oli see tänaseni.
„Vedelaks lööd või? endal isa piirkonnavolinik. Mallet krabama ja Tiiu kohta lora ajama oled mees, nüüd teed püksi,” ärgitas Kolla Haraldit.
„Ise sa teed püksi,” vastas Harald ning poisid astusid üle piiri, mis võib-olla ei olnudki piir.
Jõeäärne rõdude ja vabaõhusaaliga väljasõidurestoran Ranna oli talveks kinni pandud, aknad ja uksed laudadega kinni naelutatud. Siia sai varasemal ajal tulla voorimehetroska või taksopobiga mööda Tähtvere nõlvalt algavat puiesteed ja ka mööda jõge jõetrammiga Narva. Või siis patseerida piki jõeäärset paplipuiesteed.
Oo, kes peesitas vastu esimest päikest jõetrammi talveks kaldale tõmmatud ujuval randumissillal? Istus käsipuul, kõlgutas jalgu.
See oli vana retsiisand Krill, kes oli oma neljakümnest eluaastast kuuskümmend kaks vangis istunud.
Segi läks! Krill oli ikka kuuekümne kahest nelikümmend plate peal olnud.
Kolla oli ise kuulnud, kuidas Krill kiitles, et tema oli sõja ajal kõige kindlamas kohas, kus ükski kuul ei keerelnud – neutraalse Rootsi kongikardinate taga kroonuleival, oli siis leib eesti, Vene või Saksa kroonu oma.
Mehepoeg oli ülakeha paljaks koorinud, nautis ilusat ilma, sülgas ujuvate jääpankade pihta kõrges kaares. Samal ajal kui Kolla ja Harald olid pakitud talveürpidesse.
Kolla oli täna juba mitu korda Krilli peale mõelnud, imestanud, miks tuusa tänaval näha pole. Kas on jälle vee ja leiva peale pandud või kolab kuskil kaugemal? Muidu võis Krilli Marjas trehvata sama sageli kui Paks-Hansu.
Krill demonstreeris siin oma vingeid tätoveeringuid. Isanda selga ehtis paljas, Jeesuse kombel risti löödud eevatütar metsiku tutiga, piimamäed rippu nagu poksikindad.
Sellepärast vajuski Jehoova-Friida alati põlvili ja palvetas ennast puhtaks, kui ta tänaval juhtus Krilli trehvama. Tagane minust, Saatan, pobises sektiliige.
Kolla mõte vilksas paugupealt Malle pallidele ja Zoja Kosmodemjanskaja ainsale rinnale, neid polnud poisi silmad näinud. Ja veel Tumma-Tiiu üleelusuurustele himaalajatele, nagu Kolla oli näinud edasi-lehe spordiküljel, kus kuulsa ujuja trikoopilt oli vähemalt kolm korda olnud kõige oma käsivarrejämeduse palmikuga.
Naiste piimariiuleid ja tutte oli ta muidu oma ihusilmaga näinud küllalt, saunas, kus mujal.
Kui ta veel tõesti pisike oli (ja mitte mõni Pisike), käisid nad emaga naistesaunas siis, kui isa oli oma veduriga pikkadel komandeeringutel või ka ilma vedurita veelgi pikematel pummelungidel. Käisid seni, kuni naised ta välja peksid – milline häbematus, suur poiss juba, kohe näha, et piilub!
Kolla ei mõiganud siis, mida erilist seal piiluda on, kuid nägi ilmast ilma unes saunalaval vihtlevaid paljaid naisi.
Krill kuulas oma Selgast muusikat. Patareiraadio oli tohutu poosevärk, sellist polnud Supilinnas mitte kellelgi, Krill oli selle endale ise Lätist toonud.
Lätis polnud Kolla kunagi käinud, kuid tahtis koledasti minna. Isa oli võtnud ta vedurisse kaasa, nad olid vuranud Valgani, Läti piirini, kaugemale mitte üks toll.
Ainult et Krilli musa oli päris köss värk. Krill ise ümises kaasa:
„El Bajon, el Bajon, el Bajon, suure sõpruse kaasa see tõi ja meil pulmapäev saabuda võib, lemmiktantsuks kus kõikidel on el Bajon, el Bajon, el Bajon…”
„Rock around the clock,” oleks Kolla tahtnud Krillile vastu laulda, kuid oli kole ohtlik Supilinna vanemat vihastada. Olgu pealegi, et isehakanud vanemat, kuid sellegipoolest riskantne värk.
Kolla kuulas koduraadioga Soomet, sünget jätsu pritsivat Rootsi Raadio Nordi, mille kohta isa ütles, et see on laeval keset merd asuv piraatsaatja, Kollat ajas „el Bajon” lihtsalt iiveldama.
