praegu oli raagus ja nägi välja pigem sasine ja vettinud kui ilus. Mis siis, et rohtu polnud maja ümbert niidetud ja see paistis siin pigem hästi kasvavat, toredad pruunid takja- ja putkevarred turritasid igal pool läbi õhukese lume, vaid kolm looklevat rada oli nende vahelt läbi tallatud: üks pumbakaevu juurde vana vahtra all, teine hiigelsuure ja pigem väsinud väljanägemisega maakivist kõrvalhoone juurde, kus hoiti ilmselt puid, ja kolmas õuest välja, raudteetammile.
Kahest küljest ümbritses õue kõrge tume kuusehekk. Üks kuusehekk oli õieti raudtee oma ja jooksis läbi lagedate väljade nagu pikk sirge Hiina müür. Läbi selle Hiina müüri kassipoeg oligi tulnud. Ta teadis, et selle taga on midagi. Ja oli ka. Aknast langes hämarduvale lumele kollast valguskuma ja korstnast tuli mõnusat lepapuu suitsu. Kassipoeg siiski ei tormanud kohe kuuseheki alt välja. Seal maadligi okste varjus oli hea veidi olukorraga tutvuda. Seda ei pea ema kassipojale õpetamagi, et võõrale majale tasub alati läheneda teatava ettevaatusega. Parem hea luure kui halb lahing! Sest kõigepealt tuleb kindlaks teha see otsustav asjaolu: kas koer on või ei ole. Ja kui on, siis kas toas või õues, ketis või lahti.
Detsembri hämar õhtupoolik Kollase maja ümber oli haruldaselt rahulik. Koerast polnud igatahes mingit märki. Ei kuuti, ei ketti, ei lõhna. Kassilõhna samuti polnud, mis on ka alati suur pluss. Järelikult on inimestel kassi vaja. Metsistunud väljanägemisega õunapuude ümber oli tikitud vaid metskitsede jälgi. Kitsed olid käinud lume seest mahakukkunud õunu kraapimas. Teine kuusehekk sulges vaate lõunapoolsetele väljadele, nii et Kollane maja jäi justkui kahe kõrge müüri vahele. Ja „paraadtrepi” ees, mille katust hoidsid tasakaalus neli veidi viltuvajunud puust sammast, kasvas hiigelsuur tihe elupuu. Pelgupaiku ja ronimiskohti kui palju! Kõik need andmed kanti otsekohe kassipoja püsimällu. Ja kuigi käpad juba väheke külmetasid ja kõht oli tõtt-öelda üsna tühi (millal ta viimastel päevadel täis oli olnudki!), kassipoeg veel viivitas. Kui kassidel on üks ammendamatu kapital, siis see on kannatus. Isegi sellistel väikestel seda juba täitsa jätkub. Ja elu jooksul see ainult kasvab. Kuldreegel ütleb ka seda, et heki seest välja tasub tulla alles hämaras. Siis, kui sind enam ei nähta, aga sina näed.
Ja tõesti, suurepärane asi see pikk ja tihe raudteehekk! Kaks rida kuuskesid kummalgi pool raudteetammi, mis nüüd kurva, tühja, lumise ja noolsirgena seal hämarusse kadus. Kuuseridade vahel veel kaseread, põõsad, terve väike mets, suvel täis lindude sädinat. Isegi kollane peoleo tuleb sinna pesitsema ja hõigub kaseladvast oma nime, aga iseennast näitab haruharva. Tuleb välja, nagu oleks see hekk istutatudki lindudele, jänestele, rebastele – ja muidugi kassidele.
Sest niipea, kui puukesed olid juba kenast kasvama läinud, tulid töömehed ja võtsid raudtee üles. See oli juba hea mitu kassipõlve tagasi. Ja sestsaadik oligi see ümbruskond aina vaiksemaks ja inimtühjemaks jäänud. Ei vilistanud enam tore väike vedur, kolm vagunit taga, enne raudteeülesõitu, ei käinud enam jaamaülema paks kõuts, saba tähtsalt püsti, raudteejaamaalevis mööda perrooni edasi tagasi, „koosseise” üle kontrollimas (koosseisuks kutsuvad raudteelased rongi, vedurit-vaguneid). Jaama oli Kollase maja juurest vaevalt paar kilomeetrit, aga nüüd polnud seal enam ei jaamaülema kassi ega ülemat ennast, kes oma punase nokkmütsi ja kettasauaga nägi välja isegi veel tähtsam kui tema kõuts. Ilma tema sauatõste ja vileta ei liikunud paigast ükski koosseis!
See oli olnud kitsarööpmeline raudtee, rongid veidi nagu mängurongid, ja kuigi kassid suhtusid alguses neisse turtsuvatesse ja kolisevatesse monstrumitesse suure umbusuga (ja hoidsid neist kuni lõpuni parajat distantsi), said nad peagi tunda ka raudtee soodsat mõju. Mitte et kassid just teab mis suured rongisõitjad oleksid. Üldiselt eelistavad nad liikuda omal jalal. Raudtee on nende jaoks pisut liiga sirge, pisut liiga ettemääratud. Kui sind on kord rongi peale pandud, on sul juba enda eeski päris raske teha nägu, et sa kontrollid olukorda. Aga kindlasti leidis nii mõnigi kassipoeg tänu uutele transpordivõimalustele toreda kodu oma sünnikohast nii kaugel, et ta omal jalal poleks sinna kuidagi minna osanud. Raudtee avardas kasside silmaringi, selles pole kahtlust. Teatud sorti triibikud ja lapilised ilmusid korraga paikadesse, kus neid iial varem polnud nähtud. Olgu veel öeldud, et rongireisile läks kassipoeg tol ajal reeglina rätikuga kaetud korvis, laste süles, ja harva, kui tal siiski ei õnnestunud enne reisi lõppu rätiku vahelt välja pugeda. Nii et vahel võis niisugune reis lõppeda hoopis etteplaneerimata tagajärgedega: kassipoeg väljus enne õiget jaama ja mina sa püüa teda siis veel!
