tal ikka vaadata
üht-teist..
Puhtus
on võib-olla kõige nimi
mida mina peidan
ja sinus on see olemas
nagu valgus.
Sinine puhtus,
valge ja nukker
on võib-olla sinu nimi
ja võib-olla on see
viimane helk,
mis meile on antud näha
taevast, kuhu me kunagi ei jõua.
kevad on mu öö
suvi on mu öö
sügis on mu öö
tali on mu öö
kaks kuud on taevas
noored mõlemad
kaks kuud on taevas
roheline hommik
üks kuu mu hinges
ta on vana
ma teda hoian
roheline hommik
mu isamaa on minu islam
mu islam ka on minu arm
kevad on mu öö
suvi on mu öö
sügis on mu öö
tali on mu öö
Omi hääli nürikäärseid kähistagem
kesk lund ja läbu, sillerdust ja saasta!
Nüüd lõppu sajandi, nüüd jälle lõppu aasta
neil näärel üliväärselt tähistagem!
Lumipesun lõbutsevat moodsat näärisokku
näen tänaval, käen pulplev vahuviin…
Meil, heeroseil, on hüvaks heroiin:
steriilsed süstlad täna stiilselt löögem kokku!
Lugeden Gogolit ja Magogolit, vältiden tänavalõike,
mis ülemäärase müra ja heitgaasi sisalduse tõttu võivad
kahjustada tervist, vaadaten lilli poodide akendel
(mis pole midagi enamat kui lilled poodide akendel),
omaden südamen suuremat tuska kui isegi arvata oskab,
kuulataden konventidest kajavi rakkavi laule, libiseden,
sest teele on tekkinud jäide, sihitult, sihitult, eemale
lükaten oksi, vöötrajal kukkuden, ehmunult bussisignaalist,
lendu peleten tuvisid, eemale kasse, tahtmata küll, aga
õnnetult müksaten lapsi, lapsena ise nii ujedalt uidaten sääl,
sammuden ootmata nõrkus, kummalik vabisus veren,
pühaaian
kui tundmata lindude parvi on õhkleman eetrin, nukrusen
stopaten lagunud kabeli man, heitunult jätkaten
eenmärgitut
kõndi, peljaten masside pilke pingviinlevat jäätist,
ükskõiksust õhkuvat tuimade mantlite alt, suutmata rebida
lahti
tardumust endast, kõledust võõraste vaenliselt
vonklevast reast,
krampunuist käsist, taevale peegelden pilku, ent laotus
on lage,
tähtede tundetus tasuks kui kõhklusi eest, võimatut
võimatuks
pidaden, eksiden siiski.
Maailm kui korporant. Kuukiired rapiirena seljan,
vikerkaar värvilindina rinnale heidet.
Siis tõuseb päike.
– — – — – -
– — – — – -
– — – — – -
– — – — – -
– — – — – -
– — kohav – — —
– — jõhe – — – -
– — pimedus – — —
– — – — – -
– — – — – -
– — – — —
– — – — -
– — – — —
– — – — – -
– — – — – -
– — – — – -
Kahekorruseline Kivisildnik
(nagu Londoni autobuss)
sõidab ja sõidab ja sõidab.
Nagu Londoni autobussil,
pole ka kahekorruselisel Kivisildnikul
ülemisel korrusel mingit juhti.
kopsudest kõik koorukesed
kohinad kui kooljaluud
kingad kuu ja gonokokid
korporandid külvikud
vallamaja vallatused
vaino vahing vargamäe
vaablased ja valelused
võlur võidab võõra väe
rahvalaulud rahamehed
raagus relvad rahuriik
rabaröövlid ribarehed
tüüne tühjus toone tiik
naine nagu naerunõtkus
naaber nagu nüri nõel
sõela sõsar sohu sõtkus
sõudis soome jäätund jõel
marakratid mellerdised paranoikud
kes kuulab vastset laulu
ja kes seda üldse laulda võiks
midagi ei teata ega nähta
mis kurat see olgu
et uni on privileeg purkides
mida jaokaupa ostad
kusagilt söödapeetide jagamise baasist
tuisates läbi möirgava riigi
avastad endas leviaatani krooni
ja muutud meloodiliselt metaanarhistiks
sülitad kõrgelt kaljult
tuuleta tuulde mis sünge
su kaos neelab verise ümina
tavajärbliku seenemaailmast
kes lunastaks kõik hubertid mu vangist
kes patustaks moraalituse vastu
julgeks olla pisut ka moraalne
Nüüd