ta, endiselt Cameli poole pöördudes.
„Täitsa uus.“
„Oled talle juba kohakese leidnud?“
„Ei ole.“
„Noh, edu sulle siis.“ Ta torkab mind mütsiga. „Poiss, ära sa liiga muretult põõna – mõistad, mida ma öelda tahan.“ Ja kaob vaguni sisemusse.
„Mida see peaks tähendama?“ küsin, aga Camel on juba läinud. Sörgin talle järele.
Nüüd on räpaste meeste vahel sadu hobuseid. Esmapilgul paistab vaatepilt kaootiline, ent selleks ajaks, kui Camel suitsu tossama on saanud, liigub piki vaguneid mitu tosinat rakmeisse pandud meeskonda, kes vankreid läbipääsude poole tõmbavad. Kohe, kui rattad kaldus puitplankude vastu puutuvad, hüppab tiisli abil vankrit ajanud mees kõrvale. Ja õigesti teeb. Raskelt koormatud vankrid tulevad plankusid mööda mürinal alla ega peatu enne, kui on veerenud oma tosin jalga.
Näen hommikuvalguses seda, mis mul läinud ööl nägemata jäi – vankrid on värvitud tulipunaseks, kannavad kuldseid äärekaunistusi ja kettaid, mis kujutavad kiirtepärjaga ümbritsetud päikest, ning kõik kannavad kirja: „VENDADE BENZINIDE MAAILMA KÕIGE IMETLUSVÄÄRSEM ETENDUS“. Kohe, kui vankrid on gruppidesse jagatud, painutavad end rakmete alla peršeronid, kes seda rasket koormat üle välja vedama hakkavad.
„Ettevaatust!“ ütleb Camel, kahmates mu käest ja tõmmates mind enda juurde. Teise käega hoiab ta mütsist kinni, muljutud suitsukoni hammaste vahel.
Mööda ratsutab kolm meest. Välja peal nad hargnevad, mõõdavad ratsusammul selle pikkust, ning läbinud territooriumi kogu ulatuses, pööravad otsa jälle ringi. Ratsanik nende eesotsas vaatab mõlemale poole ja hindab teraselt pinnast. Hoides ohje ühes käes, võtab ta nahkpaunakesest lipukestega märgistatud nooli ja pillub neid maa sisse.
„Mida ta teeb?“
„Seab piirid paika,“ vastab Camel. Ta peatub ühe loomavaguni ees. „Joe, hei, Joe!“
Uksele ilmub kellegi pea.
„Mul on siin üks Esimene Mai. Otse hällist välja karanud. Läheb sul teda tarvis?“
Tegelane astub välja rambi peale. Ta kergitab mütsi võidunud serva ja on näha, et tema käel on kolm sõrme puudu. Uurinud mind üksikasjalikult, sülgab ta suunurgast törtsu pruuni tubakat ja läheb tagasi sisse.
Camel patsutab mind õnnitledes õlale: „Said pardale.“
„Tõesti?“
„Just. Mine kühvelda nüüd pisut sitta. Pärastpoole näeme.“
Loomavagun on lootusetult räpane. Minu paariliseks on poiss nimega Charlie, kelle nägu on sile nagu tütarlapsel. Paistab, et hääl pole tal veel murdunudki. Kui oleme näiliselt tonnide kaupa sõnnikut uksest välja loopinud, peatun ma ja vaatan ülejäänud rokka. „Palju hobuseid nad siia üldse peale panevad?“
„Kakskümmend seitse.“
„Jessas. Nad on vist nii tihedalt pakitud, et ei saa liikuda.“
„See ongi asja mõte,“ vastab Charlie. „Kui kiiluhobune peal on, ei saa ükski neist alla tulla.“
Möödunud ööl nähtud sabad omandavad äkki mõtte.
Uksele ilmub Joe. „Lipp on püsti,“ uriseb ta.
Charlie laseb labidal langeda ja suundub ukse poole.
„Mis toimub? Kuhu sa lähed?“ küsin.
„Köögitelgis heisati lipp.“
Raputan pead. „Vabandust, ma ikka ei saa aru.“
„Lobi.“
Vaat sellest saan ma juba aru. Viskan samuti labida käest.
Telke on kerkinud nagu seeni pärast vihma, kuigi kõige suurem neist – ilmselgelt suur tsirkusetelk – on endiselt maapinnaga ühetasane. Mehed seisavad õmbluste juures ja nöörivad tükke kokku. Keskosast kerkivad võimsad teibad, mille tippudes on juba lehvimas Old Glory. Taageldus sammaste küljes loob mulje, nagu oleks tegu purjeka teki ja mastidega.