Aga eelkõige pani raudtee elu käima ja see on kassidele alati meeldinud. Suur sõda ja segadus olid just läbi saanud. Inimesed hakkasid seda hiljem kutsuma esimeseks maailmasõjaks, sest pärast korraldasid nad ühe veel ja plaanisid veel paari, aga siis jäi see asi kuidagi soiku, nagu nende suurte plaanidega tihti juhtub. Igatahes sõda oli läbi, keegi ei mõelnud veel järgmisele, hoopis oli vaja hakata maju ehitama, vilja jahvatama, vedama kõiksugu asju ja inimesi ühest kohast teise. Raudtee sobis selleks ideaalselt. Raudteejaama juurde kerkis peagi alev, toredad klaasverandadega puumajad porise tänava ääres reas. Ühes oli kauplus, kus müüdi klaaskompvekke, piimanõusid, petrooli, suhkrut, püülijahu. Kaupmeheemand pidas vähemalt kahte kassi, sest igaüks teab, mis kahju hiired ja rotid sortimendile teha võivad! Üks kass valvas alati poe trepil ja lubas talulastel, kes vahel alevisse kaasa võeti, endale pai teha. Aga mitte sabast sikutada! Selle nimi oli Poe Murri. Teine, emakass, hoidus rohkem siseruumidesse. Tema püüdis tegelikult ka hiired.
Kõrvalt pagaril oli kasse üks (vähemalt üks oli see põhiline kass), samasugune laia näo ja vuntsidega, tore kerekas, nagu pagar ise. Pagari uksest tuli alati magusat saialõhna ja pagari kass ei passinud mitte trepi peal, vaid tema koht oli muidugi leivaahju ees väikesel pingil. Eriti talviti oleksid teda kadestanud kõik alevi kassid, kui nad vaid oleksid nii tühisel tundel nagu kadedus oma päevade rütmi häirida lasknud.
Kohe pagarist üle tee asus suur jahuveski, mis oli moodne ettevõte, käis diiselmootoriga ja andis alevimajadele koguni elektrivoolu. Talumehed tõid oma hobustega sinna muudkui vilja, jahukotid laaditi rongi peale, saadeti linna, sest eks linna hiired taha ka süüa.
See oli maal suur ülesehitamise aeg, mõisnik oli just oma majast välja aetud, tema põllud inimeste vahel välja loositud, igaüks ehitas endale oma maalapi peale maja. See pidi tulema sama ilus kui mõis, mis siis, et noh, natuke väiksem. Nii sai ka Kollane maja seal raudtee ääres endale neli sammast ja moeka mansardiakna.
Iga kord, kui rong tuli, oli seda Kollases majas juba ammu enne kuulda, sest need rongid ei kihutanud just teab kui ruttu. Õieti sõitsid nad päris parajas tempos, nii et Kollase maja peremees hüppas ikka oma teeotsas vagunist maha, ei hakanud jaamast kõmpima. Aga lastel oli niisugune hüppamine kõvasti ära keelatud. Ja on ka tõsi, et nende tädi murdis ükskord sedasi jalaluu. Aga see-eest said Kollase maja lapsed iga kord, kui rong käänaku tagant välja ilmus, paraadtrepile joosta, sest rong oli sündmus. Mis siis, et neid sõitis päevas mööda mitu tükki. Sõitis isegi ekspress, mis läks natuke kiiremini, igal pool ei peatunud, vilistas ainult põlglikult teivasjaamadest läbi tuhisedes. Ja sõitis ka vaid ühest vedurvagunist koosnev raudteebuss Piilu, mis tegi ülesõitudel ja jaamades prääksuvat häält ja mõnikord jäi ka lehvitamise ja hõikamise peale seisma, et inimene tema teeotsast peale võtta.
Ainult talvel lapsi trepile ei lubatud: lasete külma tuppa, lasete tuulel ennast läbi tõmmata, saate veel tiisikuse! Pidi vaatama aknast, kui tahtsid mängida seda mängu, et arva ära, mitu vagunit seekord on (Piilu ei tulnud arvesse). Aga õues oli ikka toredam, sest vahel vaatas vedurijuht oma aknast välja ja lehvitas neile. Kui oli suvi, rinnutasid reisijad lahtisel vaguniaknal ja ajasid vahel peremehega törtsu juttu, kui see juhtus õues olema, vahetasid mõne kiiruudise. Mitte ainult kassid ja kaubad ei levinud mööda raudteed, vaid ka sõnumid, kuulujutud, uued moed, mis kõik!
Küllap sellepärast tegigi Kollase maja peremees oma majale nii mukid sambad, et maja oli ikkagi raudtee ääres. See pidi moodne välja nägema. Kuigi ta ise pidi selle sammastega maja ehitamiseks samamoodi pangast laenu võtma, nagu härra N. aastakümneid hiljem. Aga selle koha pealt tal vedas. Enne kui ta pooltki raha jõudis pangale tagasi maksta, pani uus võim panga kinni. Polnud enam kellelegi maksta. Vahel läheb ka nii. Tõsi, temalt võeti ikkagi tema põllud ja mets,