et tahame süüa ja pileti eest maksta. Kuiesimene ettejuhtuv masin meid Riiga viia tahab, siis muidugi. Kell kuus kiriku ees, tunnusmärgiks võta kümme ajalehte kätte ja kimp karikakraid hambusse.”
Nüüd paistis Aet nutu äärel olevat. Aga mul polnud tast põrmugi kahju. Kuita oleks sõber, siis loobuks ta ise ka sõidust.
„Ehk sa lubad mul vähemalt ümber riietuda,” ütlesin. Nüüd alles märkasid Aet ja Stiina mu jubedat kostüümi. Efekti mõttes tegin paar polkasammu ja teised pidid end herneks naerma.
„Ku-kust sa selle said?” kõkutas Aet silmi pühkides.
„Teatriühingust,” vastasin. „Nimiosalise kostüüm Oskar Lutsu „Kapsapeast”.”
„Oh issand, issand!” hüüdis Stiina ja raputas naerdes pead. „Sina mõtled alati midagi naljakat välja.”
„Teie teenistuses täna areenil lootustandev hüppaja Maarja Pärli ja ta tädi, kunstimeister Maria Perling, neiuna Perling!”
Tõin esikust spordikoti ja panin end inimese kombel riidesse. Aet vaatas alatihti kella, kuid ma riietusin flegmaatilise hoolega. Usun, et nööpisin viieaastaselt oma pluusi sama kiirusega. Stiina pani Enno raamatu riiulisse tagasi ja libistas sõrmedega üle raamatuselgade. Teadsin, et Aeda toas pole veeranditki Parrestite raamatukogust, kuigi siin seisis kolm kopsakat riiulit ja üks vanaaegne raamatukapp.
Oi, vana Parresti kabinetis oleks Stiinal alles tegemist! Kuid sinna ei tohtinud me minna – mina olin Parresti kabinetis käinud vaid üks kord, siis kui Aet mind isale tutvustas. Kirjanik Parrestit ümbritsesid vaibad ja raamaturiiulid, aknast tuli kullatolmuline valguskiir, nagu neid ainult raamatukoguruumides näha võib. Aeda isa istus musta kirjutuslaua taga, kootud müts peas ja sulepea (täiesti tavaline sulepea, mitte mõni täitekas või pastapliiats) käes. Ta tõusis, ulatas mulle pehme niiske käe ja ütles tõsiselt: „Väga rõõmustav. Loodan, et teie mu tütrega täiustate teineteist.” Just nimelt täiustate, mitte täiendate, nagu oleks usutavam. See ajas mulle hirmu peale: mismoodi oskan mina nii tarka tüdrukut nagu Aet täiustada? Aet mind küll – juba kas või raamatuid laenates. Küsisingi pärast Aedalt, kas ta ei saaks mulle laenata „Jean Christophe´i”, mille hõbeseljalisi köiteid ta isa laua kõrval riiulis olin märganud. Kuid Aet ütles, et tema ei tohi isa toast raamatuid võtta, ja see tundus mulle kangesti imelikuna. Ega seal ometi üksnes „alla kuutteist keelatud” raamatud saanud olla?
Mu ema on raamatukoguhoidja ja eluaeg pole ta mul ühtki normaalset raamatut keelanud lugeda – peale „Dekameroni” ja „Noorte lõvide” (mis mul tegelikult ammu läbi lehitsetud ja mis polegi midagi erilist). Ema üksnes naerab: „See on sulle nagunii igav,” ja enamasti ongi see nii olnud. Kas Parrest kogub roppe raamatuid? Küsisin seda Aedalt. Aet punastas ja jutustas nende kodus valitsevast raamatukorrast: igal Aeda sünnipäeval, 3. mail kingib isa oma riiulist tütrele ühe „tähtteose”, mis sümboliseerivat Aeda selle aasta lektüüri. Kuid peale selle viib ta tütre tuppa ka hunniku ilma autogrammideta raamatuid ja ütleb: „Nüüd on sul aeg neidki teoseid lugeda.”
Sa pühadevahe! Ma sureksin pettumusest, kui mulle sünnipäevaks vanu asju või raamatuid kingitaks, mis niikuiniisiiamaani mul kodus käeulatuses on olnud! Küsisin, mis Aet sellel sünnipäeval sai. Oli saanud inglisekeelse „Jane Eyre'i”. Muidugi, Aet õppis ju keeltekallakuga koolis! Aga see, et viieteistkümnendaks sünnipäevaks oli Aedale kingitud „Saladuslik saar”, tõstis mu enesetunnet: mina lugesin selle juba neljandas või viiendas klassis läbi. Ütlesin tookord Aedale lohutuseks, et tütre kuuekümnendaks sünnipäevaks on isa ehk juba pooled raamatud Aeda tuppa tassinud.
Stiina tõmbas kord ühe, kord teise köite Aeda riiulist välja ja piidles silmanurgast mind. Ilmselt sai ta mu aeglusemängust aru.
