klapi leidnud, kahju vaid, et Kosmos eemale hoidis, passis veidi kaugemal, lähemale ei tulnud. Ei tea, miks koonukas ei usaldanud Krilli? Oli mees koera löönud?
Klapp andis Kollale siiski julgust pärida: „Mis, kas see on jääpankadele kirjutatud või? et üks tuleb elvast ja teine Pedjalt?”
„Kõik, mis on kirjutatud, on sobi ja valeraha. Selleks inimesed kirjutavadki, et teist orki tõmmata. Värv ütleb kõik. Elva jää on alati tumedam, kuna elvas elavad väga sitad sellid. Väga sitad, kui te vaid teaksite, vennad, kui sitad. Üks koputas mu peale, sellepärast ma viimast korda kinni kukkusingi. Ma talle raisale!” ähvardas Krill ja urgitses kõhu alt oma torupükste värvli vahelt välja tuki.
Ime, et püstol sinna ära mahtus, nii et seda näha polnud. Vahest arvasid inimesed, et liibuvaid pükse pigistab hoopis muu, mitte Krilli relv? Osav maskeering, pole midagi öelda.
„Kuuelasuline. Saksa töö, epštein värk,” kiitis Krill. „Mis sa arvad, lasen ma sellega varblasi või?”
„Keda siis?” kohkus Harald.
„Elva mehi. Ja mõnele võmminärule kuluks kah kuul kerre kihutada,” kuulutas Krill.
„Isa ütles, et te olete tema sõber,” pahvatas Harald.
„Pohhui mul sõber,” ütles Krill, kuid siis mõtles ümber. „Olengi. Suur sõber olen. Aga sõpru on vaja kah hoiatada. Et nad koputama ei läheks. Kõigepealt lasen ma soolikad välja tollel elva kitsel, siis vaatan, kes on järgmine,” otsustas Krill ja sihtis siis püstolisuuga alul Kollat, seejärel Haraldit. „Sina oled täitsavend, sina oled igavene möku!”
Oi, kuidas Kollale meeldis kiita saada!
Ema ei kiitnud teda kunagi, isegi siis mitte, kui ta kevadel koolist kiituskirja tõi.
Pill tuleb pika ilu peale, oli ühmanud ema ega lubanud rõõmustadagi.
Koolis siiski Kollat mõnikord kiideti, kuid alati öeldi juurde „aga”. Aga käitumine pole korras! Aga hoolsus jätab soovida! Aga, aga, aga.
Krill ei öelnud mingit „aga”, kahju ainult, et ta Kolla sõpra alandas.
„Noh, põhulõuad! Kas teil on üldse õrna aimu, mida Supilinnas vanasti õiged mehed tegid, kui jää läks? Vanasti sõitsid Supilinnas õiged mehed jäätükkidel. Nüüd selliseid vendi enam pole, nüüd on alles jäänud teiesugused fruktid, kel junn paugupealt jahe, kui jäätükki näevad.”
Jäätükil sõita!
Vaat seda polnud Kolla oma elus veel teinud. Ta oli mööda jõge liuelnud lugematuid kordi akadeemilise sportpaadiga, ta oli loksunud onu elmari mootorpaadis ja teistes paatides, Kolla oli ulpinud isegi parvest lahti pääsenud palgil nagu osav tasakaaluartist, kuid jäätükil mitte. Miskipärast polnud see Kollale varem pähegi turgatanud. Võib-olla elasid varem Supilinnas tõesti mehemad mehed?
Allavoolu ujuvad pangad põrkasid Valgeveski käärus vastu kaldajääd, sealt sai peale minna.
„Lähme!” kutsus Kolla, kes tahtis jälle Krillilt kiidusõnu kuulda.
„Ma ei tea. Järsku upume ära?” kõhkles Harald.
„Ma ütlesin, et pask püksis, ütlesin,” ärgitas Krill.
„Lähme, lähme, mis sa pelgad!” kutsus Kolla uuesti.
Harald seisis oma Vene lenduri poolkasukas, Saksa sõduri talvemütsi ja Ameerika sõdurisaabastega nagu igavene häda, nägu kipras ja nina vingus.
„Huinja! Sitt, vitt ja vankrimääre! Võmmipojukesel pill pinu taga! Vohh!” noris Krill ja näitas uuesti oma kuuelasulist. „Kes on Supilinna vanem?”
„Sina. Ei, teie,” kohkus Harald, ja mis jäi tal nii tulise argumendi vastu muud teha, kui Kollaga koos jääpangale tulla.
Sellele pääses lihtsamast lihtsamini, tarvitses vaid manööverdada libedalt ja lumiselt kaldarünkalt alla ning venitada siis üks samm vähe pikemaks kaldajäält lahtisele jääle, ning olidki pangal, mis oli kääru kohal just vastu jõeperve põrganud.
