Kas mister Kirby maksab ka toatüdruku sõidu kinni?”
Jälle uuris krahv kirja.
“Jah, tõepoolest, ta kirjutab, et on saatnud ühe hiinlanna, kes on oma töös väga kogenud, sealt väljunud laevaga teele. Nähtavasti on ta laevaliiniga juba kokku leppinud, nii et naine on Tilburys Osaka pardal, kui Letty laevale astub.”
“Pean tunnistama, et ta on väga ettenägelik,” möönis krahvinna vaigistaval toonil.
“Noh, võib-olla poleks meil käepärane üht oma toatüdrukutest ära saata,” väitis krahv. “Ja Letty peab niikuinii hiinlastest teenijatega harjuma.”
“Ma usun, et nad on suurepärased teenijad,” ütles krahvinna, kerge kadedus hääles. “Ausad, tublilt töötavad ja oma tööandjatele ustavad.”
“Siis ei ole ju toatüdrukuga mingit probleemi,” märkis krahv. “Aga kuidas jääb seltsidaamiga? Ilmselt peab Lettyl olema kaasas keegi, kes oskab teda heas tujus hoida.”
“Ma pean temaga kaasa minema, papa,” ütles Dorinda vaikselt.
Krahv näis ehmununa.
“Sina, Dorinda? Kindlasti oleks see…”
Ta peatus, otsekui sõnu valides.
“… piinlik,” lõpetas tütar lause. “Jah, muidugi oleks, papa, kui ma läheksin iseendana. Kuid ma ei tee seda. Ma lähen lihtsalt Letty seltsidaamina ja keegi ei saa teada, et ma olen tegelikult tema õde.”
Järgnes vaikus, kuni tema vanemad mõtet seedisid. Siis ütles Dorinda:
“Niipea kui Letty on kenasti abielus, tulen ma tagasi.”
“Üksinda laeval?” hüüatas krahvinna.
“Ma võin end täiesti ohutult tunda, ema,” tähendas Dorinda, hääles kerge lõbusus.
“Jah, jah, muidugi,” kinnitas krahv kohmetult. “Sellegipoolest on see vaevalt käitumine, mida ükskõik kes minu tütrelt ootaks.”
“Keegi ei saa teada, et ma olen sinu tütar,” väitis Dorinda. “Ma nimetan end lihtsalt miss Üheks-või-Teiseks. Ükskõik milline nimi, mis kõlab lihtsa ja tähelepandamatuna, sobib. Ma oskan Letty tuju üleval hoida. Ma kahtlen, kas ta abiellub kohale jõudes mister Kirbyga, kui ma kaasa ei lähe.”
Järgnes vaikus, nagu meenutaksid kõik kolm inimest laua taga, kui ebamugav ja raskesti käsitletav võis Letty olla, kui see talle sobis.
Tema hirm abiellumise ees oli väga õnnetu vahejuhtumi tulemus, mis oli toimunud kaks aastat tagasi.
Kuna Letty oli nii kaunis ja krahv soovis teda teistele näidata, oli ta Letty jahiballile viinud, kui tüdruk polnud veel kuusteist täis.
See ei olnud pretsedenditu teguviis, sest päris paljud selle jahiseltskonna nooremad liikmed, kes polnud seltskonnas seni veel debüteerinud, viibisid jahiballil koos vanematega. Tegelikult oli seal mitu Lettice’i eas tüdrukut.
Seljas uus ballikleit Londonist ja juustel valgetest roosidest pärg, ületas Lettice oma säralt iga naise ballisaalis, vanusest hoolimata.
Ball oli olnud lustakas nagu alati ning õnnetuseks oli krahv nii väga oma jahi- ja võidusõidusemude seltsi nautinud, et teda ei suudetud veenda lahkuma, kui naine niisuguse ettepaneku tegi.
Mingil moel, mida krahvinna kunagi ei suutnud päris hästi ära seletada, oli Letty temast eraldatud ning keegi üsna kombelõtv noor jahisportlane, kes liiga vabalt alkoholi oli rüübanud, oli teda suudelnud.
Noormehe kaitseks oleks võidud öelda, et ta leidis Letty tühja pilgu ja fakti, et neiu tema esimeste uvertüüride peale ei protesteerinud, olevat veenva tõestuse, et tal polnud midagi selle vastu.
Mees ei mõistnud, et Letty oli tema kavatsusest täielikus teadmatuses. Õigupoolest ei saanud ta esialgu isegi aru, mida mees ütles. Seejärel oli ta hirmust nii halvatud, et ei suutnud ei liikuda ega rääkida.
