isegi pisut kerglane. Tall oli nimelt enne olnud mõisa uus kivirehi. Nüüd aga pandi sinna kolhoosi hobused, Kollase maja ühest toast tehti hobusetalli kontor, ja kui peremees julges midagi mühatada oma puhvetikapist, mis tallikontori kaustakapiks tehti, ähvardati teda otsesõnu „rongi peale panemisega”. Paraku! Mitte ainult kasse ei taba teinekord see saatus, et nad pannakse kuhugi peale ja viiakse kodunt ära, küsimata neilt, kas nad tahavad, ja ilma et neil aimugi oleks, kuhu.
Aga ajapikku kadusid hobused, kadus tallikontor ja vanaperemehe poeg (eks vanaperemees ise olnud vahepeal juba ära surnud), üks neist rongivaatajatest-lastest, ka juba vana mees, sai ärarikutud puhvetikapi tagasi, aga ei hoolinudki sellest enam. Elu oli tal juba hakanud viltu vedama ja vedas aina enam. Tema lapsed olid ise rongi peale läinud ja sõitnud kes kuhu. Rongi peale oli läinud ka tema naine, kes ütles, et talle aitab. Tagasi polnud ükski tulnud. Raudteegi oli nende järelt üles võetud. Siis kadus kolhoos. Järk-järgult langes endisele jaamaalevile, vanale Külale, kogu maale just nagu hall tuhk: unustus, tühjus, eimiski. Kuidas see nii läks, ei tea keegi. Kui kassid vaevuksid kommenteerima inimeste tegemisi, imestaksid nad kõige rohkem nende heitlikkust, järjekindlusetust, ebarealistlikkust. Miks nad ometi ei või rahul olla sellega, mis neil on?
Lõpuks elaski Kollase maja peremees seal kahekesi oma valgekirju kõutsiga. Kui peremees laua peal endale viina kallas, sai kass laua all kalaroodusid närida. Viimaks müüs peremees maja maha ja kolis tükkis kõutsiga alevisse. Kõuts tuli muidugi kohe Kollase maja juurde tagasi, aga et selle olid ostnud suvitajad, kes sügisel kadusid, kadus ka kõuts teadmata suunas.
Nii et ei Joosep ega Venna polnud kunagi rongiga sõita saanud. Raudtee oli Kollase maja juurest ära kaotatud ammu enne seda, kui nad sündisid. Bussiga olid nad sõitnud küll, aga buss oli tavaline. Ja bussipeatus maja juurde ei paistnud. Maja juurde ei paistnud üldse eriti midagi, neil polnud erilist põhjust „paraadtrepi” peale vaatama joosta. Selle uks seisis pealegi kinni ja trepikoda kasutati rohkem kolikambrina. Käidi teisest uksest, läbi lagunenud eeskoja, kus asus ka kuivkemps.
Joosepil oli tihti igav. Venna oli tõelise igavuse tundmiseks veel liiga väike, alles kolmene, aga kiitis Joosepile takka, kui see emale kaebas, et igav on. Kuigi see kaebamine oli mõttetu. Ema ütles selle peale:
„Minge mängige midagi.”
Mis tal viga öelda. Eks sa mängi, kui kõik mängud on sel päeval juba mitu korda mängitud ja õieti ükski pole olnud huvitav. Raamatud on niikuinii juba sada korda läbi vaadatud, kapsaks. Ja Venna on tegelikult üldse liiga titt, et temaga huvitav mängida oleks. Joosep unistab, et tal oleks vanem vend, aga ta saab aru küll, et sinna ei ole emal enam midagi parata. Ta peab elu lõpuni ise vanem vend olema. Igavene tüütus! Telekast ei tule ka midagi, sest neil ei ole kanaleid ja ema millegipärast ei taha panna ka. Ta isegi ei ütle midagi, kui Joosep neist juttu teeb, samamoodi nagu ta ei ütle midagi selle peale, et neil võiks siis vähemalt koer olla. Või vähemalt kassipoeg.
„Ema, millal iss tuleb?”
„Ma ei tea.”
Mis emal viga! Temal on tegemist küll, nende oma loomadega. Joosep ei salli neid loomi. Ta natuke häbeneb ka, et ema neid teeb. Et ta viib need mõisa ja saab nende eest raha. Sealt saadetakse need muidugi edasi linna, loodussõbralike mänguasjade poodi „Metsavana”. Joosep on ükskord emaga selles poes käinud. Kõik asjad olid seal koledad ja igavad. Sama igavad kui need ema tehtud takunöörist loomad. Mis siis, et proua N. ütleb nende kohta, et need on nii ökoloogilised ja nii vahvalt vanaaegsed. Joosepi arvates ei taha ükski laps sellistega mängida. Ilusad mänguasjad on ikka päris poes, kataloogis, piltide peal, linnas Kevinil, keda Joosep tegelikult ei salli, aga kellega tuleb hästi läbi saada, et ta lubaks oma asjadega mängida ja Joosepit oma arvutisse.
