nahksandaalid jalas, heegeldatud sall õlgade ümber seotud, valged juuksed kui varesepesa. Ta vahtis mulle üksisilmi otsa.
Hetk hiljem ruttas ta minu poole ja miskipärast tekkis mul kõhus imelik tunne. Just nagu oleks keha enne mind teadnud, et asjad muutuvad kohe. Selle võõra inimese kohalolek isa matusel oli mu elu rööbastelt maha löömas sama palju kui ta surm.
See naine naeratas mu ees peatudes kõhklevalt. Ta lõhnas vanilli ja tsitruse järele. „Tere, January.” Ta hääl oli hingeldav ja ta sõrmed näppisid murelikult salliotsa. „Ma olen sinust nii palju kuulnud.”
Ta selja taga avanes tualettruumi uks ja ema astus välja. Ta tardus poolelt sammult paigale, näol täiesti võõras ilme. Äratundmine? Õudus?
Ta ei tahtnud, et me omavahel räägiksime. Mida see tähendas?
„Ma olen sinu isa vana sõber,” ütles naine. „Ta tähendab… tähendas mulle väga palju. Ma olen teda peaaegu sõna otseses mõttes kogu elu tundnud. Mõnda aega olime nagu sukk ja saabas ja – sinust vatramist ei lõpetanud ta iial.” Ta püüdis muretult naerda, kuid katse läks valgusaasta kauguselt mööda.
„Palun vabandust,” ütles ta karedalt. „Ma lubasin, et ei hakka nutma, aga…”
Mul oli tunne, nagu oleks mind hoone katuselt alla lükatud, kukkumine näis kestvat lõputult.
Vana sõber. Ta ütles nõnda. Mitte kallim ega armuke. Kuid ma teadsin selle järgi, kuidas ta nuttis – see oli ema matusel valatud pisarate kõverpeegliversioon. Ma tundsin ta näol ära sama ilme, mida ma ise nägin hommikul enda näol silmade alla varjajat tupsutades. Isa surm oli ta parandamatult murdnud.
Ta õngitses midagi taskust välja. Ümbriku, millele oli suurelt minu nimi kirjutatud, ja selle peal lebas võti. Võtme küljes rippus sedel, millele oli aadress kritseldatud nendesamade eksimatult äratuntavate varesejalgadega. Isa omadega.
„Ta tahtis selle sulle anda,” ütles naine. „See on sinu oma.”
Ta pistis selle mulle pihku, sellest veel hetke kinni hoides. „See on ilus maja, otse Michigani järve ääres,” pahvatas ta. „Sulle hakkab seal väga meeldima. Ta kinnitas kogu aeg, et hakkab. Ja kiri on sulle sünnipäevaks. Sa võid selle siis lahti teha või… millal iganes tahad.”
Minu sünnipäev. Mu sünnipäevani oli seitse kuud aega. Mu isa ei tulegi mu sünnipäevale. Mu isa oli läinud.
Naise selja taga vabanes ema tardumusest ja suundus meie poole, mõrvamõtted näol. „Sonya,” sisistas ta.
Ja siis ma taipasingi kõike ülejäänut.
Seda, et kuni mina elasin pimedusega lööduna, ei olnud ema seda mitte.
Sulgesin Wordi dokumendi, nagu võiks vajutamine tillukesele ristikesele nurgas sulgeda ka mälestused. Midagi mõtete kõrvalejuhtimiseks otsides kerisin postkasti, kuni jõudsin oma agendi Anya värskeima meilini.
See oli saabunud kaks päeva tagasi, enne, kui ma New Yorgist lahkusin, ja ma olin leidnud üha tobedamaid ettekäändeid selle avamise edasilükkamiseks. Pakkimine. Asjade lattu kolimine. Auto juhtimine. Pissimise ajal võimalikult suure hulga vee joomine. „Kirjutamine” väga suurtes jutumärkides. Olen purjus. Olen näljane. Hingan.
Anyal oli karmi naise, buldogi reputatsioon, kui kirjastaja poolt vaadata, kuid kirjaniku poolelt vaadatuna sarnanes ta pigem „Matilda” armsa õpetajanna preili Mesiga, keda oli ristatud seksika nõiaga. Sa tahtsid alati meeleheitlikult talle meeldida, nii sellepärast, et sulle tundus, et mitte keegi pole varem sind nii siiralt armastanud ja imetlenud, kui ka kahtlustuse tõttu, et ta võib sulle karja püütoneid kallale saata, kui tuju peaks tulema.
Kummutasin oma selleõhtuse kolmanda toonikuga džinni kurku, avasin meili ja lugesin:
Tereee, sa ilus ja imeline millimallikas, inglinäoline kunstnik, minu kuldmune munev hani.
