P.S. Ma armastan sind. Cecelia Ahern

      „Ee-ei ... John olen, aga ma kohe kutsun ta.” Murelik John ruttas Sharonit kutsuma.

      „Mis, mis, mis?” hingeldas lõõtsutav Sharon. „Mis lahti? Kas sinuga on kõik korras?”

      „Jaa, minuga on kõik hästi!” Holly hakkas pööraselt itsitama, teadmata, kas naerda või nutta, ning unustades ühtäkki igasugusegi võime lauseid moodustada.

      John jälgis, kuidas Sharon istus köögilaua taha ja näis olevat väga segaduses, pingutades, et Holly vadistamisest sotti saada. Ta rääkis midagi proua Kennedyst, kes oli andnud Hollyle pruuni ümbriku, kus oli öökapilamp. See kõik kõlas väga murettekitavalt.

      „STOPP!” hüüatas Sharon nii Hollyle kui Johnile üllatuseks. „Ma ei saa sõnagi aru, nii et palun,” rääkis Sharon väga aeglaselt, „võta aeglasemalt, hinga sisse ja alusta otsast peale, kasutades eelistatavalt meie emakeelseid sõnu.”

      Korraga kostis teiselt poolt vaikseid nuukseid.

      „Oi Sharon,” võis Hollyt vaikselt, nukralt ütlemas kuulda, „ta tegi mulle nimekirja. Gerry tegi mulle nimekirja.”

      Sharon tardus oma toolil, seedides kuuldut. John nägi, kuidas naise silmad pärani läksid, ning tõmbas ruttu tooli ja istus tema kõrvale, küünitades torule lähemale, et kuulda, mis toimub.

      „Olgu, Holly, tule siia nii kiiresti ja turvaliselt, kui saad.” Sharon vakatas uuesti ja lükkas Johni pea eemale, nagu mees oleks mõni kärbes, et saaks keskenduda sellele, mida just kuulis. „See on ju ... hea uudis?”

      John tõusis solvunult püsti ja hakkas köögis ringi tammuma, üritades mõistatada, mis uudis see küll olla võis.

      „Oi, on küll, Sharon,” nuuksatas Holly, „on tõesti.”

      „Olgu, tule siia ja siis räägime sellest.”

      „Olgu.”

      Sharon lõpetas kõne ja istus vaikuses.

      „Mida? Mis on?” nõudis John.

      „Anna andeks, kullake. Holly tuleb läbi. Ta ... ee ... ütles, et ...”

      „MIDA, jumal hoia?!”

      „Ta ütles, et Gerry tegi talle nimekirja.”

      John uuris naise näoilmet, üritades otsustada, kas ta mõtles seda tõsiselt. Talle vaatasid vastu Sharoni murelikud sinised silmad ja John mõistis, et naisel on tõsi taga. Ta istus Sharoni juurde laua taha ja nad vaikisid, pilk seinal, mõlemad omadesse mõtetesse vajunud.

      KUUES PEATÜKK

      „Vau,” ei osanud Sharon ja John muud kosta, kui nad kolmekesi köögilaua taga istusid, pilgud tõendusmaterjalil, mille Holly oli pakist välja puistanud. Nad olid viimastel minutitel minimaalselt vestelnud, sest igaüks üritas oma tunnetest aru saada. Vestlus oli kujunenud umbes nii.

      „Aga kuidas tal õnnestus ...”

      „Aga kuidas me ei märganud ... et ...? Issand.”

      „Millal ta sinu arvates ...? Noh, ju ta ikka oli vahepeal omaette ...”

      Holly ja Sharon lihtsalt istusid ja vahtisid tõtt, samal ajal kui John kogeles ja kokutas, püüdes aru saada, millal, kus ja kuidas tema surmahaigel sõbral oli õnnestunud see idee üksinda ellu viia, nii et keegi sellest teada ei saanud.

      „Vau,” kordas ta viimaks, kui jõudis järeldusele, et just nii oligi Gerry alati teinud. Ta viis selle idee üksinda ellu.

      „Ma tean,” nõustus Holly. „Nii et teil kahel polnud aimugi?”

      „Ma ei tea, kuidas sinuga on, Holly, aga minu jaoks on üsnagi ilmne, et John oli selle kõige taga,” lausus Sharon sarkastiliselt.

      „Haa-haa,” vastas John tujutult. „Igatahes, ta pidas sõna, kas pole?” vaatas mees mõlemat tüdrukut, naeratus näol.

      „Pidas tõesti,” lausus Holly vaikselt.

      „Kas sinuga on kõik korras, Holly? Tähendab, kuidas sa end tunned? See on vist ... imelik,” küsis Sharon taas, olles ilmselgelt mures.

      „Ma tunnen end hästi.” Holly oli mõtlik. „Tegelikult on see vist parim, mis oleks võinud praegu juhtuda! Naljakas, kui hämmeldunud me kõik oleme, arvestades, kui palju kordi me tegelikult omavahel sellest nimekirjast rääkisime. Tähendab, ma oleks võinud ju seda oodata.”

      „Jah, aga me ei osanud oodata, et keegi seda kunagi päriselt teeb!” ütles John.

      „Miks mitte?” küsis Holly. „See oli ju algusest peale asja mõte. Et saaksime lähedasi pärast oma surma aidata.”

      „Minu arvates oli Gerry ainus, kes seda päriselt tõsiselt võttis.”

      „Sharon, Gerry on meist ainus, keda enam pole. Kes teab, kui tõsiselt keegi teine oleks seda võtnud.”

      Järgnes vaikus.

      „Olgu, uurime siis lähemalt,” elavnes John, kes tundis end ühtäkki paremini. „Kui palju ümbrikke on?”

      „Ee ... kümme,” loetles Sharon, innustudes uuest ülesandest.

      „Olgu, mis kuud seal on?” küsis John. Holly lappas kuhja läbi.

      „Märts, mis on see lambi oma, mille ma juba avasin, aprill, mai, juuni, juuli, august, september, oktoober, november ja detsember.”

      „Nii et kogu aasta ülejäänud kuude jaoks on sõnum,” lausus Sharon valjusti, olles mõttesse vajunud. Nad istusid vaikuses, mõeldes ühele ja samale: Gerry oli teadnud, et sureb veebruaris.

      Holly tõstis pilgu sõpradele. Olgugi et see, mis Gerryl varuks, oli kindlasti huvitav, suutis ta juba praegu tekitada Hollys vaat et normaalse tunde, kui nad üritasid Johni ja Sharoniga naeru saatel ümbrike sisu ära arvata. Gerry oleks nagu ikka veel nendega.

      „Oot!” hüüatas John väga tõsiselt.

      „Mida?”

      Tema sinised silmad särasid. „Praegu on aprill ja sa pole selle kuu ümbrikku veel avanud.”

      „Oi, muidugi! Kas avan kohe?”

      „Lase käia,” julgustas Sharon. Holly võttis ümbriku kätte ja tegi selle aeglaselt lahti. Nüüd jäi avada ainult kaheksa ja ta tahtis iga sekundit nautida, enne kui sellest kõigest saab järjekordne mälestus. Ta tõmbas välja pisikese kaardi.

      Diskodiiva peab alati hea välja nägema. Mine osta endale uusi riideid, sest vajad neid järgmisel kuul!

      P.S. Ma armastan sind ...

      „Ooo,” hüüatasid John ja Sharon elevusest, „ta jääb nii salapäraseks!”