Caesar oli mees,” tähendas Dorinda vaikselt.
Arst ei öelnud enam midagi, kuid Dorinda mäletas tema sõnu ja leidis neist väikest lohutust.
Ta haris end, pöörates erilist tähelepanu igale teemale, milles ta enda arvates võhik oli.
Kõigepealt, kuna see valmistas tema isale rõõmu, õppis ta kõike, mida suutis, võidusõiduhobuste kohta: hobuste aretamist, nende treenimist ja tähtsaid võistlusi võitnud hobuste sugupuud.
Ta oli majas ainuke inimene, kellele isa usaldas oma lootused ja ambitsioonid võidusõiduradadel ja kelle juurde tuli ta lohutust otsima, kui tema hobused kaotasid.
Menestrelide galerii osutus trepiastmeks paljude asjade juurde, mille olemasolust Dorindal muidu aimugi polnud.
Tavaliselt käis vestlus õhtulauas spordist, kord aga võõrustas isa silmapaistvat Ameerika senaatorit ning see õhtu pani Dorinda lugema kogu Ameerika Ühendriikide ajalugu.
Mitmel juhul külastasid Alderburne Parki Euroopa diplomaadid ning Dorinda tegi endast kõndiva entsüklopeedia nende riikide tavade ja neis valitsevate monarhide genealoogia kohta.
Oli ka kodulähedasemaid teemasid. Dorinda pidas linde lummavateks, aga avastas selle alles siis, kui oli teada saanud kõik nende pesapunumisest, paljunemisest ja rännetest, ning võimatu oli mitte vihata mõtet, et neid tapetakse pelgalt sportlikust lõbust.
Dorinda uuris regulaarselt jooksvat poliitilist situatsiooni. Ta oli Alderburne Parkis ainus inimene, kes luges Timesi otsast lõpuni läbi ning leidis huvitavaid teemasid ajalehtedest ja ajakirjadest, mida tema isa ostis üksnes hobuste võiduajamiste ülevaadete pärast.
Nüüd võttis ta oma ümarakaanelistest nahkkohvritest ükshaaval välja raamatuid, mida ta reisiks kokku oli kuhjanud.
Peaaegu kõik käsitlesid Hiina kultuuri.
Seal oli raamat nefriidist, teine Hiina keraamikast ja mitmed Hiina maalikunstist.
Dorinda oli need leidnud suurte raskustega ja kui raamatupoe müüja nad lõpuks välja oli otsinud, sattus ta õudusse hinnast, mida raamatud maksid.
Sellegipoolest, muretsedes endale kaks kleiti vähem, kui ta esialgu tarvilikuks pidas, oli tal õnnestunud raamatute eest maksta. Samuti oli tal olnud õnne, leides Alderburne Parki raamatukogust kaks raamatut, mis käsitlesid Malai poolsaare varajast ajalugu.
Dorinda puudutas raamatuid hellalt sõrmedega. Isegi nende vaatamine tekitas temas rõõmu.
Neis oli nii palju, mida ta saab õppida. Nii palju, millest ta tahab teada ja aru saada.
Ta oli Briti Muuseumis külastanud Hiina saale, vaadanud pikki pärgamendirullile sarnanevaid pilte ning teadnud kummalisel kombel, et need tähendavad tema jaoks midagi isiklikku. See oli midagi taolist, mida ta veel sõnadesse ei osanud panna, isegi endale mitte, kuid tal oli tunne, et tal on nendega mingi määramatu side.
Need püüdsid talle midagi rääkida. Midagi, mis ehk pooleldi unustatuna tema mälus lebas või oli osa salajasest teadmisest, mis ootas veel enda avastamist.
Jõupingutusega sundis Dorinda end ka oma ülejäänud esemeid lahti pakkima. Pelk fakt, et raamatud laual lebasid, oli peaaegu vastupandamatu kiusatus. Ta tahtis ühe avada – lasta endasse imenduda kõigel, mida see talle võis öelda.
Isegi vaimustus laeva pardal olemisest kahvatus mõtte kõrval, et neil raamatutel on jagada midagi, mille teadmine on talle väga oluline.
Teinud oma kajuti korda, pani Dorinda selga sooja keebi, mille ta reisiks oli ostnud, ja läks üles tekile. Nad liikusid juba avamere poole, kuid maa oli ikka veel vaateväljas.
Oli hall külm õhtupoolik ning taevas tõotas kas lund või vihma. Dorinda vaatas sinna, kus lained juba üle parraste pritsisid, ja tõmbas sügavalt hinge.
Ta alustab praegu suurt seiklust. Ta sõidab üle mere. Ta näeb Singapuri.