Keegi ei teadnud, miks Krill end Supilinna vanemaks pidas. Ise peksis ta segast, nagu olevat eelmine Supilinna vanem käskinud tal ameti üle võtta. Ja toda oli käskinud üle-eelmine ja toda üleüle-eelmine ning nii edasi iidama ja aadamani välja.
Kes too eelmine vanem oli, küsinud sohvrionu elmar, kui Krill oli tulnud vaatama samkompunni putitamist.
Saladus, oli vastanud Krill.
Kes üle-eelmine oli, ei jätnud elmar.
Saladus. Kõik on saladus, ära rohkem pärigi, oli Krilli lühike vastus.
„Kas sa tead, miks Krilli pole viimasel ajal vangi pandud?” sosistas Harald jõe ääres Kollale.
„Sellepärast, et ta pole kedagi ära tapnud,” oletas Kolla.
„Sellepärast, et ta on minu isa sõber. Kedagi ei panda vangi, kes on minu isa sõber,” ütles Harald.
Veidi aja pärast suvatses Krill nende poole pöörata. Ka mehe rind ja kõht olid alla-kuusteist-keelatud pilte täis. Terve kunstinäitus, polegi vaja alasti naiste kaarte täikalt osta.
Mees pilutas silmi, tema laugudelt võis lugeda tätoveeringut Ne BUDI! See oli juhis olukorraks, kui Krill peaks magama.
„Moens, patsaanid!” tervitas Krill heatahtlikult.
Tundus, et retsiisand on heas tujus. Noh, kevad tuleb varsti, päevatera kütab ilma soojaks.
„Fiskultprivet!” tervitas Harald.
Kolmas kord fiskultprivet nagu rikkis plaadilt! Kolla lihtsalt ei saanud ennast korrata, tema pidi alati midagi uut välja mõtlema.
„Terve-terve!” tervitas Kolla.
„Muidugi olen ma terve! Mis sa mõtled!” vastas Krill ning ajas oma biitsepsi punni. „Vahi, könn! Sellist pole Supilinnas mitte kellelgi!”
Tundus, et Krill ei teadnud, mida terve soome keeles tähendab. Kolla oli seda raadiost kuulnud.
Aga muidu oli Krill kõva jõujäär, lihastes ja puha. Endale tahaks seesugust keha.
Räägiti, et Krill võtvat vee ja leiva peale minnes alati oma sangpommi kaasa, sikutab seal kahepuudast.
Ka lõug oli mehel puhas, peas siilisoeng, jalas kitsad-kitsad torupüksid ning tohutu paksu tallaga käimad – no kraade mis kraade, sellest hoolimata, et pensionär! Türmikraade. Vaata, võttis püksitaskust päikeseprillid, pani need ka ette.
Tumedate klaasidega prillid olid iga moemehe unistus, neid polnud naljalt isegi täikalt saada, ka mitte hingehinna eest.
„Kuidas kube kärab, patsaanid?” jätkas Krill. Võttis neid kui omasuguseid.
„Ei jõua ära kiita,” vastas Harald ülearu kiiresti ja teenistusvalmilt.
Ja pealegi puksis ta selle maha Paks-Hansult!
„Sul ei käragi, jah? No tatikas veel. Ära pelga, varsti lööb kärama nagu püss,” lohutas Krill heatahtlikult.
Ausõna, kevadpäike teeb inimesed mahedaks.
Kas Kolla peaks Krillile rääkima Mallest ja Tiiust? Malle vistrikest, mida ta pigistada ihkas, ja Tiiu kuulsusest, mida ta jagada soovis? Või oma unenägudest, naistest saunalaval?
„Kas krahvid või ämblikud?” läks Krill üle tähtsamale teemale.
„Mina olen krahv!” teatas Harald jällegi liiga kohe ning kuidagi pugejalikult.
„Ja sina? Sina oled ämblik või?” imestas Krill. „Miks ämblik krahvile kolki ei anna?”
„Mina olen vaba,” ei tulnud Kollale midagi mõistlikumat meelde.
Vastus meeldis retsiisandale kohutavalt, ta hõõrus isegi käsi.
„Õukadi, sajebis! Siis oled tibens-tobens kutt. Mina olen ka vaba,” kiitis Krill. „Sina ära pelga, jõeäär on eikellegimaa, mina luban kõigil käia, nii krahvidel kui ämblikel. Seda ütleb sulle Supilinna vanem. Aamen-konks, supilonks!”
„Ma ei pelgagi!” ütles Harald.
Kolla arvas, et poiss ei tea, mida tähendab eikellegimaa.
„Sinu