title>SUVELAUL imelik mõnu saabuvast suvest lõbusus laabuvast kevadest häälitseb hinges põhjust ei ole suvesid palju veel ees ja päike paistab ja õhk on jahe pilved kaugele kulgevad I see puu need põõsad on kevad tulnud jälle ja mina kütan II see puu need põõsad uus kevad tulnud jälle mina aina köen III /-/ kevad/-/ /-/ lennon on surnud jaapan on kaugel linnud on läinud sügis on tulnud kurvad on laused silmad on näinud põranda alt kostab resoluutne hääl ränttätänttä urts-urts kui mul on kurb siis kostab see heli ja pragudest immitseb minu nukruse suurkantükskolmik niisugusi me vajame salatanze ruumityhi veeldund kujul virmalisin pudelvaasi põhja toppiden tähti – oo! kuis sammukaja tammulaja jäätund aurund atmosfäärin näeb kuis vaja kyllap nähti see on ruumitäis ja ruumityhi pigemini kokku last kui et ajatyhi ehk siis vanatyhi võita viigix mängiden mu elu teiste eludega juba algusen kui salatanze topelttyhjus alles kallin kalben valgusen on peidet sammud ammust ajast sammukaja vaja – neden tammulaja kaduvikku kaduden ja aduden ka ajan +musta ehk siis punasehe öhe vajutajuden ka ajan jäänud tanzex ruumi/riimityhi näitmax igaviku ust ta kae tanziden kae avalikult ega salakesi kaozis pole maailmevaheline side! selle hõbeniite korjad salatanzud klanziden on hoobelainex taoti muutund ja paheline kibe kõng on suutnud hinged muuta enda orjax da capo al finne jörs köpö köpö mölli yllempööppy löpö myk pökkylä kyllällää söllö ja pölly myllpypy-mykki syllylypököökky jä pörmörmökykki mätäpätärutimenttin kielellääää h laulan valgest talvest musta taeva all valge lume laulu kõrgel üleval külma hinge algest külmal helinal laulan valgest valgest musta musta all Väsinud veevalaja ratsutab kuuvalguse lainetel tasastel alla silmapiiri taha / kus zodiaak magab õiglase und /. Keegi salaja uurib, kas astub taevastelt radadelt põhjanael maha / vaikselt variseb lund /. Valget veini andke mulle, tüübid ! Valget veini just – ja unustage kurbus, mu vaimuveri muidu täna hüübib ja siis te teate, miks mu süda murdus. Jah, mingem täna grüünesse või kõrtsi, et meeletusse maha matta tühjus, et porri põrmustada lilli, oksi, kõrsi ja mitte küsida, mis mõte sel või põhjus. Ja mitte küsida, ons mõte sel või põhjus. kui hirlendunu haiun hõõbse huri ja lõbelusen villerdavi vaiu su nerinerksein naaren kullenduri virm hellendaman hurbuvaid mu raiu mis rapnesid rankrahistuste reben mis mõhelesid mõrgsel mürringul roob-rüüb-raab-radenevan heben term-terder tardu temples türringul ja kalgne kardur kaerus kirakaarun kui rümmutelin pürdsel põrdangul se telletavin melletavin maarun kend kurden kerikeersel kõrdangul hee – herrel-hurrel hiiruteli haarun hirn-harbus hipri hurdsel hurdangul Las röökleb gõmmeldus nii valjuhäälselt-mõistusvabalt rõve, päil purpurhullest purjakmõtteist purunevad vitsad, maailm saab külge aina uuenevad surmatõved ja tundub kõigile ning alati õud-kuratliselt kitsas. Kesk moderntolksset meeltevälist italiano pizzat ilm õhib end kui surmanälgset-verijanust miini ja kuigi loodab kõikjalt leida golubaja ptizzat, Kabuli sõidab mees, kes enam sobiks Viini. Jõlm kämmal hõõvab pudelkaelast jälekarget friscot, tümps baarineiu palgeilt alla pudendaman meike… Vaid sülgad öösse, nähes rõlgerõõmsat roosapüksset discot. Sa meenutad tummtähisööde kahurkurbi breike, kui kiljuvpimedusse väljuvat mõnd vastset montecristot näed me
