möönis laekur tõsiselt. “See oleks just Maxi moodi – minna uuele halsile, otsustada, et abielu on tema jaoks õige ja tuua koju naine, kes varjutab kõik teised naised, keda ta iial on tundnud.”
“Leedi Lettice särab kindlasti suurima kaunitarina, keda Singapur iial on näinud,” lausus dr Johnson mõtlikult.
Tema rääkimise ajal imestas Dorinda endamisi, kas arst on mõistnud, kui lapselik on Letty tegelikult, ning tema järgmised sõnad tekitasid Dorindas arvamuse, et mees on Letty olemusest juba aru saanud.
“Seda on väga palju, mida õiget laadi naine saaks Maxi heaks teha,” ütles ta pikkamisi, “kuid ta peab olema tõesti õiget laadi.”
“Mis on üldise arvamuse kohaselt just see, kes on meil pardal!” lausus laekur entusiastlikult. “Kuulge, miss Hyde, me peame selle terviseks jooma ja siis täidan ma teie klaasi uuesti.”
“Ei, ei, ma ei tohi enam juua. Tänan teid väga, doktor, ja kui te mind vabandate, ma pean oma kajutisse tagasi minema.”
Dorinda vaatas arstile tähendusrikkalt otsa, just nagu teda mõistma sundides, et ta mõtleb lahkumist tõsiselt, ning mees hiivas end oma mugavast tugitoolist välja.
“Ma toon ravimi teie kajutisse, miss Hyde,” lubas ta.
“Tänan, doktor,” kostis Dorinda ja lisas laekuri poole pöördudes: “Tänan teid väga teie külalislahkuse eest.”
“Tulge mulle külla iga kord, kui end üksildasena tunnete,” ütles laekur. “Me korraldame peo, niipea kui meri on piisavalt rahulik.”
“See on teist väga lahke,” sõnas Dorinda, “kuid ma ei käi kunagi pidudel.”
Laekur ei üritanudki teda veenda ning Dorinda taipas, et mees mõistis tema põhjust niisugustest seltskondlikest sündmustest keelduda.
Ta läks tagasi oma kajutisse ja mõtles läbi kõik, mida oli kuulnud. Nüüd seisis ta silmitsi faktiga, et mitte üksnes Letty abielu ei kujune tõenäoliselt katastroofiks, vaid ka tema isa oli Maximus Kirbyl naha üle kõrvade tõmmanud, nagu ta seda ise oleks öelnud.
Kirbyl ei võinud olla õrna aimugi, et Letty on nii ajudeta ja ebaküps. Ta oli Lettyt Alderburne Parkis näinud üksnes vanemate seltsis. Ta oli kahtlemata mõtelnud nagu paljud mehed enne teda, et Letty sõnatus on tingitud ainult tema häbelikkusest.
Dorinda teadis, et isa oli Lettyt näidanud tema parimas valguses. Ka oli Letty olnud siiralt rõõmus väikeste papagoide üle ning see pidi jätma mulje armsusest ja järeleandlikkusest, mis olid kahtlemata omadused, mida Mr Kirby oma naise juures nõudis.
Mida Kirby tunneb, küsis Dorinda endalt, avastades, kui pahur ja raskesti käsitletav Letty võib olla; kui kirjeldamatult rumal ta on ja kui võimatu oli temaga arutada isegi igapäevaelu kõige põhilisemaid ja tavalisemaid teemasid?
Kas tema ilust piisab, küsis Dorinda endalt, kui Kirby vajab, et ta mängiks perenaist nendele paljudele väljapaistvatele inimestele, kes teda Singapuris külastavad?
Kas viis, kuidas Letty loius hajameelsuses aega veedab, mängides terve päeva kassipojaga või jälgides oma linde, oleks Kirbyle midagi muud kui vaid tüütus, kui ta tahab naisele oma plaanidest ja ambitsioonidest rääkida?
“Ma pean Letty mõistma panema, mis tal tuleb teha,” kinnitas Dorinda endale ahastavalt.
Ta imestas, kas kellelgi teisel on tulnud niisugust herakleslikku vägitegu korda saata, pealegi nii lühikese ajaga.
Dorinda läks Letty kajutisse ja leidis, et õde Teresa istus tema voodi kõrval ja luges Lettyle valjusti ette. Dorinda sisenemisel lakkas ta lugemast.
“Kas te tõite rohu, miss Hyde?” küsis ta.
“Doktor toob selle mõne hetke pärast ise,” vastas Dorinda.