“Ja keda veel?” ei suutnud ta mõtet alla suruda.
Dorinda teadis vastust sellest hoolimata, et ta püüdis nagu hirmunud hobune kõrvale põigelda.
Ent tõde surus end talle nii tugevasti peale, et ta ei suutnud vältida sellega silmitsi seismist.
Ta tahtis Maximus Kirbyt jälle näha. Ta igatses temaga kohtumist rohkem, kui ta iial mingit asja kogu oma elus varem oli igatsenud!
Niipea kui nad Inglise kanalisse jõudsid, muutus meri erakordselt tormiseks. Ilm läks üha halvemaks ja meri tormitses järjest rohkem, kui nad lõunasse pöörasid, et piki Prantsusmaa rannikut allapoole sõita.
Lettyt tabas otsekohe ääretult tugev merehaigus ja ta kartis väga.
“Ma olen kindel, et laev… hakkab… uppuma! Meie kõik läheme varsti… ookeani… põhja!” ulgus ta.
Kolm päeva ja ööd lahkus Dorinda vaevalt tema kõrvalt, siis aga sekkus arst.
“Te ei tohi seesuguselt jätkata, miss Hyde,” ütles ta Dorindale. “Ma saadan kellegi, kes aitaks teil leedi Lettice’it põetada, muidu on mul mitte üks, vaid kaks invaliidi kaelas.”
“Minuga on kõik korras, doktor Johnson,” väitis Dorinda.
“Kui palju te eelmisel ööl magasite?” küsis arst.
Kuna Dorinda midagi ei vastanud, jätkas ta:
“Ma ei kavatse teiega vaielda, miss Hyde. Olen õde Teresaga juba rääkinud ja ta tuleb hea meelega teile appi. Me tunneme teda sellel laevaliinil hästi. Ta on oivaline naine ja väga lugupeetud selles maailmajaos, kuhu te suundute.”
“On ta põetaja?” päris Dorinda.
“Ta on misjonär,” vastas dr Johnson. “Ma ei tea, kas tal on olnud suurt edu pärismaalaste ristiusku pööramises, kuid kindlasti parandab ta nende tervist. Mis põetamisse puutub, siis on ta esmaklassiline ja vajaduse korral niisama hea nagu ükskõik milline arst.”
Dorinda ei kahelnud tema sõnades, kui ta õde Teresaga kohtus. Naine oli üle neljakümne, temas valitses vaikne kompetentne enesekindlus, mis äratas usaldust kõikjal, kuhu ta läks.
Oma mustas rüüs ja valges nunnalinikus võinuks ta paista hardust tekitavana, kui poleks olnud tema nakatavat naeratust ja säravaid sädelevaid silmi.
“Arst ütles mulle, et teil on olnud leedi Lettice’iga rasked ajad,” lausus ta Dorindale. “Te peate lubama mul võtta osa põetustööst teie õlgadelt oma kätesse. Just sellega olen ma harjunud.”
“See on teist väga lahke,” ütles Dorinda. “Samal ajal on mu sõbrataril mõnikord vastumeelt uute inimestega kohtuda.”
“Küllap ta varsti minuga harjub,” sõnas õde Teresa vaikselt.
Dorinda leidis oma üllatuseks, et tal oli õigus!
Letty näis naise peaaegu otsekohe omaks võtvat ning Dorindale oli kirjeldamatuks kergenduseks näha teda tegemas kõike, mida õde Teresa soovitas, valmis ilma mingi protestita alluma tema abiandmisele.
Kindlasti oli see suur rõõm, sest lisaks sellele, et ta sai nüüd viimaks ometi veidi magada, jäi talle aega ka lugemiseks.
Siiski oli peaaegu võimatu midagi füüsilist teha, kuna meri pillutas ja loopis laeva ikka veel.
Kuigi Dorinda sundis end tekile minema vähemalt kaks korda päevas, oli ta ülimalt rahul, kui sai nende luksuskajutis sohvale kägarasse tõmbuda ja unustada kõik peale raamatu, mida ta käes hoidis.
Selleks ajaks, kui nad olid Biskaia lahe läbinud ja liikusid Vahemere võrdlemisi vaiksetesse vetesse, oli selge, et Letty rahuldus täielikult õde Teresa seltsiga.
Lettyle näis isegi meeldivat, et talle ette loeti, ning see oli midagi taolist, mida Dorinda kunagi ei suutnud saavutada.
“Olen teile erakordselt tänulik, doktor Johnson,” ütles Dorinda rõõmsameelsele heatujulisele mehele, kellest ta nüüdseks oli teada saanud, et mees on P&O liinilaevadel päris märkimisväärne isiksus.
“Minu teada