Ta suudles Lettyt kirglikult ja oli ta vaevalt vabastanud, kui Letty oli sügavas minestuses tema jalge ette langenud.
Kohe oli saadetud krahvinna järele, kes pidi mõnevõrra seosetud vabandussõnad vastu võtma ja hirmust poolhullunud Letty koju viima, et ta Dorinda hoole alla anda.
Mis tahes tavalise tüdruku puhul oleks niisugune episood kergesti unustatud või naljaks muudetud, kuid Lettyle jättis see parandamatu armi. See pani ta eemale põrkama isegi kõige vaiksemast ja ohutumast noorest mehest kartuses, et mees võiks teda rünnata.
“Sa ei tohi nii palju karta,” veenis Dorinda teda tavaliselt. “Ta on kõige tagasihoidlikum mees.”
“Ma ei taha… temaga tantsida,” vastas siis Letty. “Mulle ei meeldi, kui mehed mind puudutavad.”
“Kuid Letty, kallis, nad ei taha sulle haiget teha.”
“Nad… vaatavad mind! Nad ütlevad… igasuguseid asju,” protesteeris Letty.
“Nad ütlevad sulle ainult, kui ilus sa oled,” seletas Dorinda. “Sulle ju meeldib ilus olla, Letty, sa tead, et meeldib!”
“Mulle meeldib, kui sina ja papa mõtlete, et ma olen ilus. Aga ma ei taha, et mehed… mind vaatavad.”
“See on lausa naeruväärne, Dorinda!” oli krahvinna mitte ainult korra, vaid tosin kordi oma vanemale tütrele öelnud. “Ta peaks nüüdseks olema niisugustest lapsikutest mõtetest välja kasvanud!”
“Me peame talle aega andma, ema,” tähendas Dorinda vaigistavalt.
Ent oma mõttes ta mõistis, et Lettyl ei ole ka vanemaks saades lihtsam härraste seltskonnas olla – õigupoolest pigem vastupidi.
“Kindlasti ei kavatse Letty ka tegelikult Kirbyga abiellumisest taganeda?” küsis nüüd krahv, hääles ärritusenoot.
“Sa kuulsid, mida ta ütles, papa,” vastas Dorinda.
“Noh, ta ei tohi seda teha!” ütles krahv kindlalt. “Seekord panen ma oma sõna maksma. Tüdrukud abielluvad sellega, kellega neil kästakse abielluda, ja ei mingit vastuvaidlemist.”
Ta vakatas hetkeks ja lisas:
“Hertsog rääkis alles eelmisel nädalal, et tal ei ole oma tütardega mingeid tobedaid probleeme, ja lõppude lõpuks on tal neid seitse! Ta on nad kõik rikastele aadlikele mehele pannud ja ma võin kihla vedada, et ta ei pidanud niisugust pläma kuulma!”
“Häda on selles, Hugo, et sa oled Lettyt hellitanud sellest ajast peale, kui ta veel laps oli,” väitis krahvinna süüdistavalt.
“Pagan võtku! Kuidas ma võisin teada, et ta nii ebanormaalselt käituma hakkab?” küsis krahv vihaselt.
Ta tõusis lauast, lükanud oma tooli peaaegu vihaselt tagasi.
“Jumal teab,” tormitses ta, “juba niigi on halb, et meil ei ole pärijaks poega! Aga kui sul on kaks tütart – ja mõlemad veidrad –, siis on seda rohkem, kui ükskõik milline mees taluda suudaks!”
“Tõepoolest, Hugo!” noomis krahvinna. “Kuidas sa võid vaesest Dorindast nii halvasti rääkida?”
Krahvi pilk sööstis hetkeks oma vanema tütre poole, aga enne kui ta midagi öelda jõudis, lausus Dorinda:
“Sellest pole midagi, papa, ma saan täiesti aru. Sa võlgned mister Kirbyle raha, eks ole? Seepärast peab Letty temaga abielluma!”
“Hugo!” hüüatas krahvinna. “On see tõsi?”
Krahv sammus üle toa kamina juurde, kus halutuli heleda leegiga lõõmas.
“Noh, tegelikult, mu armas…” alustas ta.
“Kuidas sa võisid?” katkestas teda krahvinna. “Muutuda tema võlglaseks veel enne, kui Lettyl on sõrmus sõrmes! See on liiga alandav!”
“Noh, mul oli ajanappus,” vastas krahv, “ja kuna ta oli võtnud kuus mu parimat hobust, pidin ma veidi raha hankima.”
“Mis