veel mitte, ema. Kui aus olla, siis ma pole veel otsimagi hakanud. Ma ei tea täpselt, mida ma teha tahaksin.”
„Sul on õigus,” noogutas ema. „Võta rahulikult ja mõtle järele, mis sulle meeldib, sest muidu leiad endale ruttu töökoha, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi, nii nagu viimane kord.” Holly jaoks oli see üllatus. Tegelikult suutsid kõik teda viimastel päevadel üllatada. Võib-olla polnudki probleem kogu ülejäänud maailmas, vaid temas eneses.
Viimati oli Holly töötanud advokaadibüroos ühe halastamatu väikese tõpra sekretärina. Ta sunniti töölt lahkuma, kui see hälvar ei suutnud mõista, et Holly vajas töölt vaba aega, et oma sureva abikaasaga koos olla. Nüüd pidi ta endale uue leidma. Töökoha, tähendab. Aga praegu ei suutnud ta hommikuti tööle minekut veel ette kujutada.
Holly istus emaga mõnusalt lobisedes mitu tundi, kuni leidis eneses lõpuks julgust ümbriku järele pärida.
„Ai, muidugi, kullake, mul läks täitsa meelest. Ma loodan, et see pole midagi olulist. See on siin juba tükk aega olnud.”
„Küll ma varsti teada saan.”
Nad jätsid hüvasti ja Holly tegi võimalikult kiiresti minekut.
Istunud murule, kust avanes vaade kuldsele liivale, silitas ta ümbrikku oma pihkude vahel. Ema polnud seda kuigi osavalt kirjeldanud, sest tegemist polnud ümbriku, vaid paksu pruuni pakiga. Aadress oli trükitud lihtsale kleepsule, nii et saatjat oli võimatu tuvastada. Kuid mis kõige olulisem: aadressi kohale oli suurelt ja paksus kirjas kirjutatud „NIMEKIRI”.
Tema sisemuses vallandus tunnete virvarr. Kui see pole Gerrylt, peab Holly viimaks ometi leppima tõsiasjaga, et mees on tema elust lõplikult läinud, ning tuleb hakata mõtlema, kuidas temata elada. Aga kui see on Gerrylt, siis olgugi et tulevik jääks sarnaseks, saaks ta vähemalt mõnest värskest mälestusest kinni haarata. Mälestusest, millest peaks jaguma kogu eluajaks.
Holly rebis paki värisevate sõrmedega lahti. Ta pööras selle teistpidi ja raputas sisu välja. Pakist kukkus välja kümme pisikest ümbrikku, mida võiks leida lillebuketi küljest, igale erinev kuu peale kirjutatud. Holly süda hüppas, kui ta ümbrikute kuhja all paberilehel tuttavat käekirja märkas.
See oli Gerrylt.
VIIES PEATÜKK
Holly hoidis hinge kinni ja luges Gerry sõnu, silmis pisarad ja süda rinnus pekslemas, olles kogu aeg teadlik, et inimene, kes oli leidnud aega talle kirjutada, ei saa seda enam kunagi teha. Ta tõmbas sõrmedega üle Gerry käekirja, teades, et mees oli olnud viimane inimene, kes seda lehekülge puudutas.
Kallis Holly!
Ma ei tea, kus sa oled või millal seda täpsemalt loed. Loodan vaid, et sinuga on kõik hästi ja oled hea tervise juures. Sosistasid mulle hiljuti, et ei suuda üksi edasi elada. Suudad küll, Holly.
Sa oled tugev, vapper ja elad selle üle. Jagasime ilusaid ühiseid aegu ja sa tegid mu elu ... Sina tegidki minu elu. Ma ei kahetse midagi.
Aga ma olen sinu elus vaid peatükk – neid saab olema palju. Pea meeles meie ilusaid mälestusi, aga ära karda uusi luua.
Aitäh, et tegid mulle seda au ja olid minu abikaasa. Olen kõige eest igavesti tänulik. Tea, et olen alati sinuga, mil iganes mind vajad.
Armastan sind igavesti.
Sinu abikaasa ja parim sõber
Gerry
P.S. Lubasin nimekirja, nii et siin see on. Pead avama neid ümbrikke täpselt nii, nagu siltidel kirjas, ja tegema, nagu sees kästud. Ja pea meeles, et ma hoian sul silma peal, nii et saan teada ...
Holly murdus kurbusest ja tundis samas ka kergendust. Kergendust, et Gerry jääb veel mõneks ajaks temaga. Holly lappas väikeseid valgeid ümbrikke ja luges kuude nimetusi. Oli aprill. Ta oli märtsi maha maganud ja tõstis ümbriku nüüd ettevaatlikult välja. Ta avas selle aeglaselt, soovides väärtustada igat hetke. Ümbrikus oli pisike kaardike, mida kaunistas Gerry käekiri. Seal oli kirjas:
Väldi edaspidi sinikaid ja osta öökapile lamp!
P.S. Ma armastan sind ...
