tõesti – pääsemist ei ole.
Vaid heita hõiskavasse öösse veel üks lint,
koos massidega ilmakolgatale
minna – lehel kuivab veri, soonis tint.
Võib elud kaheks käristada metsalise rops,
ei suuda inimene tunnistada endale, et kole
on kuu, mis ripub laotusel kui tiisikeri kops
ja tundub tõesti – pääsemist ei ole.
Rõõmus rahvas peitub iseenda valgusvihku,
ta hingehobu korskab õllesaali kaertes.
Jääb pinguldatult naeratada, nutta ainult pihku,
on Hamlet surnud juba, surnud ka Laertes.
Põrgukursilt ühiskonnad tagasi ei nihku.
Ma sünnin nuttes, elan lauldes, suren naerdes.
Kas oled valmis,
põrsas kosmiline,
nüüd rakendumaks hõõguvasse mellu?
Või taeva tahad tõusta
nagu suitsuveri, kus jumal elu perfolinte lappab
ja magnetkettaid pillutab, mil salvestet
su viimsed salamõtted?
Ehk hoopis püüad teise ellu,
– kui, siis mine – seal möllab muistne meri
ja iidne hobu surnud pilvil kappab
veel.
Seal unustad, mis sulle valetet,
seal teadvus hävineb öökiirel tõttel.
Ja meelest kaotad, et sa oled põrgus
sul polnud valikut,
kui korrumpeerus kõrgus,
mis iial tegelikult polnud lilleline.
Käi põrgu,
kallis põrsas kosmiline !
Ei kuuldu vastust
jumal juba sööb, ta vuntsesse
su süldi lima nõrgub
ning aujärg kõmab timukjalge astust.
kõrkjasööde võrkjashuulsel vaimutunnil lehehääbe kuul
mind hõõvab nagu tõrkjat siiski hõrkjat armuvett
me kohinpuude kõhinluude hirmuvaba tuul
või naeratus helltardunu kuu põhjatumal suul
või kalmistute sosinudust kerkiv minarett
või surmalangvel elulehed sündimisepuul
või kaoseingli kaelalt tuhka heidet amulett
mis tõde see – ta raske justkui õnnetusetina
mul viinaämbrist tarrutaman kaduvikuilku
mässiman mu ümber juba kõdunevat lina
sel hetkel mil ma uppusin kesk veriudu vina
viimast korda nägin lastud hirve pilku
ja siiski teadsin – laskja polnud mina
ta silmist kukkus väga väga väga kurbi tilku
Su hiuksekesi melanhoolselt sasin
ja ümber meie mediteerib öö.
Üks härrasmees, üks tütarlaps. Adjöö.
Sest uni kohustab ja uneaeg on kasin.
Külm koidik kerkib. Molutavad puud.
Tuhm päike ööle peielauda katab.
Su silmad on veel väga värvimata.
Mu uuriketi otsas ripub kuu.
On puhuti piinavalt pime
ja kohati kurnavalt kurb
su sõnade salalik ime.
Sinu viisidest viljastet muld
kannab kummalist kuhmetut heli
ja haigete hapruste häält,
mil toone on neli kord neli.
Nad pääsnud su pattude päält.
hallaööde hallituse halin
sillapuude sillutise silm
kõhiseva kõhetuse kõlin
võllapuude võõristuseilm
maailm madu marrastab mu maja
mina kurat kestan üle aja
Ma kirjutan teemast mööda,
mind hurjutab unine kuu.
Tumeudu salavarjud
siniste põõsaste vahel
tuhmavad sammaste sambla,
pahiseb pilvede palve.
Siis kirjutan teemale pihta
ja teema kukub külili
nagu rohekasrõske rõngasrist,
mis murenes mädasse mulda
mu kaunite kõhkluste kalmistul.
Kagutuule käes
vetruvad mäkerjad ladvad
kui valgusepuhanguist joobunud
madalad mäed.
Lahkuva päeva kirmet
joon endasse loojangusumust
ja tumedat neelan siis
sinu poolt lehvivat
laulu,
mis hääletust õhust
mu meelisse otseti hajub,
et lugeda tühjusesilmadest
kerkinud valu
ja suikunud soove,
äratamatuid veel, kurbi
valgusevooluna, nukraid
kui unistus
sinust.
Taob kõrvades
lainete päevatu kahin.
Maa sõuab salaja
voogudest läbi
ja märkamatult lõhenevad
veed kuulmatutel silmapiiridel.
Mürisev vaikus
ei pakitse öösse,
mis pilvedelt põrkub
ja hubiseb,
mähkudes mändide ümber.
Kuu aimub ududest,
üksildane ja külm.
Läänetaevas häilitakse mõõku.
Üht-teist on pimedas näha.
Kuu, lambid.
Sigaretiotsad,
kuu.
Mis siin ikka vaadata
kuu, lambid,
sigaretiotsad…
Kuu.
Hääl-häälelt tilguvad
sekundiseierid olematult kellalt
olematumaks