on õigupoolest kaunis soojaks läinud, ja siis ei saa ma
enam
korralikult hobuse selgagi ronitud.
Liiv trügib kingade sisse, koer tormab mis pöörane, meri
mitte.
Õige mul merest, õige mul rohust ja liivast väljaspool kingi.
Ma niigi rõõmus,
kolksun furgoonis põhuvirnas seinast seina,
kolksun furgoonis põhuvirnas uksest aknasse.
Ma olen mingil teel ja kuigi see on lühike, venitan ma ta
väga pikaks.
Täpselt nii pikaks kui tahan.
Hobused ei väsi enam kunagi.
Mu perearst on ohvitser ja see on tõesti hea
Ei kuulihaava praavitusest muretsema pea
Ka harilikke haigusi ta mõistab ravida
Ta mõnus mörin telefonis juba avitab
On perearstist ohvitseril väga veenev töö
Ta vabariigi vaenlasi ja aega surnuks lööb
Ja igal pärastlõunal marsib läbi linna ta
Tehasesse õlut võtma poole hinnaga
Ka vanemveebel lugu peab mu sõbra tarkusest
Ja igal reedel infojuht veab sõbra Tartusse
Ja kui mu väikse kolbale on viga teinud viin
Siis peagi külmarohuga on platsis lipnik Siim
Nüüd tõstkem klaasid ülesse ja hüüdkem schmoll fiduut
Me kõuehäälest kaitsekraaviks variseb reduut
Kuid Tehas seisab uhkelt kuni kestab meie piknik
Ja lipuvarda najal möirgab laulda doktor lipnik
Kui toitun, kui neelan
endasse maakera vilju,
aastakümnete odrast
pruulitud vahukat vihma,
väikeste lonksude müriaad
aplalt habrastab magu,
järavi hammaste taga
keedetud tulekeel, terav,
pilkab purgiherneid,
kes alles rohelisevõitu
ja põletab neile mu märgi:
KMS.
Aastal 1971
asutasin oma pagariäri
ja sest ajast saadik
olete pidanud taluma minu
lõputuid saiakesi, šokolaade ja kommikarju.
Minu nimi on tõelise kvaliteedi võrdmärgiks,
ma ise olen juba kakskümmend seitse aastat
kõrgunud maailma kohal tunnistusena
paremast tulevikust ja mineviku mööduvusest.
Minu pagariäri
on paljudel meelest läinud,
aga mu kondiitritoodeteta ei suuda elada
tuhanded-tuhanded-tuhanded
rotid ja vanainimesed,
kooliõpilased ja kodanlased.
Mu saiade jahu on ninasõõrmetes tervetel
ja haigetel populatsioonidel,
ma nuuskan ning asetan oma kaunikujulise
töntsaka käe
kõigekangema kombel kõikide kohale.
Ma tellin uut tainast
ka täna, mu kallid
pirukatäidised!
Kunagi ammu-ammu,
kui ma olin vana,
teadsin, et ükskord olen jälle.
Aga ma tahaksin,
et nimelt teie siis minuga oleksite
(palun kirjutage oma nimed):
– — – — -
– — – — -
– — – — -
– — – — -
– — – — -
– — – — -
– — – — -
Tänan väga.
Liigun mõnusasti vanaduse suunas.
Ärge siis alt vedage.
Sina, seal kanali taga,
kas sina tead, et kohe tuleb hommik
ja sajad saiakesed siirduvad sadadesse ahjudesse?
Või magad sa õiglase und,
ärkad keskpäevast hiljem,
ringutad oma esimesed ohked alles
talvise päeva hääbumisvalguse käes?
Meri on jääs, vähemalt osaliselt.
Kuku või kõndima.
Sina, emajumal ja aafriklanna, sina,
kuuskedelt kukkuvate lumetortide tasaseim pagar,
sa oled ju endiselt alles ja ostad väikese õlle
nooblis lokaalis, kui videvik puudutab
Helsingi hoolikalt puhastet tänavaid.
Mis mina öelda sul oskan,
öelda sinna kanali taha, ei ütlegi,
parem küsin – tuli sullegi hommik või kuis?
Täna on mul maailmale
ütelda nii mõndagi.
Näiteks: vihma veel ei tule,
aga ükspäev tuleb ta.
Maailmal on mulle täna
mõni sõna üle jäänd:
vaene, vilets, suisa rumal.
Ma ei kuula sõnu neid.
Aga hommik laekub ilus.
Sest et õhtu kaunilt läks.
Maailm mulle sõnab: nõme.
Mina pärin temalt: miks?
Kostab ilm: ei meeldi minul
see, et oled täis kui kuu!
Jah – jaaniöö süte pääl küpsenud tigu
on maitsvam kui ükskõik kui lõpphea šašlõkk,
ilma teota on teotatud tõsine pidu,
rösti tigu! ja kõhus käib lõkerdav rõkk.
Kust karpkala saada, kui vatsal on mure?
Kus kasvab küll hõrgutav elajas see?
Tule saarele sa! Sina saarele tule
ja õllemäetigu söö jaaniku eel!
Meil lehkavaist rohtudest tuikavad aasad,
kus lõõtsmoonik üürgab ja tünnis käib taar.
Võta