Pisaraist sai naer, kui Holly taipas, et tema Gerry on tagasi.
Holly luges kirja üha uuesti ja uuesti, püüdes meest taas ellu äratada. Lõpuks, kui läbi pisarate enam ühtki sõna näha polnud, heitis ta pilgu merele. Meri oli tema jaoks alati rahustav olnud ja isegi lapsena oli ta üle tee randa jooksnud, kui oli endast väljas ja vajas mõtlemisaega. Vanemad teadsid, kui Holly kadunud oli, et leiavad ta mere äärest.
Holly sulges silmad ja hingas lainete tasaste ohete rütmis. Meri oleks justkui sügavalt hinganud, tõmmanud vett sisse ja surunud seda välja liivale. Holly hingas samas taktis ja tundis, kuidas pulss aeglustub sedamööda, mida rahulikumaks ta muutub. Ta mõtles sellele, kuidas oli Gerry viimastel elupäevadel mehe kõrval lebanud ja tema hingamist kuulanud. Ta oli kartnud meest üksi jätta, isegi nii palju, et minna ust avama, süüa tegema või tualetti, sest võib-olla saabub just siis see hetk, mil mees otsustab temast lahkuda. Kui Holly voodi juurde naasis, istus ta hirmuäratavas vaikuses ja kuulas Gerry hingetõmbeid, jälgides, kas tema rind ikka liigub.
Kuid Gerry pidas alati vapralt vastu. Ta hämmastas arste oma tugevuse ja elutahtega: Gerry ei kavatsenud võitluseta lahkuda. Ta oli kuni lõpuni humoorikas. Ta oli olnud väga nõrk ja tasase häälega, aga Holly oli õppinud tema uut keelt mõistma, nii nagu ema saab aru lalinast, kui laps alles rääkima õpib. Mõnikord itsitasid nad hiliste öötundideni, teistel öödel aga hoidsid teineteist kaisus ja nutsid. Holly püsis mehe nimel tugev. Tema uueks ametiks oli Gerry jaoks olemas olla, mil iganes mees teda ka vajas. Kui nüüd tagasi vaadata, siis Holly teadis, et tegelikult vajas ta ise Gerryt palju rohkem kui mees teda. Tal oli vaja, et keegi teda vajaks, et ta ei tunneks end tühise kõrvalseisjana, täiesti abituna.
Teise veebruari hommikul kell neli hoidis Holly Gerryl tugevasti käest kinni ja naeratas talle julgustavalt, kui mees oma viimase hingetõmbe tegi ja silmad sulges. Holly ei tahtnud, et Gerry kardaks, ja ta ei tahtnud, et mehele jääks mulje, nagu tema kardaks, sest tol hetkel ta ei kartnudki. Ta tundis kergendust – kergendust, et Gerryl pole enam valus, kergendust, et ta sai olla mehega koos ja näha teda rahulikult lahkumas. Holly tundis kergendust, et ta oli Gerryt tundnud ja armastanud ning et Gerry oli teda armastatud, ja kergendust, et viimane, mida mees nägi, oli Holly naeratav nägu, mis julgustas ja kinnitas, et ta võib lahkuda.
Järgnenud päevad olid tagantjärele hägusad. Holly oli tegelenud matuste korraldamisega ning kohtunud Gerry sugulaste ja vanade kooliaegsete sõpradega, keda polnud aastaid näinud. Ta oli suutnud tugevaks ja rahulikuks jääda, olnud lihtsalt tänulik selle eest, et pärast kõiki neid kuid ei pidanud Gerry enam kannatama. Hollyl ei olnud siis veel pähegi tulnud tunda viha või kibestumist, mida ta tundis nüüd temalt ära võetud elu pärast. See tunne oli saabunud alles mehe surmatunnistusele järele minnes.
Saabumine toimus suurejooneliselt.
Kui Holly istus kohaliku polikliiniku rahvarohkes ootesaalis ja ootas oma korda, imestas ta, miks küll Gerry kord nii ruttu kätte oli jõudnud. Ta istus ühe noorpaari ja vanapaari vahel – pilt sellest, kus nad Gerryga kunagi olid, ja pilguheit tulevikku, mis oleks võinud olla. See kõik tundus nii ebaaus. Laste kisa võimendus ning Holly tundis end mineviku ja kaotatud tuleviku vahel lõksus, lämbumas olevat. Ta poleks pidanud seal olema.
Mitte ükski tema sõber ei pidanud seal olema.
Mitte ükski pereliige ei pidanud seal olema.
Tegelikult ei pidanud suurem osa maailma elanikkonnast olema seal, kus tema parasjagu oli. See ei tundunud aus.
Sest see polnudki aus.
Esitanud ametliku tõendusmaterjali abikaasa surma kohta ka panka ja kindlustusfirmadele, justkui näoilmest poleks piisanud, naasis Holly koju oma pessa ja lukustas end välja kogu ülejäänud maailmast, kuhu jäid sajad mälestused kord olnud elust. Elust,