vastu võeti – mitmele maalile, kuninganna Anne’i laegastega kapile ja paljudele raamatutele raamatukogust, millele krahv polnud isegi pilku heitnud pärast seda, kui oli selle pärinud.
Üksnes Dorinda märkas pärast Mr Kirby lahkumist kohkumusega tühje riiuleid, sest ta teadis, et neid ei täideta enam kunagi.
See oli hommikulaua teises küljes istuv Dorinda, kelle poole Letty nüüd uduste silmade ja ikka veel värisevate huultega paluvalt pöördus.
“Sina tead, Dorinda… et ma ei saa… abielluda,” ütles ta pehme lapseliku häälega. “Tee papale selgeks, et ma ei… salli mehi. Nad… kohutavad mind.”
“Mister Kirby on teistsugune,” lohutas Dorinda. “Mõtle, kui lahke ta oli, et sulle need ilusad väikesed papagoid kinkis, ning ma olen kindel, et kui sa Singapuri lähed, võib sul olla terve lindla eksootilistest lindudest. Kui vaimustav see oleks!”
“Mulle meeldiks lindla… siinsamas,” väitis Lettice.
“Nende jaoks oleks siin liiga külm ja nad sureksid. Isegi need pisikesed papagoid värisevad, kui tahes tule lähedale me nad ka paneme.”
Dorinda hääl oli kindel, ent samal ajal ka keelitav.
Aga Lettice, sinised silmad õe näole kinnitunud, nägi välja nagu pilt ahastavast kaunitarist.
Ta oli väheseid inimesi, kes vaatas Dorindale otsa. Võib-olla seepärast, et ta oli eksinud omaenese mõtetesse, ei näinud ta õe nägu nii, nagu nägid seda teised.
Igaühele, kes perekonda hommikulauas oleks jälginud, oleks märganud, et krahv ei vaadanud isegi oma vanemat tütart kõnetades otse tema poole.
Dorinda oli selleks ajaks juba harjunud, et inimesed temaga rääkides ainiti teise suunda vaatasid.
Peaaegu kakskümmend üks täis, oli ta leppinud faktiga, et ta kunagi ei abiellu. Samal ajal oli raske kuulata Lettice’it, kes oli ometi nii ilus, kinnitamas, et mehed kohutavad teda, nagu ta väga tihti tegi.
Dorindal oli harva võimalust vestelda mõne teise mehega kui isa või teenijad.
Lapsepõlvest saadik oli ta kannatanud moonutava nahahaiguse käes, mis kattis tema nägu, käsivarsi ja sääri inetute soomusjate laikudena.
Lihtne oli peita randmeid, mis vahetevahel nägid välja peaaegu verilihas, ning muidugi ka sääri. Ent keegi ei suutnud midagi ette võtta õudusega ta ülahuulel või suurte laikudega, punaste ja narmendavatega, mis moonutasid pidevalt tema otsaesist ja lõuga.
Arstid, kelle juurde krahvinna teda viis, teatasid esialgu, et see on üksnes teismeliseea sümptom.
“Paljudel tüdrukutel on selles vanuses halb jume,” väitsid nad ning määrasid igasuguseid kreeme ja ihupiimasid, mis ei teinud tervenemise heaks midagi ja tavaliselt üksnes suurendasid ärritust.
Kui Dorinda sai seitsmeteistkümneaastaseks, oli krahvinna murest meeletu.
Oli käes aeg esitleda Dorindat õukonnas; aeg, et ta osaleks Londoni hooajaüritustel; aeg, et nad korraldaksid tema auks balli Alderburne Parkis.
Ent mis kasu oli raha raiskamisest tüdruku peale, kellest inimesed võpatades kõrvale pöörduvad, tundes kui mitte just vastikust, siis haletsust kindlasti.
Oli ka palju neid, kes kahtlustasid, et haigus on nakkav – mõte, mis arstide teatel oli täiesti naeruväärne.
“Aga kuidas me saame inimestele öelda, et see ei ole nakkav?” küsis Dorinda. “Kui ma just pidevalt seda kinnitavat plakatit ei kanna.”
Polnud midagi, mida keegi osanuks ette võtta, ning lõpuks otsustas just Dorinda, et tal ei ole mingit kavatsust sundida end peale seltskonnale, kes teda ei taha.
“Unusta mind, ema,” ütles ta krahvinnale, “ja säästa raha Letty jaoks. Temast tuleb imekaunis tüdruk, nagu me kõik teame, kuid mitte miski, mida sa teed, ei saa mu koledat välimust muuta!”
See oli tõsi, kuigi krahvinna ei tahtnud seda tunnistada.