Leige pakk, mis mulle käe alla sattus, kui oma rotindust kotti toppisin, viis mu mõtted hoopis teise kanti. „Put-putput, ma õnnetusekana,” ütles tädi eluaegne reisikaaslane mulle oma kondise jala liigutusega. Tabasin ära momendi, kui Aet selja pööras, ja panin kana raamatukapi otsa. Oi, saab nalja, kui Aet kümne päeva pärast tagasi jõuab! Või leiab selle Aeda ema, või – veelgi efektsem – suur kirjanik Parrest ise, kes ei suuda kanamõistatust muidu lahendada, kui peab sellest rabava novelli kirjutama!
„Võiks ehk tasapisi minema hakata,” ütlesin, ja mu tuju tõusis.
„Aa, sa oled valmis,” rõõmustas Aet. „Läki siis!”
Stiina heitis raamatuile viimase igatseva pilgu ja oli ka reisivalmis. Aet lubas mu vihmavarju oma koju hoiule jätta.
„Kõht on õudselt tühi,” kurtis Stiina.”Peab vist teel kuskile sööklasse või kohvikusse sisse hüppama.” Aet jättis välisukse irvakile ja pakkus: „Võta need küpsised mu toast kaasa! Lähevad siin seistes niikuinii kõvaks.”
Läksin Stiinaga kaasa – teine nälgib ja mina jätan heast peast terve kana kapi otsa!
„Mis sul sealt vaja on?” imestas Aet, kes mu kõrgushüpet poolavali ukse vahelt nägi. See veel puuduks, et te mind vargaks hakkaks pidama!
„Kana,” vastasin ausalt, kuigi läksin näost punaseks!. „Omakana, kui teada tahad. Või tahad sa öelda, et ta hoiate isiklikke kanu kapi otsas?”
Aet kehitas õlgu ja ega Stiinagi midagi taibanud. Saatuslik kana rändas jälle kotti tagasi.
„Vähemalt trammipeatuseni on meil üks tee,” ütles Aet ust lukustades. Mulle meenus üks isa lapsepõlvejutt. Naabripoiss oli talt külmal talvepäeval küsinud: „Kas Riia linna tahad näha?”, ja kui isa muidugi tahtis, siis käskinud tal ukselinki keelega puudutada. Oli olnud kohutavalt valus, kui märg soe keel jääkülma linki puudutas, veel valusam oli keelt lahti tõmmata.
„Säh sulle Riia linna!” oli naabripoiss parastanud ja koju jooksnud.
Ma ei hakanud teistele seda lugu ümber jutustama. Pole kuigi popp viieteistkümneaastaselt leierdada: minu isa, minu ema, ja pealegi on praegu soe suvine aeg ja nii julmad naljad täiesti välistatud.
4
Sõitsime siiski trammiski tüki maad kolmekesi koos. Keskväljakul läks Aet maha. Lehvitas meile tükk aega järele ja paistis, et ta nii väga õnnelik polnudki, et pääses üksipäini reisima.
Oleksin tahtnud teda natuke taga kiruda, aga hoidsin end tagasi: mu meelest on see kangesti labane, kui tüdrukud oma sõbratare taga räägivad, niipea kui neid silma all pole – see on rohkem kümneaastaste komme. Neljandas ja viiendas klassis tekkisid ja lagunesid meie, tüdrukutevahelised sõprusliidud paari päevaga ja igaüks rääkis uuele sõbratarile ilma vähima süümepiinata ära kõik selle, mida eelmine usaldusalune talle endast oli pihtinud. Vastutasuks oli uus pihtimus uuelt sõbratarilt – ja ega seegi vaka alla jäänud, kui juhtus mõni tüli tulema.
Õnneks ei olnud Stiina tüdruk, kes oleks minult midagi säärast oodanud. Ta vaatas mõtlikult trammiaknast välja – või õigemini trammiakent, nagu oleks sellesse mõni luuletus sisse kraabitud.
Meie sõprus Stiinaga algas imelikult. Oli septembri lõpp, aeg, mil alles hakkasin klassi ellu sisse elama, kui ühel vahetunnil koridoris pisike blond tüdruk otse minu nina all kokku varises. Ta oleks nagu tahtnud pikkamisi parketile istuda, kuid vajus siis äkki täies koosseisus pikali – kukal tegi kops! vastu põrandat. Kuna see toimus suisa mu nina all, tundsin, et pean midagi ette võtma, kuid ei osanud muud teha, kui püüdsin tüdrukut jälle püsti upitada. Et see väike habras keha oli võimatult raske, siis libastasin ja kukkusin istuli. „Massimõrv!” karjusid poisid. „Ausammas!”
Võisime tõesti ausamba plaani välja anda: mina nõutult istumas ja teise tüdruku pea, silmad kinni, mu põlvedel. Kuid juba tõi keegi nuuskpiiritust ja torkas sellesse kastetud vatitupsu mu hoolealuse nina alla. Kui too aevastas ja silmad avas, pistis üks heasoovija vatitupsu mulle peaaegu et suhu (võimalik, et see jahmatusest oli lahti jäänud) ja ma olin põrgulikult vihane. Siis tõusis minestanu püsti, nagu poleks midagi olnud, naeratas mulle ja ütles meie ümber kogunenud summale: „Pole midagi, kõik on korras.”
Kell