Ema istub jälle köögilaua ääres kollases lambivalguses ja kerib halli takunööri traadist kere ümber. Sellest tuleb dinosaurus. Üks part on juba valmis. Nad on ilmekate nägudega ja tegelikult päris naljakad. Ema käed käivad maru kiiresti. Joosepil tuleb uni peale neid vaadates.
„Ema, mis kell on?”
„Sa oled juba suur poiss, vaata ise.”
Ta teab küll, et Joosep veel kella ei tunne. See ajab Joosepi vihale. Miks ema on teinekord nii halb! Muidugi ta alles küsis ja teab isegi, et lastesaateni on veel mitu tundi aega. Miks nad üldse peavad maal elama? Juba on väljas pime. Mitte midagi ei ole teha. Venna juba ongi jälle teises toas voodi peale magama jäänud, nina vastu Piilupardi raamatut.
Aga mis see siis on? Joosepil on korraga uni läinud. Ta hüppab tooli pealt maha. Kuulatab.
„Ema, ema, keegi on ukse taga!”
„Ah, mine nüüd, kes seal ikka on.”
Pole vist jah midagi. Nii kahju, et suurtel alati peab õigus olema. Tuleks praegu keegi! Kogu õhtu oleks hoopis teistsugune, mitte selline, harilik.
„Ema, ema, kuuled, keegi kraabib!”
„Ära aja, tuul on väljas, need on viinapuuväädid, mis vastu seina käivad.”
Jah, vahel, kui öösel tuleb pissihäda, ei julge Joosep eeskotta kempsu minna, sest väljast kostab igasugu hääli, kolksumist, krabinat. Lõpuks tuleb tal siis ema üles ajada ja ema on pahane, aga Joosepil on piinlik, sest ta näeb küll, et pimedas eeskojas pole kedagi ja ta tõotab endale, et ta enam kunagi ei karda.
„Ema! Kuuled! Keegi teeb ukse taga häält!”
Ema tõstab lõpuks pea oma pooliku dinosauruse kohalt, kellel pole veel nägu ja kes laua peal lebades meenutab pigem puu otsast alla kukkunud varest.
„Oli jah nagu midagi.”
Jah, kui mõelda, siis õigupoolest, kust, kellelt oli kassipoeg õppinud, et tuleb ukse taga näuguda? Ja kust ta võttis selle julguse, poolmetsik nagu ta laudakassina oli, et lipsas kohe ukse vahelt sisse, otsejoones kööki, pliidi alla, sinna sügavasse koopasse, kus muidu käivad puud? See sai muide tema lemmik-pelgupaigaks ka edaspidi, kui Joosep või eriti Venna teda liiga palju sabast sikutasid. Puuderuum on ju veel selle poolest mõnus, et selle lagi läheb kuumaks, kui pliiti köetakse, soojendab kassipoja selga nagu päike. Aga praegu pole tal mahti seal nautida midagi. Olukord on pigem kriitiline. Lõppude lõpuks on ta inimestest seni kokku puutunud ainult suure paksu Valjaga, kes ta vahel oma mõnusasse sooja sülle võttis, kes lõhnas piima ja lehmade järele, kes ei teinud iial haiget. Aga kuidas suhtuda sellisesse väikesesse inimesse, kelle suured uudishimulikud silmad teda praegu sealt koopasuust piidlevad, kelle väike käsi talle ohtlikult läheneb…?
„Oota, ta võib küünistada, see on ju võõras kass!”
Kui palju on kassid pidanud kuulma seda solvavat ütlust. Võõras kass! Mitte iialgi pole nad võõrad siin maailmas, vaid ikka ja alati omad!
„Võtame võib-olla parem harja?”
Aga olukorda ei päästnud siiski mitte hari, vaid hoopis Joosepi julgus, kassipoja vaprusest muidugi rääkimata. Ta lasi väikesel inimesel enda kinni võtta ja koopast valguse kätte tuua!
„Ema, vaata, kui armas! Üleni must! Ja kurgu all on valge tähn!
Ema! Vaata, tal on roosa keeleots suust väljas! Võtame ta endale, on ju!”
Kasside poolest võivad inimesed seda kujutleda, kui see neile meeldib: et nad võtavad endale kassi. Loomulikult võtab kass endale ikka inimese. Aga see on lõpuks vaid sõnademäng. Sama väheoluline kui nimi.
„Appikene! Vaata, tal on ju kirbud! Fuih! Vastik! Vii ta kohe õue! Venna! Ei tohi katsuda!”
Loomulikult oli ka Venna üles ärganud ja muidugi tahtis ka tema kassipoja musta kasukat katsuda. Kui erinevalt võivad eri silmad näha ühte ja sama kassipoega! Poiste ema silmis nägi ta välja nälginud, pisut pulstis, metsik ja pealegi kirpe täis, peaaegu vastik väike olevus. Peaaegu nagu mõni rott. Aga Joosep nägi kohe, kellega tal tegelikult tegemist on. Lapsed on tihti tunduvalt läbinägelikumad kui suured. Neid ei sega