Selle lähiümbruses taovad kaheksaliikmelised meeskonnad välgukiirusel vaiasid maasse. Sel ajal, kui üks vasar vaia otsa puutub, on viis tükki sinna juba teel. Tagajärjeks on heli, mis sarnaneb kuulipildujaga ja lõikab läbi ülejäänud mürast.
Osa mehi tõstab hiigelsuuri poste. Charlie ja mina möödume kümnest mehest, kes vajuvad terve massiga köiele, samal ajal kui üks kõrvalseisja lauldes röögib: „Tõmmake! Raputage! Murdke! Uuesti – tõmmake! Raputage! Murdke! Ajage post maasse!“
Köögitelgi tunnen kohe ära – mitte niivõrd oranži-sinise lipu kui taamal podiseva aurukatla ja selle poole suunduva inimvoolu pärast. Toidulõhn tabab mind nagu kahurikuul kõhtu. Ma pole üleeelmisest päevast saadik söönud ja mu kõht on näljast kõveras.
Telgi külgseinad on läbilaske suurendamiseks üles tõstetud, ent ruumi keskel rippuv kardin jaotab selle kahte ossa. Siinpoolsed lauad on kaunistatud valge- ja punaseruuduliste linadega, hõbedast lauanõude ja lillevaasidega. See kõik on karjuvas vastuolus leti ümber luusivate määrdunud meestega.
„Issand jumal,“ hüüan ma, kui me Charliega end sappa võtame. „Vaata seda toidulauda.“
Seal leidub hakkliha, vorste ja paksude leivaviilukatega kuhjatud korve. Singilõikusid, igal võimalikul moel valmistatud mune, keedisepurke ja apelsinidega täidetud vaagnaid.
„See pole veel midagi,“ vastab ta. „Big Berthas on see kõik olemas ja neil on kelnerid ka.“
„Big Bertha?“
„Ringling,“ vastab ta.
„Sa töötasid seal?“
„Ah.. ei,“ vastab ta ujedalt. „Aga ma tean inimesi, kes rääkisid!“
Kahman taldriku ja hakkan sinna kartuleid, mune ja vorste kuhjama, püüdes mitte liiga meeleheitlikku muljet jätta. Lõhn on vastupandamatu. Avan suu ja hingan sügavasti sisse – see on nagu taevamanna. See on taevamanna.
Eikuskilt ilmub Camel. „Säh. Vii see tollele sellile sääl saba lõpus,“ ja surub pileti mulle pihku.
Klapptoolil rea otsas istub mees ja uurib viltuse viltkaabu alt ümbrust. Ulatan talle pileti. Ta vaatab mulle näkku, käed tihedalt rinna peal risti.
„Osakond?“ pärib ta.
„Kuidas palun?“ küsin vastu.
„Mis osakonnast sa oled?“
„Ee.. ma pole kindel,“ vastan. „Olen terve hommiku loomavagunitest sõnnikut välja loopinud.“
„See ei ütle mulle midagi,“ vastab ta, järjekindlalt mu piletit ignoreerides. „See võib tähendada tsirkuseloomi, veoloomi või menažeriid. Nii et milline siis?“
Ma ei vasta. Olen päris kindel, et Camel neist paari mainis, kuid mulle ei meenu üksikasjad.
„Kui sa oma osakonda ei tea, siis pole sa trupi liige,“ ütleb mees. „Nii et kes kurat sa üldse oled?“
„Kõik kombes, Ezra?“ küsib Camel, kes mulle selja tagant läheneb.
„Ei ole. Mul on siin üks ninatark mats, kes üritab trupi hommikusööki sisse vehkida,“ vastab Ezra ja sülitab maha.
„Ta pole sul miski mats,“ ütleb Camel. „Ta on uustulnuk – Esimene Mai – ja ta on minuga.“
„Jah?“
„Jah.“
Mees ajab kübara kuklasse ja vahib mind pealaest jalatallani. Ta vaikib hetke ja ütleb: „Hää küll, Camel. Kui sina tema eest vastutad, siis mulle aitab sellest vist küll.“ Ilmub käsi ja napsab mu pileti. „Veel üks asi. Õpeta talle, kuidas õigesti rääkima peab, enne kui keegi ta armutult läbi kolgib, eks?“
„Mis mu osakond siis on?“ küsin ma, suundudes