pärast naermagi, sest vaatepilt on tõesti põnev. Teineteise kannul kihutavad Mereröövel ja Jupp elupuu alt välja. Aga jooks pole kuigi pikk, juba moodustub kahest kokku üks kräunuv kera, mis veereb mööda lund ja millest lendab tuulde musti karvatuuste.
Aga mis see siis on?
Kräunuv kera on vahepeal jälle kaheks kassiks lagunenud, kes tuiskavad üksteise kannul kuhugi ümber majanurga. Joosep ja Venna jõuavad teisest aknast näha ainult nii palju (teel sinna jääb Kiisu piimakauss natuke Venna jala taha, mis sunnib ka ema tegevusse sekkuma), et üks must sabaots kaob üles kuuri räästa alla.
Jah, aga mis see siis on?
Takjavarte vahelt astub läbi tuisu lavale veel üks tegelane. Ta paistab ausalt öelda päris suur. Ta on ennast veel kuidagi kõrgeks ka ajanud, jalad kanged all, ja liigub seetõttu just nagu karkudel. Aga muidu näeb see kaadervärk välja päris terve, eriti võrreldes Mereröövli ja Jupiga: midagi eriti ei paista puuduvat – saba, kõrvad, kaks silma, kõik on veel komplektis. Üldiselt selline hallika-pruunikavöödiline, päris kena kohev, puhevile aetud saba lahingulipuna lehvimas kogu selle asjanduse kohal.
Ja paremalt, raagus marjapõõsa alt, just nagu teatri kulisside vahelt, tipib korraga välja, sellele kangejalgsele asjandusele kartmatult vastu – midagi väikest ja musta. Kiisu! Ta on tõesti vähemalt poole väiksem kui see elukas. Aga juba on neil ninad vastamisi… Korraga laguneb kaadervärk koost, vajub jälle maadligi, jalgadele, muutub päris armsaks vöödiliseks kassiks.
„Ema, ema, ta teeb Kiisule haiget!”
Ema tuleb, lapp käes, millega ta just põrandalt piima pühkis, vaatab ka aknast välja, nüüd on nad seal akna peal nagu tõeline publik, kolmes reas, alt üles: Venna, Joosep, mamps.
„Ei tee, ära karda. See on ju mõisa Kriimu!”
Ongi. Nüüd tunneb ka Joosep ta ära. Enam ta ei paistagi nii imelik.
„Kliimu-Kliimu-Kliimu!” hüüab Venna lootusrikkalt. Aga Kriimu vist ei kuule.
„Tulge lähme sööme, praekartulid said just valmis.”
Ega seal olegi enam midagi vaadata. Lava on tühi.
Aga seni, kui Kollase maja rahvas (seekord paraku ilma Kiisuta) oma (jälle! ohkab Joosep) praekartuleid nosib, tuleks vist pisut seletada, kes on mõisa Kriimu ja kõigepealt, mis on mõis.
Ega see nii lihtne polegi. Esiteks pole mõis enam ammugi mõis. Maal, nagu öeldud, on nii palju asju, mis pole enam need, mis nad olid ja milleks neid ikka veel hüütakse. Laut pole enam laut, sest pole lehmi. Raudteejaam pole enam raudteejaam, sest pole rongi, pole raudteed, pole jaamaülemat ega tema kassi. On niisama üks veidi teistmoodi, kahekordne, kõrge katusega vana maja suurte puude all. Enamasti ei näe seal kedagi. Vaid mõnikord suviti kõige soojemate ilmadega on ülemise korruse aken lahti, sealt lehvib välja valge kardin. Siis öeldakse, et näe, Jaama Senta on käima tulnud. Jaama Senta on viimase jaamaülema lesk, tal on õigus jaamahoones suvitada. Teisel pool rohtunud perroone on tal peenramaa, veidi porgandeid, kartuleid, daaliaid.
Samasugune lugu on endise kauplusega kohe jaama kõrval. Pood suleti tegelikult alles paar aastat tagasi, aga juba näeb ta välja, nagu oleks see kõik olnud väga ammu. Ainult akendel on ikka veel vanad pildid ja kirjad: LIHA, KALA, LEIB, SAI ja isegi KOMPVE-KID. Iga kord kui Joosep poe aknalt seda viimast sõna loeb, tundub talle korraks, et see on tõsi. Aga see on lihtsalt üks vana sõna. Aknad ise on tolmused, ukse ees ripub roostes tabalukk.
Mõisaga on samasugune lugu, isegi veel hullem. Mõis pole mõis enam üheksakümmend aastat. Ainult nimi on jäänud. Ja pikk-pikkpikk hall puust maja kõrgete puude vahel. Maja on teistmoodi küll kui teised majad. Tal on katusel viis korstnat ja maja keskel on suur kaheksa postiga katusealune, mida kaunistavad keerulised puust nikerdused ja mida kutsutakse verandaks. Teisel pool maja on samasugune, aga väiksem, kuue postiga. Ka uksed on nikerdustega kaunistatud, neisse on lõigatud kaks suurt ja kaks väiksemat päikest, igaühel lilleõis keskel. Joosep pole niisugusi uksi kuskil mujal näinud. Kui öeldakse „mõis”, siis tal tulevadki meelde kõigepealt need uksed.
Verandale viib äravajunud, logisev kivitrepp. Ja trepi ees on suur ümmargune muruväljak. Tee ei lähe trepi ette mitte otsejoones, nagu teed lähevad, vaid ringiga. Härra N. seletab, et see on auring ja et kunagi sõitsid trepi ette tõllad, igaühel kuus hobust ees. Ja et hobust on palju raskem tagurdada kui autot ja et ümberkeeramiseks võtab selline rakend päris palju ruumi, siis ongi vaja seda auringi. Tõld veereb ette, härra aitab daami tõllast välja, kutsar plaksutab piitsa, järgmine tõld järgmiste külalistega võib treppi sõita.
Härra N. räägib mõisast üldse täitsa põnevalt ja talle kohe meeldib sellest rääkida. Ta räägib, nagu ta veel näeks seda kõike, mida ammu enam ei ole. Joosepilgi tuleb siis korraks tunne, et ta näeb seda: uhkeid härrasid ja kaharate kleitidega daame, nagu ta on näinud filmides, kus ratsutatakse, lastakse musketitest põgenevate röövlite pihta, preilid minestavad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.