välja ja näis end tundvat nagu liikuvas restoranis. Auto tuli vist mingilt pidusõidult: kongis oli mitu rida värsketest laudadest pinke ja tagumistes nurkades lõhnasid närtsinud lehtedega kased.
„Räägi mulle midagi naljakat!” palus Stiina.
„Vii sant sauna – pärast aita lavale ja vihtle takkapihta. See on see tänu!” ütlesin ühe tädi lööklausetest. „Mul ei tule midagi naljakat meelde.”
„Räägi naabritest,” arvas Stiina.
„Ma olen neist ju küllalt rääkinud,” vabandasin mina, Stiina meelest on naljakad need lood, mis mulle lausa kurvad tunduvad.
„Mis siis,” ühmas Stiina pooltäie suuga. „Räägi üliõpilasest.”
Meie korteris kutsuti üliõpilaseks, täpsemalt igaveseks üliõpilaseks Kolki, viiekümneaastast habetunud meest, kes päevad otsa kükitas köögis, hallid „dekolteega” vattpüksid jalas. Tal oli ka vattkuub, kuid seda ei pruukinud Kolk seljaskandmiseks, vaid toiduvalmistamiseks. Üliõpilane kattis vattkuuega oma keedunõusid, kuid kahjuks ei summutanud see ta törlöntide aroomi, mis hõljus terves korteris päevad otsa ja mis mõne nõrganärvilise võinuks ehk hulluks ajada. Kuid nõrganärvilisi meil ei elanud.
Peale Kolgi elas meiega ühe koridori peal veel perekond Feld, ja Feldide närvid olid kui terasest. Isegi mu tädi oma suure puhtuseihaga ei suutnud proua Feldi veenda selles, et vann on mõeldud kõigile elanikele kasutamiseks. Proua Feld hoidis nimelt vannis kartuleid, põhjendades oma veidrat hobi sellega, et niikuinii ei viitsi keegi neljandale korrusele vanniahju kütmiseks puid vedada. Proua Feld oligi see, kes mu tädi kulmu rulli lõi, kui tädi nõudis ühe „gaasiaugu” kasutamise õigust. Proua Feld oli üliõpilase täielik vastand: tema ei hautanud ei toitu ega iseennast, tema pere põhitoiduseks oli keedetud piim ja munad. Esimene kees pidevalt üle ja teise roa sekka sattus nii kahtlaselt palju mädamune, et tädi naabrinnat mitu korda tahtlikus õhumürgitamises süüdistas. Õnneks olid tädil ta ümarale kogule vaatamata väledad jalad.
Proua Feld pidas üht meest, kaht last ja kaht kassi. Mees ei teinud muud, kui joodeldas hommikuti vannitoas, võib-olla oli ta kunagi tahtnud lauljaks saada. Harva ta oma toast muul otstarbel välja tuli, ja kui tuli, siis kandis ikka valget särki ja kikilipsu, mis mõjus ääretult pidulikult ta naise roosade pika varrega makopükste kõrval. Kuigi proua Feld oli enam kui korpulentne, ületas ta kodupükste kumm ümbermõõdu mitmekordselt ja sellest hädast sai proua Feld üle nõnda, et tõmbas pool kummi pükstest välja ja sidus meetri võrra lühemaks. Kord rippus kummivorst ta paremal, kord pahemal küljel.
Proua Feldi kaks kahvatut poissi olid päevad otsa üksipäini kodus, venitasid kasse ja ootasid kooliminekut. Esiotsa katsusin poistega jutule saada – olen alati pisikesi lapsi armastanud – , kuid poisid pagesid esikust, nagu tahaksin neid hammustada. Siis keelas proua Feld (tädi kaudu) mul oma laste traumeerimise ära, poisid olevat õrnahingelised ja märgavat pärast suuri ärritusi voodit.
Minu suuremad lahkhelid naabritega algasidki sellest, et traumeerisin kaksikutele otsa ette muhud – kuulsin, kuidas keegi toa ukse taga hiilis, ja lõin ukse pauhti ristseliti. Proua Feld väitis, et ta pojad mänginud esikus pimesikku ega osanud nii jämedat kohtlemist oodata. Vabandasin kaunis pealiskaudselt – ma pole kunagi näinud, et pimesikud lukuauke rihiksid.
Siis süüdistati mind Feldide piima mürgitamises: nende piimapudeli köögi aknalaual oli keegi lahti korkinud ja piimasse mingit pulbrit raputanud. Üliõpilane, nahkkindad käes, võttis pudeli oma hoole alla ja lubas viia tuttava kriminaaleksperdi kätte. Kuna eksperdi vastus viibis, siis leiti mulle uusi süüasju: ma olevat reostanud köögilaua all laiutava kassikasti (kuidas oli võimalik seda haisupommi veel reostada, seda ma ei taibanud) ja seisvat klosetipotil, säärikud jalas. „Miks, lubage küsida?” ütlesin. Küll ma ise teadvat. Kui Kolk tuli kriminaaleksperdi juurest, jooksis tädigi kööki teda kuulama. Eksperdi vastus olnud: emb-kumb, kas tahm või luminaal. Piim, muide, oli konfiskeeritud.
