääre kohal, kõrgeima künka otsas, kus see vaatas rohelise mere poole langeval nõlval laiuvat linna. Valitsemispaik kuulsatele ravitsejatele ja pühendus Silbale, neid õnnistavale ravitseja-jumalannale.