küll, aga jäädi uskuma.
Hakkasime Stiinaga vahetundidel vestlema nagu vanad inglased – jututeemadeks ilm ja tervis. Põhiline jutumees pidin olema mina – Stiina vastas üksnes mu küsimustele ja võttis harva jutuotsa üles. Sain teada, et ta õppis 8. b-s, kuid oli juba kuueteistkümnene – kaks aastat oli ta haiguse tõttu „istunud”. Arvati, et Stiina põeb mingit rasket südamehaigust, kuid aasta eest oli tüdruk viidud kuulsa lastearsti juurde, see lasknud tal kurgumandlid välja lõigata ja pärast operatsiooni olid Stiina palavikud ja väsimus kui peoga pühitud. Minestamishoogusid polnud tal varem ette tulnud, seekord pidi see juhtuma kindlasti tühjast kõhust: Stiina elas endast seitse aastat vanema poolõe juures, kes aga töötas laevakokana ega tulnud vahel kuude kaupa koju. Stiina hoolitses ise enda eest ja unustas vahel paar päeva järjepannu toidu ostmata. „Meeldib sulle toidupoodides käia?” küsis Stiina. Raputasin pead – minu meelest oli maailmas üksainus inimene, kes kogu oma prii aja pühendas toidupoodidele – mu kõrgeauline tädi. Oli kohutav piin seista tädi kõrval, kui ta valis leti pealt lihatükki või praakis kalapoes müüja kühvlilt kalu välja. Toiduainete lõhnad liitusid kauplustes lämmatavaks, pealetükkivaks lehaks.
Stiina ütles, et kui ta söögikauplusse astub, siis tahaks korraga kõiki kaupu osta, eriti küüslaugulõhnalist vorsti, ja toidule kohe hambad sisse lüüa. Kodus aga selgub, et alati on ta ostnud valesid asju … Hea, kui saaks lõhnu süüa, arvas Stiina.
Sestpeale hakkas Stiina ülepäeviti minuga koos lõunastama. Ülepäeviti seepärast, et tädi töötas kord õhtuses, kord hommikuses vahetuses. Meie köök oli õige tilluke, gaasipliidil vaid kaks keedukohta, mida kasutas kolm peret. Pärast seda, kui naabrinaine tädil panniga kulmu katki lõi, ei kippunudki ma enam kuigivõrd ise toitu tegema, leppisin sellega, et koorisin keedupoti kolme käteräti seest välja (kindluse mõttes pani tädi toidupambu radiaatorile), pärast tegin toas elektripliidil sooja vett, hiilisin momendil, kui kedagi köögis polnud, kraanikausi juurde ja küürisin kähku oma taldriku puhtaks. Kahe taldriku pesemine ei nõudnud mult suuremat vaeva, kuid rõõmu oli ühislõunatest rohkesti: Stiinal polnud enam nälgimisohtu, mina ei tundnud end nii üksildaseni ja tädi võidutses, et mu söögiisu polnud enam nii närb kui esimestel linnapäevadel. „Sa oled nagu hulkuja koer,” ütles tädi, „sööd korralikult ainult siis, kui keegi pealt ei näe!”
Stiina käis meil paar korda ka siis, kui tädi kodus oli, kuid tädile ta ei meeldinud. „Vahib mind altkulmu nagu kurjategijat, endal seelik pressimata ja sukad tagant porised! Matsiplika,” arvas tädi.
Stiina oli tõepoolest väga kinnine ja harva vaatas ta kellelegi otse silma. Ta jutt oli vaikne ja ühetooniline, just nagu poleks tüdrukul sellest sooja ega külma, kas teda kuuldakse. Aga temas oli midagi, mis tegi ta huvitavaks, ta kõneles hoopis teistsugust juttu kui teised ja märkas hoopis teistsuguseid asju. Vahel naersime koos tundide kaupa, üks sõna sündis teisest, üks nali ületas teist. Stiina teadis rääkida kummalisi jutte – kummitustest, vesipükstest ja orkaanidest. Harva kõneles ta pikalt, kuid ka siis jäi jutust mulje, nagu varjaks tüdruk pooli asju, nagu räägiks ta üksnes sellest, mis kuulajale lihtsasti mõistetav. Raamatutest ja filmidest jutustas Stiina nii, nagu tõlgiks ta oma jutustust mõnest võõrkeelest. Minu raamatuelamused tulenesid tavaliselt tegevuse või tegelaste eriskummalisusest, Stiina mäletas peensusteni värve, looduspilte ja ilusaid lauseid, kuigi tegelaste nimed tal kibekähku ununesid. Mina, metsavahi tütar, teadsin ometigi loodusest rohkem kui tema – olin istutanud mände, teinud kitsedele vihtasid, käinud isal abiks sihte raiumas, suusatanud talvel põtradele soola viima … Olin näinud põtru puu otsast lehti nosimas, tedrekukki mängimas ja nugist lumisel männioksal vahtimas. Aga ometi poleks ma osanud kõigest sellest nii piltlikult rääkida, nagu jutustas Stiina sipelgapessa visatud sinilille aeglasest roosatamisest. Mul oli Stiinaga hea olla. Pärast, kui ma juba kooli raadiosõlmes diktoriks sain, kui mind seinalehe toimetusse valiti (mis valiti, lükati!), polnud mul Stiina jaoks enam nii palju aega ning tundsin ta ees piinlikkustki – selle pärast, et mulle meeldisid niisugused askeldused, mille kohta Stiina ütles: „Tühi rabelemine!” Siis võeti mind üheksandate klasside tütarlaste ansamblisse ja Stiina raputas pead: „Sa killustad end tuhandeks tükiks ega leia ennast eluilmaski nende kildude vahelt üles.”