“Sa segad meid, Dorinda,” protesteeris Letty. “Lugege edasi, õde Teresa. Ma tahan selle jutu lõppu kuulda.”
Letty hääles kostis pahur toon ning Dorinda teadis, et see tähendab pisaraid ja väikest jonnihoogu, kui Letty oma tahtmist ei saa.
Ta naeratas andekspaluvalt.
“Palun jätkake lugemist,” ütles ta õde Teresale. “Ma ootan salongis.”
Mõni minut hiljem kuulis ta koputust uksele ja arst sisenes.
“Kuidas meie patsiendil läheb?” küsis ta.
“Täielikult süvenenud raamatusse, mida õde Teresa talle loeb,” vastas Dorinda. “Kui te just ei arva, et see on tähtis, oleks parem teda mitte häirida. Ma ei ole kunagi näinud Lettyt kellegagi nii kiiresti sõbrunevat, nagu ta õde Teresaga on sõbrunenud.”
“Ma ütlesin teile, et õde Teresal on maagiline puudutus,” tähendas arst naeratades. “Ja varsti on meil leedi Lettice jälle jalul.”
“Ma olen teile väga tänulik,” ütles Dorinda.
“Te olete selle noore neiu ümber sebinud nagu murelik kana,” lausus dr Johnson. “Kas te olete teda kaua tundnud?”
“Oh jaa,” vastas Dorinda, “kogu tema elu.”
“See seletab teie kiindumust,” sõnas arst. “Noh, tal on vedanud, et teie tal olemas olete.”
“Ja vägagi vedanud, et tal on praegu õde Teresa!”
“See on ütlematagi selge,” naeratas dr Johnson. “Lausa õnn, et ta just sellel laeval viibis. Tegelikult võin teile nüüd vabalt tunnistada: kapten ja laekur olid suisa paanikas, et leedi Lettice võiks tõsiselt haigeks jääda ja neile Kõikvõimsa Maxi needuse kaela tuua!”
Dorinda puhkes naerma.
“Kas ta on tõepoolest nii tähtis isik?”
“On, ja veel palju rohkemgi.”
Arst kõhkles silmapilgu ja ütles siis mõneti vabandust paluval häälel:
“Loodan, et te polnud šokeeritud sellest, mida me just äsja rääkisime. Mõtlesin pärastpoole, et see polnud just vestlus, mis oleks pidanud daami ees toimuma.”
“Teil ei tarvitse millegi pärast muretseda, mida te minu ees ütlete,” kinnitas Dorinda.
“Ma arvan, tegelikult püüdsime teile edasi anda, et Maximus Kirby on väga erakordne inimene. Järelikult ootavad kõik, et ka tema valitud naine oleks erakordne.”
Dorinda vaikis hetke ja küsis siis aeglaselt:
“Kas te vihjate, doktor, et teie arvates leedi Lettice, niipalju kui te teda olete näinud, ei ole tema jaoks õige naine?”
Dr Johnson ei vastanud otsekohe. Siis kostis ta pikkamisi:
“Ma ei tee mingeid avaldusi ega paku mingit kriitikat, miss Hyde. Leedi Lettice on kaunimaid tütarlapsi, keda ma oma elus iganes olen näinud – võib-olla isegi kõige kaunim –, kuid ma pean endalt paratamatult küsima: mida veel on tal Max Kõikvõimsale pakkuda!”
Kolmas peatükk
“Leedi Ansoni tervitused, ja kuna Tema Leedilik Kõrgus ei ole piisavalt terve, et leedi Lettice Burne’i külastada, oleks ta väga tänulik, kui Tema Leedilik Kõrgus oleks nii lahke ja külastaks teda ta vastuvõtusalongis.”
Stjuuard kordas teadet peaaegu hingetult, sest ta kartis sellest ainsatki sõna unustada.
Dorinda, kes oli raamatu käest pannud, et teda kuulata, naeratas.
“Palun tänage leedi Ansonit tema lahke kutse eest ja öelge talle, et õnnetuseks pole leedi Lettice Burne praegusel hetkel ise piisavalt terve, et oma kajutist lahkuda või külalisi vastu võtta.”
“Väga hea, preili.”
Stjuuard väljus kajutist ja Dorinda võttis oma raamatu jälle kätte.
See sõnumite vahetus oli toimunud peaaegu iga päev, alates ajast, kui meri rahulikumaks oli muutunud. Dorinda mõistis, et leedi Anson püüdis anda endast parima, et võimekaks saatjadaamiks