Rannaraamat. Emily Henry

naaber ei öelnud midagi, kuid ei pannud ka plehku. Ta lihtsalt seisis ebalevalt paigal ja vahtis mind läbi kottpimeduse. Me vahtisime niiviisi teineteist tubli viis sekundit, oodates, kumb juhtub esimesena – kas mina hakkan nutma või jookseb tema minema.

      Ja siis kukkus muusika uuesti röökima, seekord Carly Rae Jepseni iidvana lugu, mis mulle mingis muus olukorras oleks isegi meeldinud, ja Turtsakas võpatas.

      Ta kiikas üle õla läbi liugukse tuppa ja siis uuesti minu poole. Ta köhatas. „Ma löön nad välja,” sõnas ta külmalt ja astus majja, pöördus ja astus kööki, kus tema ilmumist tervitas ühehäälne röögatus: „EVERETT!”

      Nad tundusid olevat valmis ta kätelseisu tõstma, kuid ma nägin, kuidas ta ettepoole küünitas, et blondi tüdruku peale karjuda, ja hetk hiljem jäi muusika täiesti vait.

      Nojah. Kui mul järgmisel korral on vaja muljet avaldada, kõlbaks selleks vist paremini taldrikutäis LSD-ga küpsiseid.