Ilusad kleidid ja püüdlikult viimistletud kübarad näisid Dorinda inetust üksnes rõhutavat ning seetõttu leppisid nad kõik viimaks paratamatusega.
Dorinda jäi koju ja lahkus haruharva Alderburne Parkist, välja arvatud juhud, kui ta pidi Letty järele vaatama, kes klammerdus õe külge nii tugevasti, et teda sai harva veenda kuhugi ilma õeta minema.
Dorinda taktitunne või ehk häbelikkus end mitte peale sundida inimestele, kes teda ei tahtnud, muutus harjumuseks, mida hakkasid aja jooksul kõik enesestmõistetavaks pidama.
Tal tuli sageli saata Letty peo- või ballisaali ukseni, sest muidu poleks Letty läinud. Seejärel märkamatu Dorinda kadus.
Temast sai nähtamatu asjatundja Alderburne Parki juhtimises, kui inimesed külla tulid.
Mõnikord tavatses ta endale kõvera naeratusega öelda, et ta on nagu üks vaimudest, mida arvati suurejoonelisel peatrepil ja läänetiivas kummitavat. Ent vaimudest erinevalt oli Dorinda ääretult kasulik.
“Oh, ma jätan selle Dorinda hooleks!” ütles krahv tihti. “Ta teab, mida ma nõuan.”
“Peate menüü kohta leedi Dorindalt küsima,” tähendas krahvinna tihti peakokale. “Teate isegi, et mulle ei jää need uute roogade nimed kunagi meelde.”
“Ma tahan Dorindat. Kus Dorinda on? Ma tahan teda!” vingus Letty alatasa.
Üksnes Dorinda oskas teda heasse tujju meelitada, ta õigeaegselt allkorrusele õhtusöögile saada või tema juukseid nii osavalt seada, et kunagi ei tekkinud mingit tarvidust professionaalset juuksurit palgata.
See oli Dorinda, kes oli viimasel aastal püüdnud Lettyle abiellumist millegi vaimustavana tunduma panna – sündmusena, mida ta peaks ootama.
“Mõtle, kui tore oleks elada alatises päikesepaistes!” ütles ta Lettyle pilvisel päeval. “Mõtle, millised lilled Singapuris kasvavad! Ma usun, et sul võib olla terve aed orhideesid täis. Ja kui armsad linnud seal on, Letty, säravad ja värvikad. Sa hakkad neid armastama!”
“Ma oleksin võinud teada,” mõtles Dorinda nüüd, “et papa annab uudised Lettyle nii taktitult edasi ja ärritab teda.”
“Ma ei… lähe siit ära,” ütles Letty parajasti. “Ma jään siia… siia koos Dorinda ja sinuga… papa. Ma armastan sind! Ma olen siin… väga õnnelik. Ma ei taha olla… abielus!”
“Kuid mõtle, Letty, millised võrratult ilusad riided sa saada võid,” keelitas krahv, “ja muinasjutulised ehted! Maximus Kirby saab sulle kinkida kaugelt ilusamaid briljante, kui mina iial olen suutnud emale osta, ja muidugi pärleid! Idas on võrratuid pärleid ja mulle on räägitud, et sealt võib neid osta palju odavamalt.”
“Mulle ei meeldi… pärlid,” mossitas Letty.
Krahv vaatas lootusetult üle laua oma naise poole.
“Ma arvan, Hugo, et parem jätame Dorinda hooleks Lettyle sellest reisist rääkida,” lausus krahvinna diplomaatlikult.
“Pean Kirbyle telegrammi saatma,” märkis krahv. “Ta ootab, et Letty jõuab sinna kümnendaks jaanuariks.”
“Ma ei lähe!” kuulutas Letty, tõustes ootamatult laua tagant. “Ma ei lähe mitte kuskile! Ma jään siia! Te ei armasta mind… te ei taha mind… aga ma ei kavatse lahkuda… lahkuda, ükskõik, mida te… öelda võite!”
Rääkides puhkes ta nutma ja jooksis toast minema, nähes seejuures välja nii armas ja graatsiline, et isa vaatas talle ainiti järele, silmades pigem imetlev kui vihane pilk.
“Sa pead teda veenma, Dorinda,” ütles ta lõpuks.
“Kindlasti mister Kirby ei oota, et Letty reisiks Singapuri üksinda?” küsis krahvinna.
“Muidugi mitte,” vastas krahv. “Ta ütleb oma kirjas, et kindlasti me soovime seltsilist teda saatma, ning ta on korraldanud leedi Ansoni, Panangi asekuberneri naisega, kes reisib samal laeval, asjad nii, et ta oleks Lettyle seltsidaamiks.”
“Seltsilist!”