Nüüd sõlmis proua Feld salaliidu mu tädiga: ta arvas, et oleks vaja kirjutada Kolgi asjus „kuhu vaja”, kuna mees oli ise talle suu sisse öelnud: selleks, et ükskõik mis haigust simuleerida, tunneb ta arstiteadust küllalt hästi. (Kolk oli nimelt invaliidsuspensionil.) Peale selle müütavat üliõpilane hispaania kärbest. (Ma ei suutnud mõista – kas Eestimaal on siis vähe kärbseid? Tädi kihistas naerda ja ütles, et ma olen alles väike.) Tädi kartis Kolki, sest too sorteeris läbi kõik meie toidujäätmed ja süüdistas tädi Mariat raiskamises („Kust teie küll selle raha kokku ajate?”). Pooled prügikasti kandideerinud jäätmetest – kalapead, sibula- ja kartulikoored – elustusid uuesti Kolgi vattpintsaku all. Mitu korda oli tädi Kolgi pärast sõrmi kõrvetanud: nagu üliõpilane juhtus märkama, et tädi süütab pliidigaasi, hüüdis ta: „Oodake, oodake!” ja tõi jooksuga oma toast paberossi, et seda sama tikuga põlema panna. Viimasel ajal tegi Kolk suure „ratsi”: ta hakkas paberosse „igaks petteks” kõrva taga kandma.
Nojah, Stiinale võis see seltskond ju naljakas paista, seda enam, et ta oli ise nad üle vaadanud ja nende poolt ülevaadatud. Aga katsugu, kui hea on seal elada!
„Ah mis, sa mõtle, kuidas sul on tüüpidega vedanud!”
„Eks sa võta nad endale, kui tahad – rubla tükk. Kirjuta üles, ja honorari teeme pooleks. Aga ma tahaksin näha, kes sind usub? Ehk teen edaspidi kord kuus oma kodus lahtiste uste päeva? Teema: „Stiina Talviku õitsvad prototüübid”.”
„Ära lõõbi,” itsitas Stiina ja pakkis ülejäänud kana paberisse tagasi.
Peatasin ta käe, mis tahtis paljaksjäratud konti kongiavast välja visata: „Pidage, preilid! See kõik on toit! Kas teate, missugune jõuallikas siin peitub? Glo-baal-ne!”
„Hull!”
„Ma tahaksin teada, missugused sissetulekud võimaldavad teil nõnda toitu loopida?”
Stiina puhkes naerma ja lennutas kondi kaugele: „Mõtlesin juba, et sa räägid tõsiselt.”
Auto peatus nõksatades. Kakskümmend kilomeetrit Roomani olid läbitud.
Läksin kabiini poole – mu meelest pidi sõidu eest juhile rubla andma, kuid Stiina haaras mul käest ja hüüdis nii valjusti, kui hääl kandis: „Aitäh!”
Auto pööras kohe teelt ära paremale.
„Arvad, et maksma ei pea?” küsisin.
„Ei sobigi. Kas sa pole enne pöidlaküüdiga sõitnud?”
Olin küll, isaga koos sõitsime tihti juhusliku masinaga linna või külanõukogusse … Aga isa ei öelnud „pöidlaküüt”, vaid „juhuslik masin” ja selle kasutamise taks oli isa meelest alati rubla.
Stiina vaatas lagedat ümbrust ja vasakule pööravat roopalist teed, mis lõppes väikese kuusetuka juures.
„Kui läheks mu kodust läbi?” küsis ta vaikselt.
„Sinukodust? Su kodu on ju linnas!”
„Jah, aga isa-ema elavad siin lähedal.”
„Isa-ema!” olin rabatud. „On sul siis isa ja ema?”
Stiina muigas: „Näed, on.”
„No muidugi läheme, kui nad siin lähedal elavad.”
Ei tuleks kõne allagi, et minasõidaksin oma kodust mõne sammu kauguselt mööda. Aga Stiina polnud kunagi oma vanemaid jutu seeski maininud, olin kindel, et ta on orb. Läksin uudishimulikuks.
Ei möödunud poolt tundigi, kui juba seisime Stiina kodumaja väravas. See polnud tavaline värav – oli rohkem nagu sümboolne, koosnes üksnes kahest põiklatist, mis toetusid väravapostidesse taotud raudpoltidele. Stiina ei hakanud latte tõstma, me pugesime nende vahelt aeda. Aed oli põnev – siin oli vanu laiavõralisi sammaldunud tüvega õunapuid ja mitut kasvu kreeke, kreegid kasvasid nagu mujal lepad – võsana. Puid ümbritses kõrge lopsakas rohi, äraõitsenud võilillede hallid villased kerapeadki