õllemäetigu sa püüda ei saa.
Just sellisel heinamaal peamegi tigu,
kes suurem kui talu ning kärmem kui tramm.
Ja võpsikus pingutab jugapuust vibu
kuldtärniga nooruke turvamees Tamm.
Teo ihhu kaob nool, looma helkivas veres
me leotame leiba, kuni süsi saab kuum,
siis auravad viilakad lõikame kerest
ja krõbedaks maiuseks küpseb teo tuum.
Kui tigu on otsas, kuid kere veel hele,
siis otsa me vaatame üksteisele
ja siis me lähme Pellega laande karu püüdema,
hopsassaa, Pellega laande karu püüdema!
KRÜMITOR
tü hi tas ku ja
kau nid od rad õit se vad
met roo ga ko ju
Tühi tasku, ja
kaunid odrad õitsevad.
Metrooga koju.
all maa raud tee on
ü li malt jaa pan lik rong
kir sid ja ku rud
Allmaaraudtee on
ülimalt jaapanlik. Rong,
kirsid ja kurud.
ka ra ma ei või
töö le ping ja röö bas tee
sü da mest lä bi
Kara-ma-ei-või,
tööleping! Ja rööbastee
südamest läbi.
me re me he hirm
vihm putz ja u du ja me
re mees ei kar da
Meremehe hirm:
vihm, putz ja udu. Ja me
remees ei karda.
üh te lau lu ta
haks laul da üh te ai nu
kest mis kui vä gev
Ühte laulu ta
haks laulda, ühte ainu
kest, mis kui vägev-
kee ru ta len nu
kee ru ta len nu ta li
kee ru ta len nu
Keeruta, lennu-
Keeruta, lennuta li-
Keeruta, lennu-
ham bad ha ju vad
suu pil li öi ses kõ mas
hea ham bu tu blues
Hambad hajuvad
suupilli öises kõmas.
Hea hambutu blues.
va na koo li mees
ernst pe ter son sär ga va
va na koo li mees
Vana koolimees
Ernst Peterson Särgava:
vana kooli mees.
i gal hom mi kul
o ga õu na suu ru seks
pais te tab päi ke
Igal hommikul
ogaõunasuuruseks
paistetab päike.
hi pid on lah ti
koe rad on kin ni
pa ra diis pais tab
Hipid on lahti,
koerad on kinni.
Paradiis paistab!
kin gi mul le märk
mik jür gen roos te ta han
ka luu le ta da
Kingi mulle märk
mik, Jürgen Rooste! Tahan
ka luuletada!
Paldiski pool sajab vihma
ja udud on ausad.
Detsembrikuuks jäätub see kõik.
Vahel ei jäätu kaa.
Nõnda ka inimesed – vihm
koma udu.
Detsembrikuuks jäätuvad kõik.
Vahel ei jäätu kaa.
Isegi kui ei sajaks, sajaks
vihmake mõtetes.
Detsembrikuuks läheks jäässe.
Vahel ei läheks kaa.
Detsembrikuus sajab vihma,
teinekord isegi rahet.
Eestlane kes on detsembris?
Mõnikord isegi ma.
Nii me mühinal läheme,
Rock ja Roll.
Kõrvaltoas tümiseb lapsukese melovalik.
Kõrvade vahel on hõre ja mäletamatu.
Ometi kutsuvad valged laevad endaga kaasa,
kui sadamas käime ja oleme.
Kas või karaoketuurile minna
või lihtsalt korraks naaberlinna.
Rock ja Roll, kumbki ammu ei rokkinud.
Mõlemad mereäärsetes kodudes tüdinud
ühest kui teisest.
Haigutanud ja adunud – elu on mujal ja
meie juba peaaegu surnud. Miks küll?
Rockist on puudu ja rollist vast ka.
Aga kuidas nad tagasi saada?
Käigukast jupsib ja kodus on katuseparandajad.
Poisid, persik on majas.
Klubi oli kinni ja klubikaart oli kinni
ja pangakaart oli kinni ja pank oli muidugi kinni.
Mõte jooksis kinni ja selle lõime ka kinni, et
me kunagi kinni ei lähe; ja siis meid pandi.
Muidugist.
Mõte ei läinud kinnis lahti, aga kõht läks küll ja
arestimaja akna palusime lahti teha ja Lahti
sõbrad helistasid, et diil käib ja oodake ja
et nemad juba maksavad ja läksidki uksed lahti,
nigu naksti.
Taskud olid tühjad ja nendel olid täis ja siis me
tasakaalustasime. Tühjad pudelid jätsime avalikku.
Avalikku kohta, jah, tühjade taskutega inimesed
korjavad nad, tühjad, ära ju. Me korjame taskutest.
Siuh, sahahh.
Pisnest