Kolla läks julgelt ees, Kosmoselaika ustavalt järel, viimasena tuli Harald päris äpuna. Kusjuures Kosmos tegi ettevaatusest paraja ringi, kui ta Krillist ja tema püstolist mööda läks.
„Ma ütlesin kohe, et sa oled täitsavend,” tunnustas Krill Kollat ja see innustas poissi uutele vapratele tegudele.
Aga oh jama!
Jäätükk ei kavatsenudki voolu mõjul käänu tagant välja avaveele keerata, nagu olid seda teinud teised pangad, mis allavoolu ujudes olid Valgeveski käärus vastu jõekallast põrganud. See, millel nad seisid – lühike Kolla uhkelt ja sirgelt püsti ning haledake Harald, kõveras ja hirmul –, püsis vastu kallast paigal. Ka Kosmos näis nagu aru pidavat, kas liputada saba või lasta see sorgu.
„Lähme tagasi,” pani ette Harald.
„Toigas tuleb võtta. Millega te juhite, jahupead? Ikka toikaga, nagu vanasti õiged mehed tegid,” õpetas Supilinna vanem.
Krill murdis ise pooleldi lume alt välja ulatuva paraja roika, suvatses tulla kaldaveerest alla ja ulatada see Kollale.
„Ja nüüd padavai minema!” kamandas Krill.
Kolla toetas toki vastu põhja ja tõukas, pank liikus keskjõe suunas, sattus siis kiiresse keeruvoolu ning hakkas tiirlema.
Kord oli köötsakil Harald oma serval ees ja Kolla taga, kord sirge Kolla ees ja Harald oma serval taga, ainult Kosmos oli kogu aeg keskel.
Koonukas ikka hindas veel olukorda, kaalus, kuidas asjasse suhtuda.
„Jää jumalaga, Juuli, Juku läheb kaugele merele,” hüüdis Krill ning enam neist välja ei teinud, kruttis oma raadiot, otsis muusikat.
„Sina oled süüdi, kui mina ära upun! Mu isa paneb su vangi,” vingus Harald. „Ma ei oska ujuda.”
Ujumise kohta pealt olid Haraldil õigus.
Kolla ja Harald olid koos alustanud ujumistrenni emajõe sauna 17-meetrises basseinis, kuid pärast paari korda oli treener Volli Hünerson Haraldi minema löönud – sa pole spordipoiss, sul on suitsulõhnad juures! Kolla oli aga selgeks saanud nii krooli, konna kui ka liblika, ainult seliliujumine talle ei istunud.
Jääpank ei pöörelnud enam ning hakkas teiste pankade vahel kiirelt allavoolu ujuma. Kosmos liputas saba.
Teisel pool jõge paistsid üle lumevälja ürgoru punakal kaldajärsakul Aruküla koobaste suud.
Jah, sel ajal oleks tahtnud elada, kui emajõgi laius Tähtvere pargist Aruküla koobasteni! Oma paar kilti tuleb ära. Ja mis peaasi, jõgi ei voolanud siis kuhugi Peipsi kanti, Venemaa poole, vaid otse merre, Pärnu lahte.
Lisaks linnade edetabelile pidas Kolla ka maailma suurimate jõgede pingerida, tal oli hirmus tahtmine panna emajõgi kirja kuhugi Amazonase ja Mississippi vahele. Nagu ka Tartu linn New Yorgi ja Rio de Janeiro kanti.
Ja hoopiski haavas Kollat see, et tema jõgi pidi mereni jõudmiseks minema läbi Peipsi järve ning kasutama seejärel veel Narva jõge, mis kuulus pooleldi Venemaale.
Pank parvles edasi. Kollal oli mõnus, ta tundis end jõe valitsejana. Poiss kummardas, silitas Laikat, koonukas niutsus heameelest.
Linnaujula hüppetornis juba päevitati, mehed lehvitasid vapratele veevanderitele, mõni hüüdis hei-hei!
Kollale meeldis tõmmata endale tähelepanu, Laikagi lustis, ainult Harald oli morni näoga nagu sügisene meri.
Paremal kaldal ajas asfaldivabriku korsten välja mustemat tossu kui pool tundi tagasi. Ju olid mehed gaasi vajutanud, tööle auru juurde pannud.
Jõeäärsel paplipuisteel leidus juba rohkem uitajaid, nemadki märkasid kahte poissi triivival jääpangal, nemadki viipasid käega, Kolla võttis seda tunnustusena.
Kartuli tänava otsa kohal algas emajõe tänava majade rivi. Mis oli Tartule Tähtvere, seda oli Supilinnale emajõe tänav, see tähendab,