ja luksuslik salong, kus seisis mitu suurt lillekorvi kallite lilledega, saadetud Lettyle komplimentidega Maximus Kirbylt.
Neid oli pardal vastu võetud muljetavaldava aupaklikkusega, peaaegu seesuguselt, mõtles Dorinda endamisi, nagu kuuluksid nad kuninglikku perekonda.
Kui hiinlannast toatüdruk kohale ilmus ja sügavalt kummardas, oli võimatu mitte mõista, kui mugavalt ja erakordselt õnnelikena võivad nad end tunda.
Ent Letty oli juba nädalaid olnud pahuras ja õnnetus meeleolus.
Ta oli ikka ja jälle kinnitanud, et ta ei taha Singapuri minna, et ta ei taha abielluda ning soovib üksnes seda, et saaks koju vanemate juurde jääda.
Krahv oli sellest nii tüdinud, et tavatses majast varahommikul lahkuda ja alles hilisõhtul tagasi tulla, sageli pärast õhtusööki.
Krahvinna sulges end omaenese elutuppa ja kuulutas, et ta on saanud nii tugeva peavalu, et ei suuda enam Letty kaeblemist taluda. Nagu tavaliselt, jäeti kõik Dorinda hooleks.
Letty polnud tundnud mingit huvi ilusate rõivaste vastu, mis tema veimevakka oli ostetud. Tegelikult keeldus ta poole ajast oma kleite isegi proovimast ning Dorinda pidi neid tema eest selga passitama.
Mõlemad tütarlapsed olid samasuguse kehaehitusega, kuigi Dorinda oli tavaliselt oma õest veidi saledam. Ent Letty oli närvitsemise, kaeblemise ja toidust keeldumise tõttu kaalust maha võtnud.
Õmblejad proovisid rõivaid Dorindale selga ning hoidsid teda tundide kaupa seismas, samal ajal kui ta ärevalt mõtles kõigist teistest tähtsatest asjadest, mida ta tegema pidi.
Krahv ja krahvinna viisid oma tütred Londonisse ja jäid sinna kümneks päevaks, nii et Letty oleks rõivastatud kõige viimase moe kohaselt.
Need rõivad olid õigupoolest nii lummavad ja nii ilmselgelt kallid, et krahvinna küsis kahtlustavalt, kuidas on võimalik nende eest maksta, aga ei krahv ega Dorinda valgustanud teda selles küsimuses.
Lettyga oli Londonis veelgi raskem kui tavaliselt, sest ta hakkas kohe nutma, kui isa püüdis temaga pulmadest rääkida, ning ei vastanud sõnagi, kui sõbrad talle õnne soovisid.
“Kui Kirby näeb Lettyt niisuguses seisundis, tühistab ta meie kokkuleppe,” ütles krahv Dorindale nelja silma all. “Loodetavasti on ta tema ilust nii vaimustatud, et ei püüagi temaga rääkida, enne kui Lettyl on sõrmus sõrmes.”
Dorinda pidi tahes-tahtmata imestama, kas nad tegelikult ei püüa “Singapuri kroonimata kuningat” tüssata. Ta kinnitas endale, et kui see ongi nii, siis on see täielikult mehe enda süü!
Dorinda oli kindel, et Kirby vajab abikaasat mingil erilisel põhjusel, ja ta oli täis otsustavust vastus hiljem välja selgitada.
Mõeldes Maximus Kirby kütkestavale näole, oli ta veendunud, et maailmas pidi olema tuhandeid naisi, kes oleksid rõõmuga kinni haaranud võimalusest tema pruudiks saada ja oleksid teda kogu südamest armastanud.
Miks oli ta tulnud Inglismaale ja valinud Letty, teades temast ometi nii vähe?
Dorinda mõtles endamisi, et sel pidi midagi tegemist olema tema isa tiitliga.
Lõppude lõpuks võisid nad ju olla võrdlemisi vaesed, aga Alderburne oli nimi, mis ulatus Inglismaa ajaloos kaugele tagasi, ning perekond oli sajandite vältel olnud niihästi võimukas kui ka lugupeetud.
Alderburne’id olid kuulunud Elizabethi õukonda ning tõestanud end suurte riigimeestena. Oli olnud Alderburne’e, kes toetasid monarhia restauratsiooni Charles II kuningriigis, ja Alderburne’e võimukohtadel kuninganna Anne’i valitsemise ajal.
Nii oli olnud arvatavasti seepärast, et nad olid olnud väga ausad ja isetud, teenides pigem oma riiki kui iseennast, ning rikkus, mis oma monarhi heaks nende kätest läbi käis, ei leidnud kunagi teed nende endi taskutesse.
Ent üks asi oli kindel, mõtles Dorinda, tema isa oli endale hankinud rikka väimehe.