Olin sel päeval omadega täiesti läbi. Lahkusime Stiinaga meie maja uksel nagu teretuttavad. Ta ei tahtnud sööma tulla, ta ei tahtnud minna kaubamajja kübaranalja tegema (käisime seal vahel lõbu pärast endale kõige ekstravagantsemaid viltkiivreid pähe proovimas, iga kübara juurde „vastavat” ilmet näole manades). Stiina ei kutsunud mind ennast saatma ja ma tundsin, et ei tahakski minna, olin tedagi enda poole palunud üksnes viisakuse pärast. Kui Stiina oli ümber nurga keeranud, läksin tänavale tagasi ja hulkusin mööda linna, kurb ja üksildane. „Inimeste hulgas tunnen end kõige üksildasemana,” oli Stiina kord öelnud, ja mina nõustusin tookord selle ilusa nukra lausega. Aga ma ei tahtnud eluaeg üksildane olla! Miks peaksin vait olema, kui mul on lauluhäält, ja miks keelduma seinalehetoimetusest, kui mul vaba ajaga midagi peale pole hakata? On siis sellest kellelgi kergem, kui meie kahekesi kurvalt üksildust ülistame? Aga ometi oli Stiina jutus mingi ilus valus pettumus, mis teda minust elutargemaks tegi ja mu teorõõmu tublisti kahandas. Mäletan, et sel päeval kohtasin kaht klassiõde endisest koolist – mõlemad olid tulnud Tallinna kutsekooli ja tahtsid saada õmblejaks. Neil olid seljas ühtmoodi palitud, peas sonid, jalas imekõrge kontsaga punased kingad. Nii Anne kui ka Mai olid ühe huulepulgaga klantsima löödud ja küllap oli nende kulmude kallal kõõbitsenud sama žilett. Nad olid ilusad ja võõrad ja läksid kohtamisele. Omal ajal olime peaaegu et sõbrad ja vana sõpruse nimel kutsuti mindki õhtuks nende koolipeole. Ütlesin: „Eks näis,” ja tüdrukud tõttasid edasi. Teadsin kohe, et ei lähe. Sellest kohtumisest muutus tuju veel nukramaks: ühel pool seisis Stiina, teisal Anne ja Mai. Ma ei kuulunud kumbagi kilda.
Kõige krooniks oli tädi enne õiget aega töölt koju tulnud – nende ateljees olla alanud inventuur. Oi jah, oli see alles õnnetu päev!
Tädi Marial oli ilmselt energiat hullupööra üle jäänud ja ta silmitses mind ausal mõrtsukapilgul, kui end peegli ees kammisin.
„Su pea on lohakile jäänud,” ütles tädi.
„Seda ütles täna koolidirektorgi,” vastasin uhkelt. Tegelikult ütles dire üksnes seda, et meie klass on varsti nagu amatsoonide pataljon, kõigil juuksed vähemalt vööni, ja lubas peatselt meile korraldada sundkülastuse juuksuri juurde.
„Koolijuhataja?” uuris tädi Maria. „No tõesti, sa oled nagu metslane, silmad ei paista karvade seest väljagi. Töökojad on veel lahti – lähme kohe juuksurisse!”
Mulle isegi meeldis see mõte – ilmaski polnud mul olnud lühikesi juukseid, võib-olla ainult sündides, ja ma tahtsin, et midagi mu juures just tänamuutuks.
Me läksime, ja mind pügati nudiks. („Tehke ikka lapsepea,” õpetas tädi juuksurit, „ta on loomult nii lapselik!”) Tädi ärritas oma utsitamisega juuksurit seni, kuni see mu põhjalikult ära näris. Vahepeal meeldisin ma endale peeglis isegi väga – paistsin justkui vanemana ja kurjemana, aga siis lõigati veel ja veel ja veel, siis näksiti mingi niidumasinaga mu kukla kallal – ja öeldi: „Ongi kõik!”
„Kohe kümme aastat noorem!” hõiskas tädi. Ta oli täpne nagu alati – kümne aasta eest olin ma viiene. Ma polnud enam inimene, olin amputeeritud kõrvadega jänes: paljad ümmargused silmad ja nöpsis nina olid minust säilinud.
„Jah, Maarjakene, sul olidikka väga ilusad juuksed,” ütles tädi mu kukla kallal hoolitsevalt siblides. Ja siis pudenes tilks-tilks-tilks kogu mu möödunud päeva südamevalu vedelas olekus sülle. Miski ei kao ega teki, vaid muudab üksnes oma kuju, nagu keemias õppisime. Mu „väga ilusad juuksed” olid saanud tuhmiks metsseanahaks juuksuritooli jalus mu jalge ees.
Tädi maksis arve ja me läksime natuke koju. Õige natuke – üksnes trammipeatuseni, sest seal tuli tädile pähe mõte mu pulksirgeid juukseid veidi koolutada lasta. Mul oli ükskõik, kuigi südames süttis väike