Ma tean, et sul on olnud VÄGA hullumeelne elu, aga Sandy kirjutab jälle – tahab väga teada, kuidas su käsikiri edeneb ja kas saab loota, et see on suve lõpuks valmis. Nagu ikka, olen suurima rõõmuga nõus haarama telefoni (või avama vestlusakna või hüppama Pegasuse turjale, kui vaja), et aidata sul teha ajurünnakut / täpsustada loo üksikasju / MIDA IGANES on vaja, et tuua rohkem su kauneid sõnu ja võrratut peapööritust maailma ette! Viis raamatut viie aastaga on igaühe jaoks katsumus (isegi neile, kel on sinu eriline anne), aga ma usun, et me oleme sünnitusvaludega nüüd nii kaugele jõudnud, et sul on aeg laialt naeratada ja titt ennast kokku võttes välja pressida.
Musi-kalli
Anya
Laialt naeratada ja titt välja pressida. Ma kahtlustasin, et selle suve lõpuks on mul kergem täiesti sünnivalmis inimlaps emakast välja saada, kui uus raamat valmis kirjutada ja maha müüa.
Otsustasin, et kui ma nüüd magama lähen, saan varakult voodist üles ja suudan endast paar tuhat sõna välja väänata. Lõin allkorruse magamistoa ees kõhklema. Polnud mingit võimalust kindlalt teada, millist voodit isa ja See Naine olid jaganud.
Ma viibisin vanainimeste armupesas. See võinuks isegi lõbus olla, kui ma poleks kaotanud võimet leida midagi naljakat viimase aasta jooksul valmis vorbitud romantilistes komöödiates, mis lõppesid sellega, et bussijuht jäi magama ja kogu filmigrupp sõitis kaljult alla.
See on SUPERhuvitav, kujutlesin alati Anyat ütlemas, kui ma talle päriselt mõne mustandi oleksin saatnud. Ma pean silmas, et võiksin lugeda ka sinu POENIMEKIRJA korraga nuttes ja naerdes. Aga see pole Sandy Lowe’i raamat. Praegu on vaja rohkem õhkamist ja vähem hukatust, mu eluõnn.
Siin uinumine nõudis abivahendeid. Valasin endale uue toonikuga džinni ja panin arvuti kinni. Maja oli muutunud kuumaks ja umbseks, nii et koorisin end aluspesu väele ja tegin seejärel allkorrusel akende avamise tiiru, enne kui klaasi põhjani kummutasin ja diivanile potsatasin.
See oli mugavam, kui pealt paistis. Olgu neetud See Naine oma ilusa eklektilise maitsega. Kuid otsustasin, et kuna diivan oli haige seljaga mehe jaoks peale ja maha ronimiseks liiga madal, siis S-E-K-S-I-K-S seda kohta ilmselt ei kasutatud.
Ehkki isa selg ei olnud kogu aeg haige olnud. Kui ma laps olin, viis ta mu enamikul kodusviibitud nädalavahetustel purjepaadiga sõitma ja selle põhjal, mida ma näinud olen, koosneb paadisõit 90 protsendi ulatuses kummardamisest, et sõlmi siduda ja lahti harutada, ja 10 protsendi ulatuses päikesesse vahtimisest, käed laiali aetud, et tuul saaks su lehvivast jakist läbi puhuda ja…
Mu rinnus hakkasid pitsitama valu ja kättemaksuhimu.
Neil varahommikutel meie majast poole tunni tee kaugusel asuval tehisjärvel olime alati vaid meie kahekesi, tavaliselt järgmisel hommikul pärast seda, kui ta oli reisilt tagasi jõudnud. Mõnikord ma isegi ei teadnud, et ta oli juba kodus. Lihtsalt ärkasin oma ikka veel pimedas toas selle peale, et isa kõditas mu nina, lauldes poolsosinal Dean Martini laulu, mille järgi ta mulle nime pani: „Jaanuarikuus on juuni, sest ma armastan…”3 Ärkasin ühe ropsuga üles, süda vaimustust täis teadmisest, et see tähendab paadis veedetud päeva, kahekesi olemist.
Nüüd mõtlen ma, kas need kullakaalulised jahedad hommikud olid sõna otseses mõttes patukahetsusretked, isa jaoks uuesti emaga koos elamisega kohandumise aeg pärast nädalavahetust Selle Naisega.
Ma peaksin jutustamise oma käsikirja jaoks hoidma. Nügisin selle kõik peast välja ning katsin näo diivanipadjaga, nii et uni neelas mu alla nagu piibliloo vaal.
Kui ma ärkvele võpatasin, oli tuba pime ja majas lõugas vali muusika.
Ajasin end püsti ning komberdasin segaselt ja džinniuimaselt kööki noahoidiku poole. Ma polnud kuulnud sarimõrvarist, kes alustaks iga mõrva sellega, et äratab ohvri R.E.M.-i looga „Everybody Hurts”, kuid ma ei saanud seda võimalust siiski välistada.
Kui ma köögi poole loivasin, jäi muusika vaiksemaks ja ma taipasin, et see kostab teiselt