Londonis hakkas Dorinda asju ajama, et Maximus Kirbyst rohkem teada saada.
Tema isal polnud raske pääseda asumaade ministeeriumi sekretäri ja isegi peaministri jutule, et Singapuri poliitika ja arengu kohta küsimusi esitada.
“Ma pean äratama Lettys huvi oma tulevase abikaasa tegevuse vastu, enne kui ta teda jälle näeb, papa,” oli ettekääne, mis sundis krahvi hankima kogu informatsiooni, mida ta vajas.
Kõige muu hulgas sai ta teada, et just tänu Maximus Kirbyle saavutas Singapuri sadam edu, mida särav ja seikluslik noor inglane sajandi alguses vaimusilmas oli näinud.
Sir Thomas Stamford Raffles oli sündinud kaubalaeval, kus tema isa oli kapten, ja saanud neljateistkümne aasta vanusena Ida-India kompanii kontoriametnikuks.
Kui ta oli kakskümmend neli, saadeti ta Penangi, kuhu ta otsekohe oma jälje maha jättis, ja kui inglased okupeerisid Jaava, oli Rafflesist saanud asekuberner. Tema lahkumisel kuulutasid inimesed, et nad on kaotanud suurima sõbra, kes neil iial on olnud.
1818. aastal oli ta kaalunud mõtet murda Hollandi monopol Malaka asundustes, tehes Singapurist suure vabasadama. Hoolimata pingelisest opositsioonist ja paljudest raskustest, oli ta selle kuus aastat hiljem ellu viinud.
“Saan aru, et Kirby on piraatidele praktiliselt lõpu teinud!” rääkis talle krahv. “Ühel ajal tegid nad Malai poolsaarel nii suurt kahju, et kaubandus oli peaaegu soiku jäänud, kuigi kuberner saatis piraatide vastu sõjalaevad.”
“Sõjalaevad, papa?” küsis Dorinda lummatult.
“1830. aastatel oli tegevuses seitse ristlejat ja järgmise kahekümne aasta jooksul tegutses seal spetsiaalne piraatidevastane flotill,” kostis krahv. “Kuid hämmastav on see, et 1837. aastal saadeti Singapuri aurik Diana ja sellest sai esimene asumaade aurulaev, mis astus piraatidega võitlusse.”
“Jutusta mulle sellest,” palus Dorinda.
“Briti mereminister oli sel teemal väga jutukas,” lausus krahv. “Nähtavasti tegi see laevastiku ajalugu.”
“Mis Dianaga juhtus?” tahtis Dorinda teada.
“Minister rääkis mulle, et see oli esimene aurulaev, mis ehitati Indias. Laeva tonnaaž oli sada kuuskümmend ja kiirus viis sõlme. Meeskond koosnes kolmest eurooplasest ja kolmekümnest malailasest.”
“Räägi edasi, papa,” sundis Dorinda.
“Tema Majesteedi laeva Hundi saatel, mis oli purjelaev, alustas Diana teed esimesse seiklusse. Nad leidsid kuus suurt praud, nagu hiinlastest piraadid oma laevu kutsuvad, üht džonkit ründamas.”
Dorinda kuulas pingsalt ja krahv jätkas:
“Piraadid, nähes Diana korstnatest suitsu tõusmas, pidasid seda purjelaevaks, mis on põlema süttinud, haistsid kerget saaki ja suunasid oma rünnaku džonkilt aurulaevale.”
Krahv pahvatas naerma.
“Nende õuduseks tuli laev otse vastu tuult, süütas möödudes nende prau, keeras ringi ja kordas kogu protsessi uuesti.”
“Pärast seda ei saanud piraatide laevadest suurt midagi järele jääda,” märkis Dorinda.
“Ei jäänudki!” kinnitas krahv.
“Ja see tegevus elimineeris piraadid?” oletas Dorinda.
“Mitte otsekohe,” vastas krahv, “aga see näitas võimudele, et midagi saab siiski ette võtta ka selle väljakannatamatu nuhtlusega, mille tõttu paljud tähtsad firmad ähvardasid Singapurist hoopiski lahkuda.”
“See pidi juhtuma aastaid enne seda, kui mister Kirby Singapuris mõjukaks meheks muutus,” väitis Dorinda.
“Kindlasti kuulis ta seda lugu ikka ja jälle jutustatavat, kui ta veel laps oli,” kostis krahv. “Ja kui ta hakkas mõnetist autoriteeti omandama, sai ta ellu viia oma ideid.”
“Millised need olid?”
“Kirby avastas, et kuigi piraadid olid hirmust surveabinõude ees lakanud ründamast laevu avamerel, jätkasid nad iga veesõiduki ründamist, mis